„Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute! Teie palvetage siis nõnda:
Meie Isa, kes sa oled taevas!
Pühitsetud olgu sinu nimi!
Sinu riik tulgu,
sinu tahtmine sündigu
nagu taevas,
nõnda ka maa peal!
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast!
[Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.]” (Mt 6:5–13).
Head inimesed. Jutluse aluseks olnud kirjakoht on ilmselt üks kõige tuntumaid kogu Uues Testamendis. Sealjuures ilmselt mitte ainult väga tuntud, vaid ka kõigile meile väga isiklik.
Kõigil meil on mingisugune omalaadne suhe nende sõnadega. Me oleme neid väga palju lausunud kirikus liturgia ajal, rohkem veel aga omaette olles, nii nagu juhatatud. Aga nagu ikka isiklike asjadega, tundub kõik isiklik ka tuttav, kodune, harjumuspärane. Isegi nii harjumuspärane, et see muutub kohati justkui vaid vormiks, vormeliks.
See pole muidugi kuidagi halb. Laialdaselt ongi seda palvet peetud kogu evangeeliumi kokkuvõtteks ehk siis kokkuvõtteks rõõmusõnumist Kristusest, iselaadseks usutunnistuseks ja eetiliseks juhtnööriks. Nii apostellik usutunnistus kui Nikaia usutunnistus, mida me siin vahel suuremate pühade puhul loeme, on hilisemad, kirja pandud mitusada aastat hiljem.
Eksegeetide järgi pärineb selle palve tekst väga varasest ajast, ühest eraldiseisvast Jeesuse ütluste kogumikust, mis on olnud ühiseks allikaks nii Matteuse kui ka Luuka evangeeliumide kirjutamisel. See ütluste kogumik ei pruukinud üldse algselt kirjalik olla, seda kanti edasi suuliselt. Jüngrid jutustasid teistele ümber seda, mida Jeesus oli öelnud, korrates neidsamu sõnu. Ja seda püüti teha võimalikult täpselt, et ümber jutustamisel ei läheks midagi olulist kaduma.
Nii võib öelda, et meie isa palve lugemine on ühendanud ja ühendab kõiki kristlasi kõige algusest peale. Vormiliselt samu sõnu korrates, ütlejalt ütlejale edasi andes, kindlaks kujunenud vormelina. Need sõnad ühendavad meid formaalselt kristlastena ja on seega vorminud kogu kristlaskonda.
Aga vorm on ju väline? See vorm või kuju ei saa olla ilma mingi materjalita, mida see kujundab. Vormi on vaja midagi panna, muidu on need lihtsalt tühjad sõnad. Palve lausujatena oleme materjaliks meie ise. Ütleja paneb ennast sõnadesse, nagu koogitainas pannakse vormi. Mõte on hägune, kui see ei ole sõnadesse pandud. Me ise oleme endale hägused, kui me ennast kuidagi ei väljenda.
Me küll arvame, et me ise teame ennast ja oma suhtumisi kõige paremini, et me oleme ise endale kõige tuttavamad. Me teame, kes me oleme ja milline on meie tegu ja nägu, aga üldiselt ei tunne me ennast kuigi hästi. Muuhulgas kinnitab seda ka tänapäevane psühholoogia – me eksime sageli enda kohta hinnanguid andes. Üllataval kombel võivad teiste hinnangud meie kohta täpsemad olla, kui meie hinnanguid meie enda kohta. Näiteks huumorimeele, seltskondlikkuse või isegi maailmavaate asjus.
Enese tundmaõppimine ongi kõige keerulisem ja kõige rängem ülesanne. Sellele juhtisid tähelepanu juba vanad egiptlased, kreeklasi õhutas Delphi oraakel ise ennast tundma õppima. Ka kirikuisa Augustinus kirjutab just sellestsamast küsimusest oma pihtimustes.
Pihtimine, enese väljendamine, iseendale või teistele millegi sõnastamine ja kuuldavaks tegemine ongi üks vahend, mille abil me saame end tundma õppida. Me ütleme või kirjutame ennast välja, anname endale teo ja näo. Sest et me ei näe end kunagi otse, vaid ainult aimamisi, justnagu peeglist. Otse näeme ennast samapalju kui oma kõrvu. Sest et me tunneme end mitte iseenda, vaid just nimelt oma peegelduste kaudu – kuidas teised inimesed meile tagasisidet annavad, kuidas nad meid oma nõustumiste ja või mittenõustumistega vormivad. Kuidas nad meist aru saavad.
Teised inimesed meie ümber on muutlikud, nad lainetavad nagu vesi, muutuvad kiiresti nagu uudised. Nende muutudes võime me ise muutuda. Liikudes ühest seltskonnast teise ei ole me enam needsamad inimesed, vaid alati natuke teised, sõltuvalt meid ümbritsevast. Kui meie ümber valitseb segadus, siis imbub see segadus samamoodi meie sisse.
Hea oleks siis, kui meil oleks alati võtta midagi, mille vastu end peegeldada, mis ise oleks suhteliselt stabiilne, üsna muutumatu. Käsipuu, millele saaks toetuda ka siis, kui kõik meie ümber on ebakindel, ebamäärane. Meie isa palve on selline käsipuu. Just selle pärast on siin ees ka juhatus, et ei ole tarvis tänavanurkadel ja pasunapuhumisega palveid lugeda ja kõigile nähtavalt heategusid teha. See paneb meid väga teiste inimeste heakskiidust või halvakspanust sõltuma.
Nii tehes vormib teiste suhtumine meid enda järgi, endale sarnaseks. Ei maksa midagi teha vaid selle pärast, et püüda teiste kiitust või laitust. Muidugi, kiituse kartuses ei saa midagi ka tegemata jätta. Lihtsalt, see ei peaks olema esimene ajend. Inimeste keskel elades ei saa me ju kuidagi vältida oma ligimestega kokku puutumist. See on igapäevane elu: mõni ligimene on meie vastu viisakas, mõni kiidab, mõni on mühakas, mõni laidab. Kõigile ei saa meele järele olla, kõigi laitusest ei maksa end veel eksitada lasta.
Siis ongi hea vahel tõmbuda omaette ja vormida end millegi püsivama abil. See omaette olemine ei ole mõistagi üleskutse maailmast lõplikult tagasi tõmbuda, vastupidi, see valmistab meid maailma minema. Ta kinnitab meile meie kuju.
Meil on siin mõneti kummaline olukord. Palve sissejuhatus ütleb, et me peaksime seda tegema omaette, justkui salajas, samas valmistab see meid ette maailma minema. Seesama, Jeesuse poolt väga selgesõnaliselt omaette ütlemiseks mõeldud palve, on ka igal jumalateenistusel rituaalselt nähtaval, seda loetakse valju häälega, terve kogudusega, üheskoos. See on niisiis salajane ja ühtlasi avalik.
See on paradoksaalne, vastuoluline järeldus ja sellisena jällegi väga hästi uue testamendi kogu sõnumit tabav. Selle kirjakoha jaoks materjale otsides sattusin lugema Tooma evangeeliumi, mille käsikiri leiti 1945. aastal Nag Hammadi koobastest. Nag Hammadi käsikirjad on väga varasest ajast. Tooma evangeelium pärineb juba umbes teisest sajandist ning tegemist on samuti Jeesuse ütluste kogumikuga. Seal on väga ilusasti sellist paradoksaalsust esile toodud, sedasama, mida pärast leiab nii Augustinuse kui ka Pseudo-Dionysiouse juures.
Aga lugu ise on selline:
„Yeshua nägi, kuidas väikeseid lapsi imetati. Ta ütles oma jüngritele: Need lapsukesed, keda imetatakse, on nagu need, kes lähevad taevariiki. Ja nad küsisid temalt: kas me peaksime seega lasteks muutuma, et taevariiki saada? Yeshua ütles neile: Kui teete kaks üheks ja teete seesmise nii, nagu see on väljaspool, ning väljaspoolse nii, nagu on sees ja ülemise nii, nagu alumise, ja kui te teete nii, et mees ja naine on üks, et mees ei tee nii nagu mehelik ja naine ei tee nii, nagu on naiselik, kui loote silmad silmade asemele ja käe käe asemele ja jala jala asemele ja kuju kuju asemele – siis lähete taevariiki.”
Selle lühikese lõigu üle võiks muidugi pikalt arutada, siin on väga palju asju koos. Eelkõige jäi mulle silma seesmise ja välispidise ühtsuse olulisus. See on seesama avaliku ja salajase kooskõla. Seda võib muidugi müstiliselt tõlgendada ja seda võib tõlgendada ka väga lihtsalt. Me kõik teame ütlust, et söö kodus nii, nagu kuninga juures vastuvõtul, siis võid süüa kuninga vastuvõtul nagu kodus.
Mulle tundub, et meie isa palve vorm ongi selline: isiklik, aga avalik, pidulik, aga igapäevane.
Seesama sõna – igapäevane – esineb muidugi ka palve sees. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.” Kogu seda teksti iseloomustav mitmetahulisus tuleb ka selle sõna puhul suurepäraselt välja. See kreekakeelne sõna, mida siin kasutatakse, on kogu Piiblis ja kogu kreeka kirjanduses ainulaadne. See, et me praegu tõlgime selle kui ’igapäevane’, on lihtsalt üks – ja mitte sugugi halb – võimalus. Kui me ütleme ’igapäevane’, siis oleks hea, kui mõtleksime samal ajal ka teistele võimalikele tähendustele. Neid on vähemalt kolm.
Kõigepealt. Seda rida lausudes hakkab siin kõrva mingisugune kordus, rõhutamine. Tõepoolest võib seda tõlkida niimoodi, seda sõna võib võtta ajalises, rõhutatud olevikulises tähenduses: „Siin ja praegu, anna meile eluks vajalikku leiba.”
Kui vaadata algse kreekakeelse sõna literaalset tõlget, siis oleks seda mõistlik hoopis tõlkida kui „üle-olemuslikku” või „üleloomulikku”. Niisiis, „meie üleloomulikku leiba anna meile tänapäev.” Nii on see muuhulgas ka ladina keelde tõlgitud ja sellisena kirjas Vulgatas, mida kogu keskaja jooksul „ametliku” piiblitõlkena kasutati.[1] Igapäevasest saab üleloomulik.
Sellisena on siin viide mitte ainult olevikule, vaid ka minevikule, pühale õhtusöömaajale. Ja muidugi ka sümboolsele ehk siis armulauale. Lisaks – juba väga varasest ajast on olnud autoreid, kes arvavad, et seda peaks tõlkima hoopis tulevikuliselt, viitena igapäevasest viimasele päevale.
Niisiis – sellisena on siin tegemist jällegi kogu evangeeliumi kokkuvõttega. Siin on minevik, olevik ja tulevik. Tekst on ühest küljest lihtne ja isegi lastele mõistetav, soov süüa viisakal kombel kõht täis, samas aga keeruline, mitmetahuline ja väga mõistetamatu. Igapäevane on müsteerium, nii lapsele kui eksegeedile.
Just selline igapäevasus ongi midagi, mille poole me võiksime püüelda. Selline igapäevasus, mis ei ole mitte ainult olevik, vaid on ka minevik ja tulevik. Mis ei ole ainult kodune, vaid ka kodust väljas, mis ei ole ainult lapselik, vaid ka akadeemiline. Niisiis tundub mulle, et tuleb meeles hoida: igapäevane elu – meie askeldamised, hommiku- ja õhtusöögid – on ühtlasi ka kõige suurem müsteerium!
Aamen.
[1]Tähelepanuväärsel kombel kasutas missaliturgia siinkohal teist sõna, quotidianum, mis tähendab igapäevast.
Meelis Friedenthal (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli Raamatukogu erakorraline vanemteadur ja EELK liige.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
