Lugupeetud piiskopid, professorid, pastorid, üliõpilased, abikaasad, pereliikmed, sõbrad ja tuttavad, õed ja vennad.
Täna, EELK Usuteaduse Instituudi 70. sünnipäeva aasta lõpetamisel vaatavad värsked õpingute lõpetajad lootusega ettepoole ja tänumeeles tahapoole. Erilistel tähtpäevadel teeme seda kõik. Tagasivaates me ei piirdu üksnes viimaste tööaastatega, vaid püüame hõlmata ka meid kandvaid aastakümneid, mis nagu on kuhugi kadunud ja samas ei ole ka.
Me teeme seda reformatsiooni viiesajandal ja EELK sajandal aastapäeval, kus nimetatuist vanim ja suurim protsess ehk reformatsioon hõlmab keskmist ehk meie kirikut ja keskmine embab väikseimat, meie instituuti. Instituut on Jumala armust tohtinud elada emakeelse kiriku najal ja meie emakeelne kirik luterlikus vormis arenenud kristluse rinna najal nagu Jeesuse poolt armastatud jünger oma õpetaja juures.
Ka instituut on reformatsiooni kandja, sest re-formatsioon on taaskujunemine, kus inimesed lasevad end Jumalal taas algse eesmärgi kohaseks kujundada. Õpetamine ja kasvatamine on samas õppimine ja kasvamine ning see kõik on eesmärgipärane taastetegevus selles suunas, missugusena Jumal inimest näeb ja nagu seda on Jumala Sõnas meile teada andnud. See taasvormimine on ristiinimese identiteedi pidev kujundamine, kus kesksel kohal on rahu Jumalaga, kaasinimesega ja iseendaga. Kui see rahu meis koha leiab, siis sünnib rahulikkus keset meid ümbritsevat sihitut pöörlemist ja mitte-ennustatavat maailmakulgu.
Margus Mikomägi on küsinud, et kas siis, kui maailm on haige, saab väike riik mere ääres olla terve ja ellu jääda? Vastan, et saab küll, aga tahtma peab ja sügava järelemõtlemise järel peab õigeid otsuseid langetama. Mitte mugavusest ja allaheitlikult seda tegema, mida meilt näikse oodatavat. Selles julges orienteerumises aitab meid ristiinimese identiteet, see on pidev püüdlemine rahule Jumalaga, iseendaga, kaasinimesega, kogu looduga. Aitab see, kui meie teoloogiline mõtlemine püüdleb areneda suunas, mida võib nimetada ka jumalikuks holistiliseks mahedaks mõtteviisiks ja mis aitab re-formida inimest, perekonda, kodu, töökohta, kooli, maad ja rahvast. Väike rahvas võib olla heas asjas suurtest ees ja teed näidata, nagu teoloogias oli Uku Masing oma mõtteviisilt omaaegsest nn peavoolust ees, ja nagu on seda ka Mustamäe kiriku ehitama asumine tänase Euroopa olustiku taustal.
Kus me täna seisame ja kuhu vaatame, kui seitse aastakümmet on seljataga? Äsjase EELK kirikukongressi avaldus rõhutab, et kirik on suunatud Eesti rahvale ja et meil on kaasvastutus Eesti rahva ja kultuuri eest. Sealhulgas eesti keele ning selle aspektina usulise ja teoloogilise keele eest. Selles isade ja emade keeles on võimalik ja vajalik ka kõige keerulisemaid mõtteid läbi mõelda ja neile võimalikult selge vorm anda. Akadeemilise teoloogilise emakeele harimise kaudu täidab instituut oma missiooni ja peafunktsiooni, milleks on emakeelse teoloogilise taastetaseme tagamine Eestis koos kõigi partneritega ja liitlastega kodumaal ja välismaal.
Selle missiooni täitmisel arvestatakse ühiskonna tegelike vajadustega. Ent meie ülesanne on anda vajadustele ka läbimõeldud vorm ja sõnastus, mis sageli ei ole otse see, mida nii-öelda tööturg ütleb. Turg ise ei ütle midagi, eriti seda, mis aastate pärast aset leiab ja vajalik on. Keegi grupp või rühm sõnastab selle n-ö välise vajaduse, meie aga peame läbi mõtlema kõige selle, mis tegelikult on ühiskonnale vajalik ja keskne, väärtuslik ja pikas perspektiivis õige. Selle alusel sõnastame kõige enda jaoks keskse.
Kui kolmekümneaastane augustiinlasest munk esitas Wittenbergis kiriku mõtteviisi ja tegevuse kohta käiva kriitika, siis tõi see endaga kaasa ka kuulsust Wittenbergi ülikoolile. Nii ongi, tõeotsingud ei jää tulemuseta. Kui me ise tõde otsime, siis näeme peatselt, et tõe vastu ühelt poolt võideldakse, aga tõega tullakse ka kaasa. Tõde ei jäta külmaks. Tõe otsimine on mugava ja sõltlasliku mõtteviisi vastand.
Kunagi ei ole olnud päriselt nn tõe-eelset ega ka päris tõest ühiskonda. Kunagi ei tule ka post-tõest ühiskonda, elus on alati midagi tõepärast ja midagi mittetõest. Küsimus on vaid proportsioonides. Aga tõel on oma tingimus, oma eeldus. Jeesus ütles: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid, ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid“ (Jh 8:31j).
Jeesus kõneles mitmuses. Tema sõnasse jäämise korral tõde vabastab teid. See tähendab, et vabastab meid. Vabastab siis kui me tõe teed kõndides üksteist toetame. Kes kaugemale näeb, näeb ka teiste eest. Kes rohkem kanda suudab, kannab ka mõne teise eest. Kõik annid on arendamiseks ja teenimiseks. Täna saab lõpudiplomi esimene õigeusu teoloogia kõrval-erialal õppinud üliõpilane. Õigeusu õppetooli kolmeaastane sisseelamine instituudi elus näitab, et Usuteaduse Instituut on samas otsekui Usuvägede Ühendatud Õppeasutused, kus kõik oskused, rikkused ja annid kogutud ning jagatud saavad. Meie väikesel maal teisiti ei saa, meie väike rahvas teisiti ei jaksaks.
Mis viib meid edasi? Edasi viib meid see, mis tõi meid siia. Ühe vana, ent praegu vähe tuntud laulu sõnade läbi rõõmustatakse sellest, et „veel elad vanemate usk, ei vanglad mõõk sind võita saand.“ Instituudi sünd ja ajalugu annavad tunnistust aastakümnete pikkusest usust, teadmisest ja teadlikuks mõeldud ning toimivaks kogetud usust. Annavad tunnistust ajaga kogutud elutarkusest, trükitud raamatutest, salvestatud sündmustest ja pärandatud mõtetest. See, mida me teeme, on osa rahvuslikust varamust, mida kirik kannab ja edasi kandma peab. See on meie kätte antud kingitus ja anne, tänane ning homne ülesanne. Juhtigu ja kandku meid selle ülesande täitmisel Kolmainus Jumal.
Kõne on peetud EELK Usuteaduse Instituudi 70. aastapäeva aktusel 16. juunil käesoleval aastal.
Randar Tasmuth (1955), dr. theol., on EELK vikaarõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Usuteaduskonna dekaan, Uue Testamendi professor.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
