Hea lugeja! Siinse arvamusloo pealkirjale võib julgelt lisada täienduse: „reklaamtekst“. Asi on selles, et allpool avaldatu on väljavõte juba esmaspäeval, 15. mail käivituva tasuta veebipõhise e-kursuse „Religioosne fundamentalism ja radikaalne poliitika“ materjalidest. Kursus on mõeldud kõigile huvilistele, see kestab viis nädalat ja selle saab endale sobivas tempos läbida kodus oma arvuti taga. Kursuse autorid on Roland Karo, Anne Kull, Olga Schihalejev ja Ain Riistan.
Detailset infot kursuse kohta koos registreerumise võimalusega vaata siit.
Aga nüüd siis proovipaluke kursusest; arvan, et selle avaldamisel on ka lahus kursusest omaette väärtus.
Islamifundamentalismi erinevad tahud
Meie tänapäevases kultuurikogemuses on kahtlemata kõige problemaatilisemaks religiooniks islam. Äärmusislamistide terroriaktid, pagulaste Euroopas kohanemise probleemid, lisaks ikka ja jälle esitatav tees, et Euroopa on kuidagi alla käimas ja jõuetu ning islam võtab oma barbaarse jõulisusega Euroopa lihtsalt üle – kõik see on loonud meedias ja eriti sotsiaalmeedias islamist ähvardava kuvandi. On vaieldav, kas islamit saab pidada olemuslikult vägivaldseks religiooniks, ent tõsiasi on siiski see, et vägivaldne islam on täiesti olemas ja selle teemaga tuleb tegeleda. Siinkohal käsitlengi põgusalt islamifundamentalismi temaatikat. Esimene küsimus, mida seejuures paratamatult käsitleda tuleb, on terminoloogiline segadus, mis islamifundamentalismiga kaasneb. Alustagem niisiis mõistetest.
Islam, moslem
Sõna „islam“ religioosne sisu on üpris lihtne – see tähendab alistumist Jumalale. „Moslem“ (või vahel ka „muslim“) on Jumalale alistuja. Kui veel 20. sajandi alguses räägiti Lääne autorite seas siinkohal „muhameedlusest“, siis tänaseks on see sõna käibelt maas kui ebatäpne mõiste. Ehkki Muhamedi isik on islamis ülitähtis, on selle religiooni sisuks siiski Jumalale alistumine, Muhamedi eeskuju järgimine on Jumalale alistumise viis.
Islamism, islamist
Nii, siiamaani on kõik kena ja lihtne. Ent vahel räägitakse moslemitest ka kui „islamistidest“ – ja seda tähenduses, et islamist on islamit tõsiselt võttev inimene või islami esindaja. Seda siis umbes samal moel nagu kommunist on kommunismi ideaale tõsiselt võttev inimene või kommunistliku partei liige. Selline sõnakasutus on eksitav, sest islamismil on ühiskonnateadustes ja religiooniuuringutes palju kitsam tähendus. Islami esindaja ja islami ideaale tõsiselt võttev inimene on ikkagi lihtsalt moslem.
Islamism – poliitiline islam
Sisuliselt on islamismi sünonüümiks mõiste „poliitiline islam“. See on ideoloogia, mille kohaselt islami printsiibid (eelkõige just šariaadiseadus) peaksid olema tänapäevase ühiskondliku elukorralduse aluseks. Siin tuleb nüüd olla tähelepanelik. Traditsiooniliselt on islamimaades šariaadiseaduste kohaselt elatud nagunii, poliitiline islam saab oma täiendava aktsendi sellest, et see vastandab šariaadiseaduse teistele ühiskondliku elu korralduse vormidele nagu monarhia või demokraatia. Poliitiline islam tekkis 20. sajandil just reaktsioonina asjaolule, et islamimaailma elu oli sisuliselt kõigis islamiriikides korraldatud mitmesuguste ilmaliku koega seaduste kohaselt. Poliitiline islam või islamism seabki eesmärgiks ilmaliku riigivalitsemise asendamise läbinisti religioosse valitsemisega.
Islami fundamentalism
Sisuliselt räägime me islamismi puhul islami fundamentalismist. Islami politiseerumine vastanduses koloniaalajastu pärandile ongi islamifundamentalismi üks põhilisi tunnusjooni. Selles mõttes on mõisted „islamism“, „poliitiline islam“ ja „islami fundamentalism“ sünonüümid. „Islamist“ võrdub seega „fundamentalist“. Mitte iga moslem ei ole islamist ja fundamentalist.
Islamifundamentalismi varjundid
Fundamentalismi mõiste juurde kuulub kindlasti ka mustvalge teisi arvamusi vääraks kuulutava ainutõe element. Aga samas on kohati üsna raske eristada, kust lõpeb traditsiooniline usuline konservatiivsus ja algab fundamentalism. See kehtib fundamentalismiuuringuis laiemalt, islami puhul tuleb see esile siis, kui kasutame mõisteid „vahhabism“ ja „salafism“.
Vahhabism
Ibn al-Din Ahmad Ibn Taymiyyah’. Vahhabismi juured ulatuvad tagasi kaugele keskaega. 13. sajandil tabas muslimi kogukonda Araabias ootamatu katastroof, kui mongolid maa vallutasid, Bagdadi linna hävitasid ja kogu senisele õitsvale islami tsivilisatsioonile lõpu tegid. Õpetlane nimega Ibn al-Din Ahmad Ibn Taymiyyah’ leidis, et nende sündmuste põhjuseks oli Jumala karistus islami korrumpeerumise eest. Ta väitis, et naasmine usuelu aluste juurde, see tähendab siis usu sellise vormi juurde, nagu me leiame selle Muhamedi ja nelja esimese õiglase kaliifi ajast, toob kaasa islamimaailma taastõusu. Religiooniajaloolises võtmes ei ole siin midagi erandlikku, samasuguseid üleskutseid naasta tagasi allikate juurde on kriisiaegadel esitatud teisteski religioonides, sealhulgas judaismis ja kristluses.
Muhammad Ibn Abd al-Wahhab. Ibn Taymiyyah’ ideed võttis 18. sajandi Araabias uuesti üles Muhammad Ibn Abd al-Wahhab, kes asus toonast islamit reformima. Al-Wahhab leidis, et islamisse on pugenud igasugused ebajumalateenistuslikud kombed nagu pühakute haudade austamine, müstika ja kogu šiiitlus. Ta visandas islamist range puritaanliku vormi ja kuulutas selle ainuõigeks. Kõige selle juures tekkisid tal lahkhelid kohalike Saudi hõimudega. Tänapäeva seisukohalt võiks toonaseid sündmusi pidada lihtsalt üheks episoodiks kauges ajaloos, ent al-Wahhabil õnnestus sõlmida liit Saudide dünastiaga ja nende abil üsna veriselt kehtestada nii oma islamitõlgendus kui ühendada kõik Araabia poolsaarel elanud inimesed Saudide võimu alla. Tänapäevane Saudi Araabia jätkab endiselt rangelt vahhabiitlikku joont. Ja seoses sellega, et moslemite kõige olulisem pühapaik Meka asub just Saudi Araabias ja et tänu naftadollaritele on see riik väga rikas ja „Jumala poolt õnnistatud“, on Saudi Araabiast saanud vahhabismi edukas propageerija kogu sunniitlikus islamimaailmas.
Vahhabismist tuleb aga eraldi öelda, et tegu on sellele usuvoolule kriitikute poolt väljastpoolt omistatud nimetusega ja ehkki see on üsna laialt kasutusel, vahhabiidid ennast ise niimoodi ei identifitseeri. Nad peavad seda sõna halvustavaks. Selle asemel kasutavad nad sõna „salafi“.
Salafism
Sõna „salaf“ viitab esimeste põlvkondade moslemitele, sealhulgas ka Muhamedile, kellest usutakse, et nende usk oli kõige õigem ja puhtam. Salafistid üritavadki taasluua seda õiget ja puhast usku, sealhulgas ka sellega, et nad hülgavad vahepealse sajandite vältel kasvanud tõlgendustraditsiooni, mida peavad uuenduseks. „Uuendus“ on siinkohal väga negatiivse kõlaga sõna. Nende tõlgendus Koraanist ja sunnast on rangelt sõnasõnaline, nad lükkavad tagasi inimmõistusel põhineva ratsionaalse tõlgenduse, sest nad leiavad, et inimmõistus on isekas ja avatud ahvatlustele. Ja viimase pooleteise sajandi vältel on kõige tugevamaks ahvatlejaks Lääs. Läänest usutakse üldiselt, et see soovib islamit hukutada. Nii on Lääne mõjude vastu võitlemine salafismi üks olulisi tunnusjooni.
Salafism liikumisena on levinud üsna laialdaselt ka väljaspool Saudi Araabiat. Seejuures ei ole see liikumine kõiges ühetaoline, üldiselt eristatakse koguni kolme tüüpi salafismi: puristlikku ehk kvietistlikku salafismi, poliitilist salafismi ja džihadistlikku salafismi.
Puristlik/kvietistlik salafism. Puristlikud salafistid keskenduvad puhtale usule (sellest sõna „purism“) ja ei osale poliitikas (sellest siis „kvietism“ ehk tagasitõmbumine). Neid on kogu maailmas, ent kõige paremini tunnevad nad ennast just Saudi Araabias, kus nad kontrollivad kogu riigi usuelu institutsionaalselt. Läänemaailma islamikogukondades loovad nad suletud getosid, et hoida usupuhtust. Moslemeid õhutatakse mittemoslemitega suhtlema nii vähe kui võimalik, et hoida ennast nende kahjustavate mõjude eest. Liikumise juhid on tüüpiliselt vanad ning Koraani ja sunnat hästi tundvad islamiõpetlased. Puristlike salafistide eripära võrreldes teiste islamifundamentalismi vooludega on see, et nad on põhimõtteliselt apoliitilised.
Poliitiline salafism. Poliitilise salafismi esilekerkimist 1980. ja 1990. aastail on uurijad tagasivaates käsitlenud kui põlvkondlikku lõhet. Juba paar aastakümmet varem jõudis Saudi Araabiasse hulk Egiptusest pagenud Moslemi vennaskonna liikmeid, kes kohapeal hästi vastu võeti ja kes endale tööd leidsid. Moslemi vennaskond esindas poliitilist islamit ja pole siis ime, et nende ideed levisid ka salafistide seas. Noorema põlvkonna salafistide juhid leidsid, et ehkki neil pole nii sügavaid teadmisi islami õpetusest kui vanadel imaamidel, on nad ometi palju paremini kursis sellega, milline on praeguse elu vahetu tegelikkus. Nii vaidlustasid nad puristide poliitikast hoidumise kui eluvõõra traditsioonidesse kapseldumise.
Tüli musternäiteks on juhtum seoses Lahesõjaga. Kui Iraak tungis 1990. aasta augustis Kuveiti ja USA sellele vastas, siis saavutas USA kokkuleppe Saudi Araabia valitsusega, et osa nende sõjavägedest majutatakse Saudi Araabias. Puristlikud imaamid andsid välja fatwa, millega kuulutati, et see ei ohusta islami huve. „Kuidas ei ohusta?“ küsisid noored 30-40-aastased poliitilise salafismi juhid. Ameerika on olnud kogu aeg islami peamine vaenlane ja nüüd on ta toonud oma väed otse pühale maale. Selline fatwa sai kriitikute sõnutsi pärineda ainult meestelt, kes on reaalsest elust sedavõrd irdunud, et nad ei saa enam aru, mis toimub.
Džihadistlik salafism. Džihadistliku salafismi katalüsaatoriks sai Nõukogude-Afganistani sõda. Selle käigus said sõtta siirdunud Saudi salafistid mõjutusi Moslemi vennaskonna ja teiste islamistlike gruppide liikmeilt. Neilt õpiti, et mõnda islamimaailma probleemi on võimalik lahendada ainult vägivallaga. Erinevalt poliitilistest salafistidest, kelle tegevuskohaks olid ülikoolid, said džihadistid oma hariduse sõjaväelistes treeninglaagrites ja otse lahinguväljal. Tänaseks on just džihadistlikust salafismist saanud oluline tegur islamifundamentalismi problemaatikas, sest tuntud rühmitused nagu Al Qaeda ja ISIS esindavad just seda suunda.
Islamismi kolm lainet
Islamiuurija Lynda Clarke on islamismis eristanud kolme lainet, mis on üksteisest küllalt erinevad, ent mida ühendab siiski islamismi põhiidee: soov saavutada islami totaalne valitsemine. Laias laastus on need kolm lainet järgmised. Esimese laine moodustavad riiklikul tasandil tegutsevad massiorganisatsioonid, mis taotlevad oma eesmärke poliitilise tegevuse kaudu. Eeskujuks on siin neist kõige esimene, 1928. aastal loodud Moslemi vennaskond. Teise laine moodustavad globaalse islamismi teoreetikud, Abu al-Ala Mawdudi ja Sayyid Qutb, kelle ideed said praktiliselt ellu viidud ajatolla Khomeini juhitud Iraani islamirevolutsioonis. Ja kolmanda laine moodustavad džihadistlikud liikumised nagu Al Qaeda ja teised.
Esimene laine: fundamentalistlikud massiorganisatsioonid ja Moslemi vennaskond
Fundamentalistlike massiorganisatsioonide näiteks sobib tõesti suurepäraselt neist kõige vanem, Moslemi vennaskond. Vennaskonna ajalugu on kirju. Algaastatel saavutas see suure edu, siis on neid vahepeal korduvalt keelustatud nii brittide kui president Nasseri poolt. Seejärel võitis liikumine taas positsioone ja legaliseeriti 2011. aastal pärast Mubaraki valitsuse kukkumist. Samal aastal võitis liikumise poolt värskelt rajatud Vabaduse ja Õigluse Partei Egiptuse parlamendivalimised ja moodustas koguni valitsuse – aga seda vaid lühikeseks ajaks. 2013. aastal võttis sõjavägi taas võimu üle ja kuulutas vennaskonna terroristlikuks organisatsiooniks.
Moslemi vennaskond loodi Egiptuses liikumisena, mille eesmärgiks oli parandada tavaliste moslemite elujärge ja tõsta nende kultuurilist eneseteadvust, vastandudes brittide koloniaalsele domineerimisele. Vennaskonna rajaja Hasan al-Banna oli pühendunud sufist moslem ja elukutselt kooliõpetaja. Al-Banna probleemiks oli asjaolu, et traditsioonilised islamivaimulikud tegelesid ainult oma õpetuse usuliste aspektide peensustega ja ei huvitunud eriti inimeste praktilistest tänapäevastest sotsiaalsetest ja poliitilistest probleemidest. Al-Banna juhtimise all sai vennaskonnast tõeline massiliikumine, mille liikmeid oli kõigil elualadel ja kõigis ühiskonnakihtides. Liikumine rajas koole, haiglaid ja apteeke, aitas luua maapiirkondadesse kanalisatsioonisüsteeme jne. Samasugust rolli täidavad ka mitmed teised fundamentalistlikud massiliikumised, näiteks Hamas Iisraelis ja Hezbollah Liibanonis. Kuigi neil liikumistel on ka oma sõjaline tiib, ei ole nad ainult militaarsed organisatsioonid.
Teine laine: globaalse islamismi teooria ja Iraani Islamivabariik
Teise laine alusepanijad Abu al-Ala Mawdudi ja Sayyid Qutb olid mehed, kes põhjendasid üleilmse džihaadi ideed, toetudes eriti väitele, et muistne islami-eelne segaduste aeg ei ole jäänud ainult minevikku, vaid tänu läänemaistele ühiskondlikele struktuuridele ja Lääne mõttemallide levikule islamimaailmas kestab segaduste aeg jätkuvalt edasi, sealhulgas ka moslemite eneste seas. Siinkohal on märkimisväärne just nende ideede globaalne haare, teemaks ei ole selle või teise paiga islam, vaid islam ja maailm, mis on haaratud globaalsesse vastandusse.
Kui Mawdudi valis oma ideede edendamiseks Pakistanis parlamentaarse demokraatia tee ja Qutb jäigi vanglas kirjutanud teoreetikuks, siis Qutbist mõjutatud ajatolla Khomeini suutis 1970. aastate teisel poolel tema ideed ellu viia ja luua senisest üsna sekulaarsest Iraani riigist islamivalitsusel põhineva täiesti toimiva riigi.
Vaimulikkonna roll šiiitlikus islamis
Olen juba maininud, et sunniitlikus islamis eelistavad vaimulikud üldiselt tegeleda islami usuliste probleemidega ja riigi ellu nad eriti ei sekku. Poliitilist islamit edendavad peamiselt ilmikud. Sunniitlikus islamis puudub ka ühtne vaimulik hierarhia, vaimulikud saavad oma autoriteedi isiklike omaduste põhjal. Ja kuna islamis on mitmeid seaduse tõlgendamise koolkondi ning moslemid elavad paljudes erinevate poliitiliste režiimidega riikides, siis võivad nad samades küsimustes välja anda täiesti risti vastupidise sisuga fatwa’sid. Iraani islamivabariik on aga süsteem, mida kontrollivad ühtselt ja küllalt tsentraliseeritult just vaimulikud, islami juristid. Ja nad ei piirdu ainult usuliste küsimustega, vaid osalevad ühiskonna elu korraldamises ka poliitiliselt.
Iraani šiiitide seas on vaimulikkonna autoriteet oluliselt suurem kui nende sunniitidest usukaaslaste puhul. Aluse selleks loob juba teoloogia. Kui näiteks salafistid leiavad, et Koraani ja sunnat tuleb tõlgendada ainult sõnasõnaliselt ja seejuures hoiduda lihtsalt inimlikest ratsionaalsetest argumentidest (sest inimmõistus on rikutud), siis šiiitide nägemus Koraanist ja selle tõlgendamisest on teistsugune. Koraanil Jumala otsese sõnana on jumalik kvaliteet. See tähendab aga siis ju ka seda, et nii nagu Jumal jääb viimselt inimmõistusele haaramatuks, on ka Koraani sügavamad jumalikud tähendused müstilised ja varjatud. Need tähendused on ilmutatud imaamidele, erilise vaimujõuga usujuhtidele. Kokku on olnud 12 imaami, viimane neist on aga juba sajandeid maailma eest varjatud. Ta tuleb tagasi siis, kui Jumal maailma lõpetama hakkab. Senikaua kannavad imaamide autoriteeti (ehkki vähendatud kujul) eneses suur-ajatollad. Suur-ajatolla tiitli saavad üksnes vähesed vaimulikud ja neil on eriline autoriteet. Suur-ajatolladele järgnevad lihtsalt ajatollad ja siis islami juristid. Viimased tõlgendavad Koraani suur-ajatollade ja ajatollade traditsioonis. Seejuures on aga ratsionaalse mõistuse argumenteerimisel tähtis roll.
Kõik see kokku tähendab süsteemi, mis põhineb klerikaalsel autoriteedil ning on etteantud raamides ratsionaalne ja paindlik. Iraani islamifundamentalismi ongi nimetatud „klerikaalseks fundamentalismiks“.
Kolmas laine: džihadistlikud liikumised
Džihadistlike liikumiste tekke ja leviku kasvulavaks oli kümme aastat kestnud Nõukogude Liidu sõda Afganistanis (1979–1989). Selle sõja ajal ja järel arenes teisigi konflikte, näiteks hindude ja moslemite vahel Kashmiris Pakistani ja India vaidlusalustel aladel; kristlaste ja moslemite vahel Jugoslaavia kodusõjas; hiljem kristlaste ja moslemite vahel Indoneesias; ka erinevad konfliktid Kaukaasias ja Aafrika riikides. Nendes konfliktides karastus suur hulk professionaalseid võitlejaid ja tekkis palju erinevaid džihadistlikke rühmitusi.
Ühiskondlikult tähendab see, et džihadismist on tänaseks saanud küllalt märgatav rahvusvaheline liikumine, mispuhul võitlejad liiguvad erinevate konfliktikollete vahel sõltuvalt sellest, kus parasjagu võitlus käib. Kuigi džihadistlike liikumiste kuulsaimad on Al Qaeda ja ISIS, on nähtus ise oluliselt laiaulatuslikum. Samas ei ole aktiivsete vägivaldsete džihadistide arv siiski kuigi suur, neid loendatakse tuhandetes. CNN-i analüütikute Peter Bergeri ja Emily Schneideri hinnangul 2014. aasta sügisest oli islamivõitlejate koguarv maailmas sel ajal vahemikus 85 000 kuni 106 000, nendest ligi 30 000 võitlemas Süürias ja Iraagis. Niisiis kokku umbes Tartu linna jagu inimesi. Kogu maailma mastaabis ei ole see just väga suur arv. Samas on nende mõju väga laiaulatuslik.
Kasutatud kirjandus
Almond, Gabriel A.; Appelby, R. Scott; Sivan, Emmanuel. Strong Religion: The Rise of Fundamentalisms around the World. Chicago: University of Chicago Press, 2003.
Armstrong, Karen. The Battle for God: Fundamentalism in Judaism, Christianity and Islam. London: HarperCollins, 2000.
Bergen, Peter; Schneider, Emily. „Jihadist threat not as big as you think“. CNN. September 29, 2014
Wiktorovicz, Quintan. Anatomy of the Salafi Movement. Studies in Conflict & Terrorism, 29, 2006 DOI: 10.1080/10576100500497004.
Wood, Simon A; Watt, David Harrington (Eds.). Fundamentalism. Perspectives on a Contested History. Columbia, South Carolina: The University of South Carolina Press, 2014.
Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ning usuteaduse ja religiooniuuringute programmijuht Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
