„Ja Jeesus rääkis selle tähendamissõna: „Ühel inimesel oli viigipuu istutatud viinamäele. Ja ta tuli sellelt vilja otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles viinamäe aednikule: „Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?“ Aga aednik vastas: „Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen, ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!““ (Lk 13:6–9)
Alustuseks räägin loo, mille algus jääb eelmisesse aastasse ja mille lõpp on veel varjatud mu silmade eest. Ostsime naistepäevaks koos tütrega pereemale lille. Pisike roosipott meeldis meile mõlemale, meeldis ka pereemale. Nagu aga selliste potililledega enamasti juhtub, oli roosikese eluiga nädalapäevad hiljem otsa saanud. Millegipärast ei raatsinud ma närtsinud lille prügikasti visata ja kuna selle üks pisike kõrvalharu oli veel roheline, otsustasin poti hoopistükkis töö juurde viia ja vaadata, mis sellest lillest saab. Erilist hoolt see minu käest küll ei saanud, oli lihtsalt jaheda aknalaua peal valguse käes ja kastsin ma seda ka ohtrasti (targemate arvates kastan ma lilli pidevalt üle). Kaks kuud hiljem, emadepäevaks, sain ma lille koju tagasi tuua – see oli kasvatanud endale külge maailma kõige täiuslikuma õie. Nii see roos mul õitses läbi kogu suve, kord oli sel küljes üks, kord kaks õit. Hilissügiseks oli ühest õiest saanud mari, selline ilus oranž roosimari. Nüüd ma siis ootangi põnevusega, kas roos ka sellel kevadel uuesti õitsema hakkab ning milliseid võrseid küll selle marja seemnetest võiks tulla. Targemad on muidugi viidanud, et ega sealt mingit roosi tule, paremal juhul ehk kibuvits ainult. Nojah, mulle kibuvitsad meeldivad ja eks siis kevade edenedes paista, millega roos mind jälle üllatab.
Usk, lootus, armastus
Inimese elu esimesed aastad ja see, mida talle olulised teised (vanemad, hoidjad) teevad ja räägivad, määrab suuresti ära selle, milliseks inimene kasvab. Ta võib mitmeid oma põhimõtteid ümber hinnata, võib ennast ja maailma muuta, kuid siis aktualiseerub mingi seik või lause lapsepõlvest ja kõik asetub jälle oma kohale. Minu jaoks on üheks selliseks lauseks vanaemalt Suure-Jaani surnuaial südame, risti ja ankruga hauaehise kommentaariks kuuldud mõte: „Öeldakse, et on usk, lootus ja armastus. Armastus võib otsa saada ja usk ära kaduda, aga kui lootust enam pole, siis on kõik läbi.“
Evangeeliumides huvitaval kombel lootusest eriti ei räägita. Jeesust pilgatakse selle eest, et Ta Jumala peale on lootnud (Mt 27:43), ning jüngrid Emmause teel rääkisid Ülestõusnule, kuidas nad olid Jeesuse Naatsaretlase peale lootnud (Lk 24:21). Kui siia lisada paar viidet Vanale Testamendile (paganad loodavad JHVH Sulase peale, Jeesus hurjutab varisere, kes loodavad Moosese peale) ja pisut Jeesuse õpetussõnu (lootusest laenu tagasi saada, sõjavarustuse peale lootmisest, heategemisest tasu lootmata), siis ongi enam-vähem kõik, mida evangeeliumidel lootuse kohta öelda on. Samas on kogu evangeelium muidugi lootusest, et maailm nõnda ju ei jää, et surm on ära vallatud ja elu võidab, et surma astel on katki murtud, et Jeesus on lootus, kes ei jäta häbisse, et nüüd on usk, lootus ja armastus. Uue Testamendi muude raamatute ohtrad kirjakohad viitavad seega lootusele, millest evangeeliumid on sedavõrd läbi imbunud, et lootus on nendes tajutav ja taibatav ka siis, kui seda pidevalt otsesõnu välja ei kirjutata.
Jeesus ja tema tass
Jeesuse tass oli pidevalt vähemalt pooltäis. Vaid ühe korra leiame, et Teda haaras masendus – kui Ta ahastas, et miks on Jumal teda maha jätnud. Samas on sellelgi karjel oma kontekst ja selleks on Jumala pidev ja kõikehõlmav kohalolu Jeesuse elus ja tegemistes. Jeesuse surm ühekordse ja ca nelikümmend tundi kestnud sündmusena oli tema kaasaegsete kohalike poliitiliste parteide ning võõrvõimu esindajate põhjustatud, evis piiratud ulatust ning, nagu täna teame, oli ajutise iseloomuga. Seega osutab Jeesuse ristisurm ja sellele järgnev ülestõusmine sellele, et halb (ülekohtune, ebaõiglane ja piinarikas surm) on ajutine, hea (lunastus ja igavene elu) on jääv. Ristisurm on konkreetne, igavene elu on üleüldine ning nii surm kui igavene elu on meist väljaspool ja täiesti Jumala kätes.
Jeesuse jälgedes kõndiv ristiinimene on seega kutsutud olema paratamatu optimist. Ta teab, et maailm nõnda ju ei jää. Varem või hiljem saab tõde tõusma ja vale vajuma, surma astel ongi katki murtud ning kuigi tal selles maailmas on kannatusi, võib ta olla mureta, kuna Jeesus on maailma ära võitnud. Pahandused vihkamise tulemusena muidugi tulevad, sest kui Jeesust on taga kiusatud, ei pääse sellest ka tema järgijad. Optimism ei tähenda seega positiivset mõtlemist ega pidevat korrutamist, et kõik on hästi. Pigem on see võime pärast kukkumist põlved puhtaks kloppida ja edasi minna, teades, et varem või hiljem muutub kurbus taas rõõmuks. See võime ei ole inimesele kaasa sündinud või midagi sellist, mida vaid vähestele antakse. See on omandatav. Nii, nagu abitus on õpitav, on õpitav ka optimism.
Siin tundub nüüd olevat peidus üks vastuolu. Kui inimese jaoks olulised teised on temasse süstinud annuse pessimismi ja teise abitust, kas siis see jääbki määrama inimlapse elukäiku ja otsustusi? Kas tema tass siis jääbki pooltühjaks? Sugugi mitte. Enamus meist leiab ennast bipolaarses pingeväljas optimismi ja pessimismi vahel. Kõigile meile on antud võimalus kasvada optimistlikumaks täisea mõõtu mööda.
Kogu eelneva jutu mõte on osutada kahele baashoiakule, mis inimest iseloomustavad. Pessimisti jaoks on hea ajutine ja ruumist ning ajast konkreetselt piiratu. Paha aga on toimunud tema süül ning iseloomustab teda tervikuna, jäädes kestma kauaks. Optimist seevastu usub, et paha on ajutine ja konkreetne ning tihtipeale teiste põhjustatud. Enamgi veel, inimesed ei ole halvad, kuna nad on pahad. Nad teevad halbu otsuseid, kuna nad ei oska ega suuda paremini.
… ja veel üks meenutus möödunust …
1991. aastal olin jõudnud otsusele, et EELK Usuteaduse Instituut on see õppeasutus, kus tahan õppida. Kuna katekismus koos seletustega pidi minu teada olema peas, siis tuupisingi seda usinasti, ise samal ajal talvepuid lõhkudes. Vastuvõtukatsetel aga ei küsitudki mu meelehärmiks katekismust peast. Küll aga küsis auväärse vestluskomisjoni esimees rektor Kiivit, et millist viimati loetud raamatut eksaminand sooviks komisjonile nimetada. Ma siis nimetasin Tomanovide raamatut „Sokrates“ (Eesti Raamat, 1981). Kui mult selle peale küsiti, et kas kristlasel ikka sobib selliseid raamatuid lugeda, arvasin ma, et kristlasel sobib igasuguseid raamatuid lugeda ning et ka mittekristliku raamatu sisu võib olla väga asjakohane ja hea. Lõpuks tsiteerisin sõnu, mida Tomanovid oma romaanis surivoodil lebavale Sokratesele omistavad: „Igas inimeses on päike, laske tal ainult paista“. Tundus, et selle vastusega jäi austatud vastuvõtukomisjon rahule.
Allan Kährik (1968), teoloogiamagister, on EELK vikaarõpetaja ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Kultuurhariduse osakonna juhataja.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
