„Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“ Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“ Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“ Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!““ (Jh 21:15–19)
„Järgne mulle!“ ütleb Jeesus Peetrusele.
Johannese evangeeliumi viimane, 21. peatükk viib meid linnulennul Jeruusalemmast, kus Jeesus oli just jüngritele ilmunud, Tiberia järve kaldale Galileasse. Siin ilmub Jeesus jüngritele uuesti. See kõik tundub mõnevõrra üllatav, sest väga järsult on muutunud tegevuspaik, järsult on jüngrid pöördunud tagasi tegevuse juurde, mis oli mitmele neist seni olnud toiduse hankimise allikaks. Nimelt kalapüügi juurde. Vähe sellest, Johannese evangeeliumi eelviimane, 20. peatükk oli juba lõppenud lõpumärkusega. Seal öeldakse, et kõike, mida Jeesus tegi, ei ole „selles raamatus“ kirja pandud, aga on piisavalt, et lugejad-kuulajad usuksid Kristusesse. Ja siis nüüd uuesti üks episood, mis oleks ehk võinud leiduda kusagil eespool?
Eks ole ka olnud teadlasi, kes arvanud, et Johannese evangeeliumis ongi midagi pika käsikirjade kirjutamise ja täiendamisega segamini läinud. Aga kõige tõsisemaltvõetav on siiski seisukoht, et evangeeliumi viimane peatükk on ühe toimetaja töö. Sel toimetajal on olnud mitu eesmärki, millistest kõige rohkem torkab silma keskendumine koguduse ehk kiriku ülesannetele. Meie perikoobile vahetult eelnevas stseenis on Peetrus olnud keskne tegelane, justkui oleks temal Jeesuse järgijate hulgas eriline roll. Tema on see, kes tõmbab kaldale uskumatu hulga kalu, justkui koguks ristikogudusse hingi. Noot katki ei kärise, justkui mahutaks kirik lõputult kutsutuid. Öösel ei suutnud püüda jüngrid ühtegi kala, aga nüüd, hommikul, Jeesuse sõna peale, on saaki meeletult, justkui vajaks kogudus või kirik Jeesuse sõna kohalolu, sõna kuulutamist, et oma ülesannet täita. Jeesus jagab jüngritele söömaajal leiba, justkui seataks siin armulaud uuesti, nüüd pärast ülestõusmist.
„Järgne mulle!“ ütleb Jeesus Peetrusele.
Nõnda on siis evangeeliumi viimane peatükk toimetaja lisand, kusjuures ta räägib sümboolselt, aga siiski üsna selgelt juba alguse saanud kogudusest ja selle ülesannetest ja tegevustest. Meie perikoobi salmides 15–17 võtab Jeesus eriliselt ette Siimon Peetruse. Võiks isegi öelda, et Jeesus justkui kiusaks Peetrust, sarnaselt tema kolmekordse ärasalgamise loole, milles Jeesus oli oma ennustusega teatavasti tekitanud Peetruses üsna suurt ebamugavustunnet. Kolmekordne salgamine ei ole kindlasti kohustuslik paralleel Johannese evangeeliumi viimasele peatükile, aga see, et Jeesus sunnib oma küsimusega Peetrust kolm korda kimbatunult vastama, on tõsi. Ja eks siin ole oma mõte: esimese kahe korraga annab Jeesus Peetrusele tema tunnistuse peale ülesande: ole mu tallekestele ja lammastele karjane. Kahekordne kinnitus on mõeldud tõsiselt – Peetrus peab olema karjane. Kolmandal korral tunnistab Peetrus, et Jeesus on kõiketeadja, teab sedagi, et Peetrus võtab karjase ehk koguduse juhi rolli.
Järgneb Jeesuse mõnevõrra hämaralt ja vanasõnalikult mõjuv ütlus, et noorena vöötab Peetrus end ise, aga vanana vöötab teda keegi teine ja viib ta kuhugi, kuhu ta ei taha. Perikoobi viimane salm pakub seletuse: see on järjekordne Jeesuse ennustus, sedakorda Peetruse märtrisurma kohta. Nii kinnitatakse, et Jeesus tõepoolest teab, mis juhtuma hakkab. Lõpuütlus „Järgne mulle!“ on seepärast nii käsk kui konstateering korraga. Peetrus peab järgnema ja kindlasti ka järgneb Jeesusele.
„Järgne mulle!“ ütleb Jeesus Peetrusele.
Perikoobi väljavalijad on olnud ettenägelikud ja püüdnud säästa meid siin ja kõiki edaspidi probleemidest, mida püstitavad vahetult perikoobile järgnevad salmid. Sest seal on juttu jüngrist, keda Jeesus armastas, ja kelle vahekorda Peetrusega peaks kuidagi selgitama. Palju, väga palju on spekuleeritud selle üle, kas see ikka on evangeeliumi autoriks peetud Johannes, kas see on Toomas, kas see ikka üldse on ajalooline isik, kas siin ei peitu algkoguduse juhtide omavahelisi hõõrumisi jne. Peatüki lõpust lugema hakates võiks rahumeeli aga järeldada, et evangeeliumi kirjutajat tahetakse näha jüngrina, keda Jeesus armastab. Sellest järeldub, et tema tunnistus Jeesuse kohta peab olema väga eriline. Johannese evangeelium ju teatavasti ongi eriline. Ja sellest järeldub omakorda, et tema tunnistus Peetruse kohta on tõsi. Kokkuvõttes saab öelda, et tähelepanu koondub Peetrusele või veelgi rohkem tema karjaseks olemisele.
Et oleks asjaolud selged: Peetrusele ei anta siin kirikupea rolli – selle jaoks on sõnastus tagasihoidlikuvõitu. Küll aga seostatakse Peetruse kaudu karjaseamet ja kirik. Või, kuna sõnastus on ju sümboolne, siis veel parem: karjane ja kari. Järgne mulle! Kes järgneb, on karjane. Arvestades kõike eelnevat, antakse karjasele kaasa Jeesuse sõna ja Jeesuse kohalolek. Kes järgneb, sellega on Jeesus. Kes järgneb, püüab hulgaliselt. Kes järgneb, on paratamatult teistele karjane. Ligimesele karjane.
„Järgne mulle!“ ütleb Jeesus Peetrusele.
Perikoop kõneleb midagi paavsti ameti kohta, võiks ju mõni järeldada. Aga ei, siin on mõeldud palju laiemalt. Võiks arvata, et kõneletakse midagi vaimulikuameti kohta. Aga ei, mõeldakse sellestki laiemalt. Võiks öelda, et kõneletakse kõigiga, kes kuulevad. Jah, nii ongi. Kõneletaksegi kõigiga kui karjastega. Kõigi peale, kes kuulevad, pannakse ülesanne olla karjane. Ei ole mingit põhjust jääda kõrvaltvaatajaks ja otsida vabandusi. Kõik on karjased ja kõik on kari. Kui Jeesus ise ütleb: „Järgne mulle!“ siis ei ole midagi enam teha, siis tuleb minna.
Nii keerutab evangeeliumite radikaalne Jeesus senisele veel ühe keeru juurde. Niigi on ta rääkinud armastusest nii, et ainult imesta, kuidas peaks armastuse käsk olema üldse inimesele võimalik täita. Niigi on ta käsuseadust tõlgendanud nii, et teo kõrval saab hoopis olulisemaks ja ohtlikumaks mõte. Ainuüksi pelk mõttehetk võib olla patt, suurem kui mõni tegu. Nüüd ütleb ta: „Järgne mulle!“ Valida ei saa, seda ütleb ülestõusnu. Valida ei saa, isegi siis, kui järgnemine võib tähendada Jeesuse tunnistamist lõpuni välja, surmani välja.
„Järgne mulle!“ ütleb Jeesus Peetrusele.
Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
