Luterliku osaduse enesemõistmine. Uurimusdokument, 1. osa

Sisukord

Eessõna (Martin Junge)
1. Luterlike kirikute osadus – and ja ülesanne
2. Osaduse and
2.1. Luterliku Maailmaliidu kogemused ühesoleku annist osaduses
2.2. Osadus on and
2.3. Ühesoleku andi teostatakse ühtsuses ja mitmekesisuses
3. Ülesanne: märgata ja elada osadust
3.1 Autonoomia ja vastutus
3.2 Ühine otsustamine
3.3 Erimeelsused osaduses
3.4 Vastutustundliku otsuselangetamise allikad
3.4.1 Evangeelium on meie osaduselu süda
3.4.2 Sõna ja sakramendid on osaduse sündmused
3.4.3 Ristisõnum tervendab meie katkisuse
3.4.4 Jumala Sõna loob ja kinnitab ühtsust ja mitmekesisust
3.4.5 Evangeelium sisaldab vabadust, austust ja kannatlikkust üksteise suhtes
4. Jätkuvat tähelepanu vajavad punktid

 

Eessõna

Luterlik Maailmaliit (LML) on elav ja pühendunud kirikute osadus. Selle liikmeskirikud on omavahel altari- ja kantsliosaduses ning on koondanud oma vaimulikud ja materiaalsed ressursid, et osaleda koos Jumala misjoni elluviimises maailmas. See osadus elab, sest Jumal on selle ellu kutsunud ja hoiab seda. Kirikute osadusena koos elamine on kirikutele usaldatud and. Jumala kutsele vastates on LML otsustanud seda osadust jätkuvalt teostada. Osadus kui and on midagi, mis on meile antud; ülesandena on see miski, mille nimel me otsustame töötada. Algusajaga võrreldes on LMLi kiriklik tihedus tajutavalt kasvanud. Seda võib näha nii selle organites kui ka praktikas: see on nähtav alustekstides ja juhtimisorganites, samuti ühistes kohtumistes, töös ja pühitsemises.

Seoses luterlikku osadust 2017. aastal ees ootava reformatsiooni aastapäevaga soovib LML tunnistada, mida tähendab kiriklik osadus luterlikust vaatenurgast. Üheks luterliku eklesioloogia iseloomulikuks väljendiks on saanud „ühtsus lepitatud mitmekesisuses”. Kirikud püüavad alati ja igal pool välja selgitada, kuidas väljendada oma elus ja kontekstis ustavalt evangeeliumi sõnumit. Selle protsessi käigus on nad kutsutud analüüsima ja uurima kultuurilisi ja ühiskondlik-eetilisi paradigmasid Jeesus Kristuse evangeeliumi valguses. Konkreetses kontekstis antavad kaalutletud vastused on evangeeliumi sõnumi usutava vahendamise oluline aspekt. Samas kuulub Jeesus Kristuse kiriku katoolsuse juurde ka kirikute vastastikune vastutus eri kontekstides.

LMLi nõukogu palus 2013. aasta kohtumisel minult, et ma kaasaksin „liikmeskirikuid edasistesse teoloogilistesse aruteludesse selle üle, kuidas respekteerida LMLi liikmeskirikute autonoomiat otsuste langetamise ja väljendamisel ning tegeleda sellest tulenevate erinevustega, pidades samaaegselt silmas nende poolt võetud kohusust elada ja töötada üheskoos kirikute osadusena.“^[1]

Nõukogu soovitas LMLi liikmeskirikutel tutvuda dokumendiga „Taotledes osaduse andi killustatud maailmas”,^[2] milles ma esitan refleksiooni seoses valmistumisega LMLi nõukogu 2013. aasta kohtumiseks. Selle ühise refleksiooniprotsessi alustamiseks moodustas täitevkomitee 2013. aasa lõpus seitsmest eri piirkondi ja erialasid esindavast liikmest koosneva töörühma. Töörühmale tehti ülesandeks koostada uurimusdokument luterliku osaduse enesemõistmisest ning esitada see 2015. aastal nõukogule ja seejärel liikmeskirikutele kasutamiseks. Teksti koostamise käigus oli piirkondade esindajatel võimalus 2014. ja 2015. aastal toimunud juhtkondade koosolekutel vestelda osaduskäsituse üle.

Lõpetuseks soovin avaldada selle kaheksateist kuud kestnud protsessi eest sügavat tänu töörühma liikmetele Guillermo Hansenile, Minna Hietamäkile, Allen Jorgensonile, Annika Laatsile, Hance A. O. Mwakabanale, Elisabeth Parmentierile ja En Yu Thule. Nende kaastööd^[3] aitasid avada osaduse mõiste erinevaid väljendusvorme ja käsitusi LMLis.

Martin Junge

 

1. Luterlike kirikute osadus – and ja ülesanne

Luterlikus „osaduses” koos käimine – mida see tähendab meie elu, tegevuse ja käitumise jaoks oma teekonnal kirikutena?

Luterliku õpetuse kohaselt on osadus ühtaegu and ja ülesanne.^[4] Kuna see on and, mõjub see meile ühtlasi kui ülesanne.See on esmalt meile antud, et meie saaksime anda teistele sellest küllusest, mille oleme saanud. Osadus tekib Sõna kuulmisest ja sakramentide vastuvõtmisest – kui me saame Kristuse ihuks, mis on usule ilmutatud risti kujul. Sellise osaduse and juurdub kolmainu Jumalas.

„Anni” teema raames vaadeldakse selles dokumendis Jumala Sõna kui meile antud tõotust. Jeesus Kristuse Jumal pöördub meie poole tõotuse laadis, võimaldades meil seega evangeeliumi erineval moel vastu võtta ja märgata nii mitmekesisust kui andi iseeneses. Kuid see and on ühtlasi ülesanne. Need, kes kuulevad, näevad, tunnevad, maitsevad ja haistavad evangeeliumi, asuvad täitma Kristuse järgimise ülesannet. Selleks kasutatakse ühtsuses erinevaid teid. See evangeelium ei ole meie projekt, vaid see laseb meid maailmale paista armastuse ja Jumala nimel.

Iga liikmeskirik tegeleb juba seesmiselt selle dialoogiga ning on teadlik, et ustavus evangeeliumile eeldab selget arusaama selle sõnumist ja selle järelmitest elatud usu jaoks. Käesoleva teksti eesmärk on sõnastada LMLi liikmeskirikute ühised usuarusaamad, mis on asjakohased ja olulised igal ajal, aga eriti osaduses tekkinud lahkarvamuste korral, et leida strateegiaid, mis aitavad meil välja selgitada, kuidas üheskoos elada.

 

2. Osaduse and

2.1 Luterliku Maailmaliidu kogemused ühesoleku annist osaduses

1947. aastal Lundi täiskogul vastu võetud Luterliku Maailmaliidu (LML) esimeses konstitutsioonis nimetati LMLi „kirikute vabaks ühenduseks”, millel „ei ole õigust kehtestada sellesse kuuluvatele kirikutele seadusi ega vähendada nende täielikku autonoomiat, kuid mis tegutseb nende esindajana küsimustes, milleks nad seda volitavad”.^[5]

1947. aasta Budapesti täiskogul võtsid liikmeskirikud, kes olid koos ületanud mitmeid raskusi ja tugevdanud omavahelisi sidemeid, vastu avalduse „Luterliku Maailmaliidu enesemõistmine ja ülesanne”.^[6] Augsburgi usutunnistuse VII artiklile viidates öeldakse avalduses:

„See luterlike kirikute osadus leiab nähtava väljenduse kantsli- ja altariosaduses, ühises tunnistuses ja teenimises, ühises misjoniülesande täitmises ning avatuses oikumeenilisele koostööle, dialoogile ja osadusele. Maailma luterlikud kirikud peavad oma osadust ühe püha, katoolse ja apostliku kiriku avaldumisvormiks. Seega soovivad nad töötada selle nimel, et teha ilmsiks Jeesus Kristuses antud kiriku ühtsust.“^[7]

LMLile anti tookord järgmine määratlus: „Selle osaduse väljendusvorm ja instrument. See aitab luterlikul osadusel muutuda järjest rohkem kontsiliaarseks, üksteisele pühendunud osaduseks, edendades selle liikmeskirikute ja teiste luterlikku traditsiooni kuuluvate kirikute vahel konsultatsioone ja läbikäimist ning suurendades vastastikust osasaamist üksteise rõõmudest, kannatustest ja raskustest.“^[8]

Kogu LMLi ajalugu on püüd olla osaduse anni vääriline. Juba 20. sajandi alguses tegid mõned luterlikud kirikud jõupingutusi, et koonduda kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil kui sama konfessionaalse traditsiooni esindajad. Osaduse tekkimises võib eristada kahte kujundavat tegurit: esiteks ühine vastus suurtele ja pakilistele vajadustele, millest ei ole võimalik mööda vaadata ja mida ei saa lahendada üksiku kiriku tasemel, ning teiseks kirikute sisemised arutelud ja nende arusaamade selgitamine. LMLi konstitutsioon on toiminud suhteliselt stabiilse tekstina, mis on suunanud osaduse enesemõistmise kujunemist, kuid mida on vastavalt selle enesemõistmise arengule ka kohandatud.

1990. aasta Curitiba täiskogul määratleti see kirikute osaduse vastastikune pühendumine täpsemalt: „Luterlik Maailmaliit on nende kirikute osadus, kes tunnistavad kolmainu Jumalat, on Jumala Sõna kuulutamises üksmeelel ning keda ühendab kantsli- ja altariosadus.“^[9]

Kujunemine liidust osaduseks näitab arenevat arusaama kiriklikust suhtest.^[10] Osaduse mõiste põhineb piibellikul koinonia mõistel ja kuulub kõigi kristlike kirikute pärandisse.^[11]

 

2.2 Osadus on and

Uue Testamendi järgi rõhutab osadus/koinonia „pühade osadust” kui usklike osadust, milles jagatakse ühiselt Sõna ja sakramenti, teenimist ja palvetamist ning Jumala ande.

Pauluse koinonia mõiste osutab kujunevale suhete kogumile, mis põhineb evangeeliumi kutsel ja lauaosadusel. Esimese korintlaste kirja 10. peatüki salmi 16 ja 11. peatüki salmide 23–25 järgi muutuvad Jeesus Kristuse ihu ja veri sakramendi veini ja leiva kaudu koinoniat ilmutavateks ja tugevdavateks elementideks. Asjaolu, et erineva taustaga inimesed sõid ühiselt, tähendas osasaamist Jeesus Kristusest ja osutas uutele omavahelistele suhetele. Kui Paulus kritiseerib Peetruse kaaskonda paganate diskrimineerimise eest (Gl 2), näitab see koinonia liikmete vaheliste algsete rahvuslike barjääride murdmist. Samuti võime täheldada, kuidas Apostlite tegude raamatus räägitakse üheskoos olnud juutidest ja helleenidest, kes „püsisid apostlite õpetuses ja osaduses [koinonia], leivamurdmises ja palvetes” (Ap 2:42).

Arusaam LMLis kui kirikute osaduses valitsevast altari- ja kantsliosadusest tuleneb sellest apostliku traditsiooni põhikriteeriumist, üksteiselt õppimisest ja sakramentide jagamisest.^[12] Selles kontekstis tulevad ilmsiks teise poole mitmesugused vajadused ning seetõttu tekib ka tarve luua struktuure, mis võimaldaksid neid vajadusi õiglasemalt ja võrdsemalt täita (Ap 2:44–47; 4:32–35). Piiblis kirjeldatud koinonia on seega Jumala tegu, mis toob inimesi lähemale Jumalale ja üksteisele ning erilisel viisil on selle lähenemise tulemuseks vajaduste täitmine ja elu kinnitamine.

Osaduseks muutumine on kirikutele antud and. „Osadus Kristusega tekib evangeeliumi kuulutamise kaudu, mis äratab usku ja hõlmatakse usku, ning sakramentide kaudu, mis tugevdavad usku ja mida võetakse usus vastu.“^[13]

See osadus Kristusega usu ja tema päästetöös osalemise kaudu eeldab sügavat solidaarsust üksteisega ning see eeldab olemuslikult ka materiaalsete ja vaimulike ressursside jagamist. Lisaks ergutab see üksteisele pühendumist ning ühiselt elamist ja tegutsemist. Osaduses elamine ei tähenda pealesunnitud ja ettekirjutatud ühtsust. See teostub mitmel eri kujul. Osadus elab ja tegutseb läbi paljude andide, mida ta saab, ja läbi mitmesuguste selle ees seisvate ülesannete.^[14]

Kõiges selles vaatab osadus „endast kaugemale. Selle elu allikas on osadus Issandaga, kes on kogu loodu Issand ja Päästja, ning tema teenimine on maailma lunastamise märk ja vahend.“^[15]

See on meie jagatud ühtsus. Luterliku Maailmaliidu osadus põhineb teoloogilisel reaalsusel, milleks on ühesolemine Kristuses.

 

2.3 Ühesoleku andi teostatakse ühtsuses ja mitmekesisuses

See esmane käsitus kirikust kui osadusest sisaldab ka mõtet, et ühtsus eksisteerib koos erinevustega. Ühtsuses elamine on võimalik, kuna Jumala Vaim tegutseb meie seas läbi Jeesuse palve: „et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis” (Jh 17:21). See tugevdab suhteid meie kui luterlike kirikute vahel ning ka meie suhteid maailma teiste kirikutega. Oikumeenilised dialoogid on andnud luterlikele kirikutele võimaluse põhjalikumalt uurida oma ühist arusaama osaduseks olemisest. Dialoogis oikumeeniliste partneritega on LMLi liikmeskirikud hakanud kirjeldama oma koosolemise vormi kui ühtsust nähtavuses, mitmekesisuses ja dünaamilisuses.^[16] Osadus peab saama maailmale ajaloos ilmsiks, nähtavaks ja äratuntavaks.

Meie osadus saab nähtavaks Sõna ja sakramentide kaudu ning me pühitseme seda koos partneritega ühiselt teisi teenides. LMLis avaldub Jumala tingimusteta armastus abivajajate teenimiseks tehtavas koostöös teistega. Luterlastena nimetame seda diakooniaks, mis on meie identiteedi lahutamatu osa ning ühendab meid oma osaduse elus.

 

3. Ülesanne: märgata ja elada osadust

3.1 Autonoomia ja vastutus

LMLi liige saab olla kirik, kes tunnustab ametlikult selle õpetuslikku alust, on „autonoomne” ja koosneb rohkem kui ühest kogudusest.^[17] Selline liikmelisuse käsitus on heas kookõlas LMLi kui „liidu” määratlusega. Selles võib näha LMLi asutamise ajal valitsenud rahvusvaheliste organisatsioonide kalduvust käsitada endid kui teatud eesmärgil koostöökokkuleppe sõlminud sõltumatutest kogukondadest moodustatud institutsioone. See käsitus teenis LMLi hästi kuni 1990. aastal Brasiilias Curitibas toimunud täiskoguni. Kirikud avastasid, et arenev arusaam autonoomia mõistest hõlmab nii sõltumatust kui ka vastutust osaduse ees. See eeldab üksteise ees võetavaid kohustusi ja mitmesuguseid vastutussuhteid. Liikmeskirikud hakkasid üha enam tajuma, et vastutus on meie omavaheliste suhete ja identiteedi alustrajav osa.^[18]

Pauluse sõnad kirikust kui ihust on ainult üks võimalus, kuidas saab vastutusest rääkida (1 Kr 12:12–31). Teame ka seda, et kirikut kui Jumala rahvast ja Vaimu templit kujutavad motiivid (1 Pt 2:9; 1 Kr 3:16) rõhutavad suhete teema tähtsust. Seega ei mõisteta autonoomiat range sõltumatusena, vaid eneseteostusena, mis on vastastikku seotud teiste kirikute eluga. Selles mõttes on autonoomia ja vastutus lahutamatud.

Meie osadust kujundav tegelikkus on selline, kus meie kogukondade suhted üksteise ja oma ümbruskonnaga avaldavad neile sügavat mõju.  Neid suhteid piiritleb vastutus. Kirikute osaduseks olemise ülesannet määratlev vabadus on vabadus teenida teisi ja koos teistega. Me vastutame nende ees, keda me teenime. Paradoksaalselt ei tähenda üksteisega seotud olemine vabaduse kadumist, vaid pigem selle kõige täielikumat avaldumist. Koos teistega kasvame oma evangeeliumitunnistuses, mis vabastab meid ligimese jaoks. Meie südamed rõõmustavad sõsarkirikute õitsengu üle ja on rasked nende kannatuste pärast (1 Kr 12). Selle seotuse tõttu mõjutavad osaduses aset leidvad sündmused ja selle liikmete otsused erineval moel teisi osaduse liikmeid.

Kuna me oleme kutsutud rääkima meis olevast lootusest (1 Pt 3:15), peame andma aru nii oma ümbruskonnale kui ka osaduse liikmetele. Seega me teame, et rääkides vastutusest teiste kirikute ees, peame arvesse võtma ka oma ühiskondlik-kultuurilisi kontekste ja vastutust keskkonna ees.

Osaduse teoloogiline ja vaimulik tegelikkus on teostunud erinevalt ning seda mõjutavad poliitilised, ajaloolised, geograafilised ja kultuurilised tegurid. Need võivad olla muu hulgas näiteks järgmised:

• suhted riigi või valitsusorganitega ja sellest tulenevad välised tingimused kirikute jaoks;
• küsimused, mis on seotud vähemuse ja enamuse kohaga kohalikus kontekstis ja LMLi peres;
• luterlike kirikute laienemine misjonitegevuse ning sunniviisilise või vabatahtliku rände tagajärjel;
• ühiskondlike ja poliitiliste tingimuste muutused;
• muutused inimese mõiste käsituses;
• tähelepanu keskkonnaprobleemidele;
• uuemad arengud seoses reisimise, massimeedia ja infotehnoloogiaga;
• oikumeenilised ja religioonidevahelised suhted.

Peale selle on osadusse kuuluvad kirikud ennast ise valitsevad institutsioonid, millel on oma õiguslikud konstitutsioonid. Kirikuseadustega reguleeritakse konkreetse kiriku elu erinevaid aspekte, näiteks kellel on õigus armulauda saada või keda saab vaimulikuks pühitseda. Kirikuseadustes väljendatud põhimõtted lähtuvad nii kiriku teoloogilistest arusaamadest kui ka kohalikest oludest. Need mõlemad avalduvad kultuuri vahendusel.

Üks märk, mis näitab LMLi soovi elada osaduses, on selle erinevate vormide püüdlus vastastikuse tunnustuse poole. Ent nii teoloogilised tõlgendused kui ka institutsionaalsed vormid võivad osutuda vastastikust tunnustamist soodustavateks või takistavateks asjaoludeks.

 

3.2 Ühine otsustamine

Osadusena vajavad LMLi liikmeskirikud võimalusi ühiseks otsuselangetamiseks. Mõnedes ühiste probleemide ja vastutusega seotud küsimustes on ühise otsuselangetamise võimalused juba olemas.^[19] Ühise otsuselangetamisega tegelevad institutsionaalsed organid on muu hulgas LMLi üldkogu, nõukogu ja täitevkomitee. Samuti on liikmeskirikud vastu võtnud ühiseid otsuseid oikumeeniliste suhte kohta, näiteks 1999. aasta „Ühisavaldus õigeksmõistuõpetusest” ning täiskogu 2010. aasta kahetsuseavaldus Mennoniitide Maailmakonverentsile seoses anabaptistide tagakiusamisega luterlike ametivõimude poolt ja eriti seoses luterlike reformaatorite teoloogilise toetusega sellele tagakiusamisele.

Edasi on vaja arendada vastastikuse konsulteerimise korda seoses liikmeskirikutes tehtavate otsustega, mis võivad mõjutada osaduse sisemisi suhteid. Vastastikune konsulteerimine eeldab, et selleks jäetakse piisavalt aega ning kõik osapooled tunnevad, et nende seisukoht on ära kuulatud ja teadmiseks võetud, isegi kui nad jäävad eriarvamusele.^[20]

 

3.3 Erimeelsused osaduses

Ühe osaduse liikmetena on kirikud hakanud endilt küsima, kuidas tegeleda osaduses esinevate erimeelsustega kriitiliselt ja samas konstruktiivselt. Juba tahe seda teha annab tunnistust jumaliku armastuse jõust maailmas, kus lahkarvamused toovad liigagi sageli kaasa lõhestumise.

Mitmekesisus on meie ühise usu ja evangeeliumitruuduse eluterve peegeldus. Siiski on teatud erinevusi, mille tagajärjel tekkivad lahkarvamused võivad osadust kahjustada. Milles seisnevad osaduse ühist elu häirivad takistused? Milliste tunnuste järgi eristada vastuvõetavaid ja lubamatuid erinevusi?

Järgmises osas tehakse ettepanek allikate kohta, mis aitavad sellistele küsimustele vastata. Loodetavasti on need LMLi perele tõhusaks abiks seoses praeguste ja tulevaste erinevuste ja lahkarvamuste tõsiasjaga. Koos muude kaasaja oluliste proovikividega peavad osaduse kirikud vastama ka küsimustele perekonna, abielu ja seksuaalsuse kohta. Mõned kirikud on võtnud neis küsimustes ametliku seisukoha, teised mitte. Lisaks on ka neid, kes alles kaaluvad, kuidas nende küsimustega tegeleda. 2007. aastal valmis LMLi nõukogu tellimusel „Ettepanek lugupidava dialoogi juhtnööride ja protsesside kohta”, mille eesmärk on liikmeskirikuid selles tegevuses abistada. Selle eessõnas öeldakse, et kuna LML on kirikute osadus, „ei saa ükski liikmeskirik seda küsimust ignoreerida ega lugeda seda (ühel või teisel viisil) lõpetatuks, kuni sõsarkirikud veel selle üle pead murravad”.^[21]

Vastuoluliste küsimuste esile kerkimine ei ole LMLis uus nähtus. Mitmed varasemad kriisid on tegelikult kaasa aidanud liidu kujunemisele osaduseks.^[22] Praegustele pingeallikatele mõeldes märgitakse, et otsused, mis näivad ühtede kirikute jaoks olevat ühiskondlik-kõlbelised või hingehoidlikud, on teiste jaoks õpetuslikud. Ent mõlemal juhul on eesmärk jääda ustavaks evangeeliumile. Seoses kaasaegsete vaidlusküsimustega, nagu homoseksuaalse sättumusega inimeste ordineerimine ja samast soost isikute suhete õnnistamine, paigutavad mõned kirikud need küsimused hingehoidliku kaasamiskäsu alla, samas kui teised väidavad, et sellised otsused võivad õõnestada osaduse ühtsust. Sel põhjusel ei peaks me liigitama neid teemasid üksnes „ühiskondlik-kõlbelisse” kategooriasse, vaid neid tuleks käsitada ka kirikukorralduse ja distsipliini küsimustena, mis mõjutavad evangeeliumi kuulutamist.

Esmalt tuleks uurida lahkheli põhjustava teema kaalukust. Kas see ohustab luterliku jutlustamise ja õpetamise põhialuseid? Või kas see on seotud kultuuriliste ja ühiskondlike eelarusaamadega? Reformatsiooniaja teoloogias kasutati mõistet adiaphora selliste asjade kohta, mis kuuluvad inimlike traditsioonide, kombetalituste ja tseremooniate juurde ning jätsid seetõttu ruumi vastuvõetavatele erinevustele.^[23] Ent teatud olukorras võivad mõnede arvates ka adiaphora mõiste alla kuuluvad küsimused muutuda sedavõrd kaalukaks, et kirikud ei saa ükskõikseks jääda.^[24] Osaduse liikmete ülesanne on neid küsimusi teoloogiliselt usaldusväärselt uurida meie ühise evangeeliumitruuduse ja osadusesisese ühtekuuluvuse nimel.

See teoloogilise uurimise protsess vajab läbitöötamist ja selgitamist.

 

3.4 Vastutustundliku otsuselangetamise allikad

Osaduses tekkinud keeruliste küsimuste valguses pöördume taas meie identiteedi südameks olevate andide poole. Allpool on esitatud mõned ressursid, mis võivad osadust suunata püüdlustes välja selgitada, kuidas mitmekesisuse keskel koos elada. Nende ülesehitus on koostatud nii, et alustada Sõnast kui meie identiteeti kujundavast kesksest annist.

 

Uurimusdokumendi avaldamine jätkub ja lõpeb Kirik & Teoloogia järgmises numbris.

 

[1] Luterliku Maailmaliidu sõnum, 27. juuni 2013, Kirik ja Teoloogia 20.09.2013, vt siit.

[2] Agenda, LWF Council 2013, Exhibit 9.0.1.

[3] Understanding the Gift of Communion. The Quest for a Shared Self-Understanding of the Lutheran Communion. A Reader (2014), vt siit.

[4] „Aga kirik ei ole ainult väliste asjade ja riituste osadus, nagu seda on muud riigid, vaid eelkõige usu ja Püha Vaimu osadus südametes.” Vrd „Augsburgi usutunnistuse apoloogia”, VII ja VIII artikkel, väljaandes Luterlikud usutunnistuskirjad (SA Ajaleht Eesti Kirik ja EELK Usuteaduse Instituut, 2014), 98.

[5] Luterliku Maailmaliidu konstitutsiooni (vastu võetud LMLi esimesel täiskogul Rootsis Lundis 1947 a) III artikli lõige 1, vt Jens Holger Schjorring, Prasanna Kumari, Nor­man A. Hjelm (eds), From Federation to Communion. The History of the Lutheran World Federation (Minneapolis: Fortress Press, 1997), 527.

[6] Carl H. Mau (ed.), Budapest 1984. “In Christ – Hope for the Word.” Official Proceedings of the Seventh Assembly of the Lutheran World Federation, LWF Report No. 19/20 (Geneva: The Lutheran World Federation, 1985), 176.

[7] Ibid.

[8] Ibid.

[9] III artikkel, vt siit.

[10] Näiteks minevikus võis nn lõunariikide kirikul küll olla suhe mõne nn põhjariigi kiriku misjoniseltsi või allüksusega, aga mitte kiriku kui tervikuga.

[11] Vrd John Reuman, “Koinonia in Scripture: Survey of Biblical Texts,” väljaandes Thomas F. Best and Gunther Gassmann (eds), On the Way to Fuller Koinonia: Official Report of the Fifth World Conference on Faith and Order, Faith and Order Paper No. 166 (Geneva: WCC Publications, 1994), 37–69; Barbara Rossing, “Models of Koinonia in the New Testament and the Early Church,” in Heinrich Holze (ed.), The Church as Communion. Lutheran Contributions to Eccle-siology, LWF Documentation 42/1997 (Geneva: The Lutheran World Federation, 1997), 65–80.

[12] Vrd „Augsburgi usutunnistus. Artikkel VII. Kirikust”, op. cit. (märkus 4), 29.

[13] Cornrnunio/Koinonia. A New Testament-Early Christian Concept and its Contemporary Appropriation and Significance, A Study by the Institute for Ecumenical Research, Stras­bourg (1990), 8j.

[14] Ibid., 10.

[15] Ibid.

[16] Vrd Ways to Community. Lutheran-Roman Catholic Joint Commission, 1980, vt siit, paragraafid 32–41.

[17] LWF Bylaws, 2.2.1, vt siit.

[18] Vrd The Church. Towards a Common Vision, Faith and Order Paper 214 (Geneva: The World Council of Churches, 2013), 10: „Piibli koinonia mõiste on tõusnud kesksele kohale oikumeenilistes püüdlustes jõuda kiriku elu ja ühtsuse suhtes ühisele arusaamale.”

[19] See kehtib näiteks kliimamuutuste, oikumeeniliste suhete ja humanitaarabi valdkondades.

[20] Vrd siin.

[21] The Lutheran World Federation: Marriage, Family and Human Sexuality. Proposed Guidelines and Processes (2007), vt siit.

[22] Oluline ajalooline näide selle kohta on LMLi tegelemine Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidi probleemidega. Sellele olukorrale reageerides langetas osadus otsuseid, mis andsid LMLile teatava „kirikliku tiheduse”. Seda ei tuleks mõista bürokraatlikult (otsekui oleks LML mingi ülikirik), vaid pigem nii, et luterliku kiriku kui kirikute võrgustiku täius avaldub ka selle suhetes kõikjal maailmas.

[23] „Augsburgi usutunnistus. Artikkel VII. Kirikust”, op. cit. (märkus 4), 29.

[24] „Konkordiavormel. Solida declaratio. X artikkel. Kiriklikest kommetest,” op.cit. (märkus 4), 394–396.

 

Originaal: The Self-Understanding of the Lutheran Communion. A Study Document, Editor: Department for Theology and Public Witness, The Lutheran World Federation, 2015. Tõlkinud Alar Helstein. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Artikli liigendus originaal, numeratsioon Kirik & Teoloogia toimetus.

 

Martin Junge (1961), dr theol h c, Evangeelse Luterliku Kiriku Tšiilis õpetaja ja endine president, on Luterliku Maailmaliidu peasekretär.

Luterlik Maailmaliit ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.