Juba ammustest aegadest on kirik enda ülesannet kirjeldanud kolme kreekakeelse sõna abil: martyria–leitourgia–diakonia. Martyria viitab rõõmusõnumi levitamisele ja enda usu tunnistamisele; leitourgia jumalateenistusele, ühisele palvele, laulule ning armulaua pühitsemisele; diakonia ligimese teenimisele. Kui kirik jätab ühe neist kolmest vaeslapse ossa, kipuvad asjad vildakaks minema. Kui aga kõik kolm järgimist leiavad, valitseb tasakaal.
Nõukogude ajal valmistas riik kirikule meie mail väikese niši, mis ei näinud peale jumalateenistuste ja talituste (eelistatult matuste) pidamise suurt enamat ette. Diakoonia muutus võõrsõnaks ja tekkis arusaam, justkui polekski ligimese praktiline teenimine kiriku ülesanne. Küllap oleks paljud kirikuisad seda kuuldes hämmastunud, hilisematest reformaatoritest rääkimata. Mida ütleks sellise kiriku ülesande mõistmise peale lihakssaanud Issand ise, kes mööda maad kõndides inimesi kõnetas, ravis ning neile uut lootust ja elu kinkis?
Tänase artikli pealkiri on ühtlasi kirikute ees seisev ja koguduste poolt vastamist vajav küsimus: “Diakooniatöö – kiriku probleem või võimalus?”. EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo vilistlane Merle Piho ja religioonisotsioloog Liina Kilemit osutavad oma artiklis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike seas läbiviidud küsitlusele, millest selgus, et piirkonniti on suhtumine diakooniatöösse ning selle olulisusse väga erinev ja sõltub suuresti kohaliku vaimuliku hoiakutest ja arusaamadest. Kuna diakooniaga tegelemist ootab kirikult ka ühiskond, võib mõnikord kuulda kriitilisi hääli, nagu tähendaks diakooniatööga tegelemine kiriku esmasest ülesandest kõrvalekaldumist. Iseküsimuseks on, kas diakoonia vältimine pole hoopis kiriku ühest olulisest ülesandest kõrvalehiilimine. Kirik ei peaks diakooniaga tegelema mitte selleks, et riigile meele järgi olla, vaid seepärast, et ta ei saa ligimest teenimata jätta.
Vastuse küsimusele, kuidas elada kirikuna ja täita kiriku ülesannet, annab omal moel ka kiriku põhikiri, mis “otsustaval kombel … kujundab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kogetavat kuju ja osaluse viisi nii Eesti ühiskonnas kui ka üleilmse kirikute oikumeenilise kooselu kontekstis,” kirjutab tänase Kirik & Teoloogia numbri arvamusloos toimestuskolleegiumi liige Thomas-Andreas Põder. EELK kirikuvalitsus on otsustanud käivitada EELK põhikirja ja kirikuseadustiku „täies mahus kaasajastamise ja revideerimise“. Peapiiskop on kutsunud üles edastama käesoleva aasta 15. oktoobrini muudatusettepanekuid. See „üleskutse väärib väga tõsist tähelepanu“. Autor selgitab, miks „ainsana mõistlik ja vastutustundlik [on] ettepanekute esitamise tähtaega oluliselt pikendada“.
Ühistele arusaamadele jõudmiseks läheb vaja tarkust ja kannatlikku meelt. Vaid teise ärakuulamiseks aega võttes ja kannatust varudes võime jõuda tõelisele üksteisemõistmisele, isegi kui me kõiges lõpuks päris ühel meelel pole. Pika meele olulisusest kõneleb ka tänane jutlus, mille on kirja pannud EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja Eha Kraft.
Head lugemist!
Tänases numbris:
Merle Piho, Liina Kilemit, Diakooniatöö – kiriku probleem või võimalus?
Thomas-Andreas Põder, Milline on kristluse sotsiaalkuju homses Eestis? Ärgem raisakem haruldast võimalust! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õigusreformist.
Eha Kraft, Vaimu vili on pikk meel (Gl 5:22).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!
