Esiletõstetud lood

Vaimu vili on pikk meel (Gl 5:22)

Eha KraftLugesin kuskilt loo mehest, kes  tipptunnil ei saanud rohelise tule süttides ristmikul oma autot käima. Auto seisis ja kõik autod selle taga seisid ka. Kõik mehe katsed oma masinale elu sisse saada kukkusid läbi. Kogunenud autorida signaalitas, mis jaksas. Rohelise tule asemel süttis punane. Mees tuli autost välja, läks enda taga seisva auto juurde, mis muide jätkuvalt signaalitas, nii et oli raske üksteise kõnest aru saada ja pakkus: „Katsetaks uue rohelise tule ajal vastupidi – teie püüate mu autot käima saada ja mina kogu selle aja annan signaali.” Lugu oli vist mõeldud naljana,  aga ei olnud vaimukas. Kurb oli.

Kirjas galaatlastele räägib apostel Paulus vaimu viljadest ja teiste hulgas kannatlikkusest ehk pikast meelest. „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus,” (Gl 5:22)

Kannatlikkust on püütud mitmeti defineerida. Kannatlikkus on võime võtta ebaõnne vastu tänulikkusega, kannatlikkus on võime jagada endale vajalikku aega teistega. Leidub veel hulganisti sõnastusi ning igaühel meist on oma isiklik kannatlikkuse definitsioon. Meil kõigil on oma isiklikud väikesed ja suured probleemid, mis ühtviisi meie kannatlikkust proovile panevad. Nii väikesed, et me neid oma elutempo juures vaevu registreerida suudame ja nii suured, et me ei usu, et suudaksime neid kanda. Kui me seisame nagu Iisraeli rahvas: ees on Punane meri ja taga Egiptuse sõjavägi.

Kannatlikkus on selline vaimu vili, mille rohkusega või isegi ainult piisavusega me kiidelda ei saa – ei üksikute inimestena, ei eri printsiipide järgi kujunenud rühmadena (noored, vanad, rahvused).

Kannatlikkus on meie loomuse vastu. Päris lapseeast peale. Kui beebil on kõht tühi või tunneb ta end muidu ebamugavalt, siis ta nutab, kuni tema olukord on parandatud. Teisiti ta käituda ei saagi. Sarnaselt on ka suuremate lastega. Kui tihti peame kordama: „Palun oota!” Nii raske on neil iseoma mina kasvõi hetkeks tagaplaanile lükata ja aktsepteerida teiste vajadusi. Lapse juures on see loomulik. Probleemid tekivad siis, kui täiskasvanud laskuvad samale tasandile.

Kannatlikkus on vastuolus meie kultuurilise taustaga. Meie kultuur on kiirustamise kultuur. Me elame maailmas, kus kõike tuleb teha kiiresti. Me arendame tehnikat, et see ikka ja üha kiiremini prindiks meie dokumendid, valmistaks meie toidu, viiks meid ühest kohast teise. Me elame kella võimu all. Me kontrollime alatasa kella, kas me oleme graafikus, kas me oleme jõudnud ära teha kõik, mis oli plaanitud. Kui me pole graafikus püsimises edukad, siis läheme aja planeerimise koolitusele, kus meid õpetatakse tegemist vajavatest asjadest nimekirju koostama ja neid veel efektiivsemalt järgima. Nimekirjad võivad meil tõesti aidata rohkem asju ära teha, kuid ei aita meil olla paremad inimesed. Isegi meie teenistused kirikus: laulude tempo tõuseb tasapisi, jutlused lühenevad. See ei ole hinnang, see on protsessi toimumise konstateerimine.

Mingil määral me isegi mitte ainult aktsepteerime kannatamatust, vaid tõstame seda esile kui midagi vajalikku. Me austame selliseid mõistuse piires või vahel ka mitte väga mõistuse piires agressiivseid inimesi, sest nemad saavad asjad tehtud. Eriti kui nad saavad asjad tehtud nii, et see agressiivsus ei puuduta otseselt mind ennast. Kui agressiivsus puudutab mind ennast, siis ma võib-olla mõtlen teisiti ja nimetan asju teiste nimedega. Siis ma ütlen, et inimene võib teiste arvates olla edukas, aga minu arvates on ta uhke ja isekas.

Õpetussõnades on kirjas: „Pikameelsel on palju arukust, aga kannatamatu näitab suurimat rumalust.” (Õp 14:29) Kui palju sellest, mida me hiljem südamest kahetseme , oleme teinud kannatamatusest?

Paljude kannatlikkuse  definitsioonide  hulgas kõlab üks minu lemmikutest nii: „Kannatlikkus on inimese sisemine rahu, mis tuleneb sellest, et ta teab, et Jumal juhib kõike.” Me peaks kannatamatuses ära tundma vähese usu. 2Pt 3:9a on kirjas: „Issand ei viivita tõotust täitmast, nii nagu mõned peavad seda viivitamiseks, vaid tema on teie vastu pikameelne.” Kui Jumal ei püsi meie koostatud asjade toimumise graafikus, kaotame usu, hingeline ärevus saab me üle võimu,  püüame ise asjad korda saada  ja oleme teinud esimesed sammud selleks, et totaalselt läbi kukkuda. Ometi on Piiblis hulganisti näiteid sellest, kui pikk peab olema pikk meel. Aabraham sai küllalt kõrges eas Jumalalt tõotuse saada suure rahva isaks. Loogiline oleks eeldada, et Jumal tõstab selle tõotuse täitmise oma aja planeerimise graafikus kasvõi pisut ettepoole, aga Aabraham ootas Iisaku sündi 25 aastat.

Kui ma kõigest hingest tahan käituda nagu vastutustundlik täiskasvanu ja enamgi veel, kristlane, aga mul ei jätku kannatlikkust? Prohvet Jesaja raamatus on kirjas: „[A]ga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.” (Js 40:31) Kui ma tahan joosta ja lennata, pean ma õppima ootama.

Kui Iisraeli rahvas seisis Punase mere ja Egiptuse sõjaväe vahel, ütles Mooses rahvale: „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet, mille ta täna teile valmistab!” (2Ms 14:13a) Kui on suur mure, siis püsi rahus, palveta ja looda Issanda peale. Sama õpetatakse meile ka psalmides: „Ma ootan Issandat,mu hing ootab, ja ma loodan tema sõna peale. Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut. ” (Ps 130:5–6)

Lõpetuseks veel üks lugu. Ma olen kohanud mitmeid  sarnase sisuga lugusid, sõltumata jutustajate rahvusest või religioonist ja sõna rabi võib rahumeeles asendada mõne teise vaimulikku liidrit märkiva sõnaga.

Noor mees pöördub rabi poole palvega aidata tal olla kannatlikum oma perekonnaga ja kaastöötajatega. Rabi palvetab: „Issand, saada selle noore inimese teele rohkelt keerulisi olukordi ja kannatusi, et ta õpiks olema kannatlik.”

 

Eha Kraft (1964) on EELK Püha Vaimu koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English