Vanas Testamendis (VT) on palju lugusid prohvetitest. Sageli algavad nad samamoodi – inimene esmalt heitub Jumala kutse peale ja hakkab otsima vabandusi, puudusi enda juures, et ehk Jumal valib kellegi teise (vaata ka Mooses, Joona). Meile võib selline reaktsioon tunduda esmapilgul imelik, sest ise ju oleksime meelitatud, kui Jumal valiks teiste seast just meid ära rahvale Jumala tahet edasi andma. VT prohveteil oli aga pikaajaline kogemus – nad teadsid, et kui Jumalal on oma rahvale midagi öelda, siis esmalt on see hoiatus, et rahvas on teinud taas Jumala silmis midagi valesti. Nad on täiesti loomulikult hirmul oma elu pärast, sest Jumal noomib selle maailma vägevaid, oma rahva juhte. On siis olemas mõni juht või kuningas, kes taluks kriitikat ja parandaks meelt?! Prohvetid on sageli kui omamoodi võõrad tulnukad, kõik võõristavad neid ning püüavad vältida, kõrvad kinni suruda, kuulutust teistpidi mõista.
Sama oleks lugu ka tänapäeval – inimesed on n-ö instrumentaalsed olendid, kes peavad oma põhiülesandeks kohaneda tehnoloogiaga. Nad on masininimesed, kes enese „sisse lülitavad“ ja siis funktsioneerivad. Selles pildis on prohvet tänapäeva inimesele täielik vastand. Prohveti olemuse juurde kuulub midagi täiesti mõistetamatut, midagi armastuse taolist, mis teda äkitselt Jumalaga seob. Nii seisabki prohvet ühiskonna käitumisreeglitest ja heast maitsest hoolimata rahva või juhtide ees sõnaga Jumalalt. Prohveteil on erilisel määral ühtsus nii ülima seotuse kui ka ülima vabadusega. Neid ei saa raamidesse panna ega nendega manipuleerida.
Nagu rääkisime, on nad VT-s tihti Jumala viha käskjalad. Kuid et üldse kohtu ja õiglase karistuse asemel tulevad kohtu käskjalad või saadikud, see on Jumala halastav headus. Seejuures prohvetid ise kehastavad oma esinemises ja elus seda armastuse ja viha lahutamatut vastastikkust ühtekuuluvust. Jumala enese emotsioon väljendub prohvetite kõnelemise kirglikkuses, see näitab Jumala kaaskannatust oma rahva pärast.
Iseloomulik on ka see, et prohvetid on üksi (mõnel on küll ka väike kaaslaste ringkond). Ükski neist pole masside liikuma panija. Pinge iga niisuguse üksiku ja rahva vahel, kelle juurde ta on läkitatud, on alati katkemisohus. Rahva libisemisel hukatuse poole liiguvad prohvetid kaasa ja langevad koos rahvaga, kuigi vaid neil on Jumala tahte kuulekus. Nende kõigi töö paistab olevat asjatu. Nad tulevad ja räägivad – nende hääl kajab tühjusse. Milleks siis see kõik?
Aga VT prohvetluses peitub viide prohvetiraamatust kaugemale, seal on juured täiesti uue tulemise kohta. Kokkuvarisemisest on võrsumas uus. Kuigi pea keegi prohveteid ei kuulanud, on nende sõnad saanud uue külviks. VT mõte ongi selles, et see kuulutab ette Jumala Poja tulekust maa peale, tema kannatamisest ja surmast meie eest ja ülesäratamisest.
Mis on tänase päeva prohvetlik Jumala sõna? Evangeeliumist kuulsime Jeesuse tähendamissõna kuninglikust pulmapeost (Mt 22:1–14). „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad.
Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.“ (Mt 22:2–3)
Aga kui kutsutud keeldusid tulemast, saatis kuningas sulased sõnadega: „Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!” Ja sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda leidsid, nii halbu kui häid, ning pulmakoda sai täis pidulisi.“ (Mt 22:9–10)
See ongi meie kui Jeesuse saadikute sõnum: Jumala riik on teile kingitus. Jumal annab patud andeks ka kõige patusemale!
Jeesus läkitab meid maailma tunnistust andma sellest armust ja teenima inimesi Jeesuse nimel. Kristlane on Päästja saadik, ta on kui „Kristus ligimesele”.
Aga enamasti me ei söanda ka nüüd, Jeesuse läkitatutena minna maailma Jumala sõnumit kuulutama. Meis on justkui alalhoiuinstinkt, mis on pärit VT aja prohvetitelt, et maailm ei mõista meid, paremal juhul ta lihtsalt ignoreerib meie sõnumit, halvemal juhul saame peksa. Keskmisel juhul naerdakse meid välja. Me ju kuulutame Jumala armulikkust, külluslikku armurikkust, seda, et me saame oma Loojalt kõike ülirikkalikult, isegi pillavalt, sest suurt osa Jumala armuandidest ei suuda inimene vastu võtta, isegi nii igaks juhuks lattu koguda.
Nüüd maailm naerab meie üle – vaadake iseendid, teie kirik on ju vaene, samuti te isegi. Kus on need varandused, millest te räägite? See on see nõrk koht, mida üliosavalt on osanud saatan ära kasutada. Tema on selle maise maailma vürst, temal on veel õigust siin maailmas korraldada ning inimesi petta. Ta kasutab ära inimeste lihalikku loomust, mis märkab enda ümber eelkõige materiaalsust. Ta meelitab seda lihalikku inimest igatsema maiseid rikkusi ja küllust, ta korraldab maailmas defitsiidimajandust, ressursside vähesuse ja vaesuse tunnet ning konkurentsile üles ehitatud kapitalismi. See on tal ka hiilgavalt korda läinud. Enamus inimesi on tema pettuse ohvriteks langenud. Nüüd on meil Jeesuse saadikutena tõepoolest samasugune tunne kui VT prohvetitel: milleks meie kuulutus, kui keegi ei kuula meid?
Siiski, meil on kogemusi, millele me saame end toetada. Meie kogemused on seotud palju väärtuslikuma maailma, vaimse maailma piiramatute rikkustega. Saatan sellele maailmale ligi ei saa, see valdkond – Jumalariik – on avatud kõigile neile, kes oskavad seda taga nõuda.
Kristlastena, Jumala lastena, oleme me kõik Püha Vaimu andide osalised. Neis armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama. Teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama. Väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides.
„Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks. Nii antakse ühele Vaimu kaudu tarkusesõna, teisele aga tunnetusesõna sellesama Vaimu poolt; ühele usku sessamas Vaimus, teisele aga tervendamise armuande ikka samas Vaimus; ühele väge imetegudeks, teisele prohvetlikku kuulutamist, kolmandale võimet eristada vaime; ühele mitmesuguseid võõraid keeli, teisele aga keelte tõlgendamist. Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab“ (1Kr 12:7–11). Koguduse ülesehitamiseks.
Kuidas me aga ära tunneme, mis on just Püha Vaimu and ja mis mitte? Kuidas tunnetame, kas oleme saanud selle anni või mitte? Püha Vaimu annid ei ole anded, mida saame kaasa geenidega, perekonna traditsioonidega, ühiskonna toetusega, hea kooliga. PV annid on otse Jumalalt! Armu and tähendab, et see on vaid armust antud, ilma meiepoolse tööta. Andekate kultuuriinimeste puhul räägitakse, et talent on 90% tööd ja 10% andekust (eks igaüks paneb need protsendid ise). Püha Vaimu armuand tähendab 100% Jumala kingitust. See paneb ju jahmuma. Kui meile saadetaks e-kiri, sisuga et kingime sulle 1 miljon eurot, saada oma pangakonto, kustutaksime kohe selle kirja ära hirmuga, et kindlasti on see üks tüssamine ja küllap on kirjaga kaasas mõni viirus. Kuidas me sellistes tingimustes, kus maailm on meile õpetanud, et siin ei anta meile midagi tasuta, tunneme ära Püha Vaimu anni? Oli ju juttu, et see on 100% kingitus, mida me pole millegagi ära teeninud, pole selle nimel vaeva näinud, pole tööd teinud.
Jeesuse Kristuse surm ja ülestõusmine oli maailma seisukohast midagi väga imelikku ja kahtlast. Eks siiani peetakse usklikke narrideks. Meie aga loeme evangeeliumist Issanda tõotusi. „Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.““ (Jh 4:10) „[A]ga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” (Jh 4:14) See on suur ime, mis nõuab meiepoolset avatud meelt, et julgeksime vastu võtta Püha Vaimu andi, mis peabki olema meile täiesti ootamatu kingitus – imestusväärne, mõistusevastane. Olgu selleks kasvõi keeltega rääkimine või prohveteerimine, olgu või selline, et teised hakkavad teid napakaks pidama. Jumal hoiab teid, te olete tema lapsed. Aamen.
Jutlus on peetud Jüri kirikus 2016. aasta oktoobris.
Ülo Liivamägi (1961) on EELK Jüri koguduse diakon ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane.
