„Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan,
ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.
Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja mina kuulen teid.
Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest“ (Jr 29:11–13).
Esimese Saamueli raamatu esimeses peatükis räägitakse, et oli keegi mees, Elkana nimi. Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta. Elkana armastas Hannat enam, kuigi Issand oli sulgenud tema lapsekoja.
Hanna armastas oma meest. Nad olid noortena olnud armunud. Naine soovis väga täita oma mehe suurimat soovi ja sünnitada talle lapse, palju lapsi, ja kui see esimene oleks veel poeg, oleks see suurim rõõm mõlemale. Sest iga pere vajab pärijat, kes võtaks üle isa majapidamise ja maad, ja hoolitseks oma vanemate eest, kui nad on vanaks jäänud. Aga Hanna ei saanud lapsi. Nad üritasid palju, aga tulemusteta. Üsk oli lapse ees suletud.
See oli suur õnnetus, Hanna nuttis tihti. Mees muutus pahuraks. Aga nad armastasid teineteist sellest hoolimata. Pigem hakkas sadama etteheiteid linna elanikelt, ja etteheited olid kibedad. „Mis pattu sa oled teinud, räägi välja?!“ hüüdsid naised linnaplatsil. Enam ei tahtnud keegi temaga sõbrustada, isegi rääkida ei tahetud, sest kardeti, et kui Jumal on talle selja pööranud, siis võib sellisega suhtlemisest ka ise needuse kaela saada; rääkimata turujuttudest, et „rääkisid patusega?“
Üks sõber oli talle veel jäänud, vana babüloonia kaupmees. Tema rääkis, et suurtes kaubalinnades kasutatakse viljatuse raviks maagiat, mida nimetatakse meditsiiniks. Seal on abi saadud spetsiaalsetest taimeteedest. Ta oli küll ka ise kuulnud lugu esiisa Jaakobi naistest Least ja Raahelist (1Ms 30). „Kord läks Ruuben, Lea esmasündinu, nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel, kelle lapsekoda oli suletud, ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!““ Raahel küll sai mõne aja pärast lapsi, aga kas see oli nüüd lemmemarjade töö või Jumala töö, seda ei tea preestridki öelda.
Hannale oli see maagia ja meditsiin võõras ja hirmutav. Ja nii jäi ka see sõprus katki. Aga sellest sai Hanna veel üle. Ta lihtsalt ei käinud enam eriti väljas, oli kodus ja tegeles oma majapidamisega, õhtuti viibis mehe seltsis.
Siis aga juhtus veel suurem õnnetus. Elkana vanemad suutsid Hanna mehele selgeks teha, et ta peab võtma uue naise, et endale pärija kindlustada. Ja mees andis survele lõpuks järele. Nii tuli nende kotta uus naine, Peninna. Kui nüüd Peninna sai lapse, ja seejärel teisegi, muutus ka kodune õhkkond väljakannatamatuks. Peninna oskas kohe solvata, ta torkas just sinna kõige hellemasse kohta: „Sa oled viljatu, sa oled ei keegi, küll peagi mees su kodunt välja ajab, sa oled mõttetu!“ Ja see mõjus, Hanna tundis end sügavalt alandatuna. Ta ei osanud veel mõelda nii kaugele, et kui Elkana vanadusse sureb, siis aetakse ta kindlapeale kodunt välja ja kodutu lese staatus sellel maal oli trööstitu.
Kui mees kodus oli, oli Peninna vaiksem, aga kui Elkana läks iga-aastasele ohverdamispäevale Siilosse, siis polnud enam piire mürgistel nooltel, mis Hanna südant läbistasid. Ja nõnda sündis aastast aastasse. Hanna vaid nuttis ja ei söönud midagi.
Ükskord juhtus, kui ta oli koos mehega läinud templisse, et ta, olles hingepõhjani kibestunud, palvetas Issanda poole ja nuttis väga. Ja ta andis tõotuse ning ütles (1Sm 1:11): „Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!“
Ta ei teadnud, kust need sõnad ta sisemusest üles kerkisid. Ta oli lapsena kuulnud lugu suure vägimehe Simsoni sünnist. Issanda ingel oli end ilmutanud Maanoahi naisele ja öelnud talle (Km 13:3–5): „Vaata, sa oled sigimatu ega ole sünnitanud. Aga sa jääd lapseootele ja tood poja ilmale. Hoia siis nüüd, et sa ei joo veini ja vägijooki ega söö midagi roojast! Sest vaata, sa jääd lapseootele ja tood poja ilmale. Aga habemenuga ei tohi saada tema pea ligi, sest poiss peab olema emaihust alates Jumalale nasiiriks, ja tema hakkab Iisraeli päästma vilistite käest!“
See oli vana lugu, aga kaotada polnud midagi, pealegi kui sõnad ise suust välja voolasid. „Ja kui Hanna nõnda Issanda ees kaua palvetas, pani preester Eeli tähele ta suud, sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud. Ja Eeli ütles temale: „Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!“ Aga Hanna vastas ning ütles: „Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ega vägijooki ei ole ma joonud, vaid ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud. Ära pea oma teenijat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!“ Ja Eeli vastas ning ütles: „Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!“ Ja tema ütles: „Leidku su teenija armu su silmis!““ Siis läks Hanna oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb. Tal oli kerge olla.
Koju jõudnud, ühtis Elkana oma naise Hannaga ja Issand pidas teda meeles. Ja Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel, mis tähendab „Jumal on kuulnud“. Mehele seletas ta, et nimi on sellest, et „ma palusin teda Issandalt“.
Kui poiss sai rinnast võõrutatud, viis Hanna ta Issanda kotta preester Eeli ette ja Hanna ütles: „Selle poisi pärast ma palusin ja Issand andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin. Seepärast annan minagi tema Issandale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Issandale!“ Ja Saamuel kummardas seal Issandat. Ja Hanna palvetas ning ütles (1Sm 2:1–10):
„Mu süda rõõmutseb Issandas,
Issandas üleneb mu sarv kõrgele.
Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu,
sest ma olen rõõmus sinu abi pärast.
Ükski pole nii püha kui Issand,
sest ei ole muud kui sina,
ükski pole kalju nagu meie Jumal.
Ärge rääkige üha nii kõrgilt
ärgu tulgu ülbust teie suudest!
Sest Issand on kõikteadja Jumal
ja tema uurib tegusid.
Kangelaste ammud murtakse katki,
aga komistajad vöötavad endid jõuga.
Küllastunud kauplevad endid leiva eest,
aga näljastel lõpeb nälg.
Sigimatu sünnitab seitse last,
aga lasterikas närbub.
Issand surmab ja teeb elavaks,
viib alla hauda ja toob jälle üles.
Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks,
tema alandab, aga ülendab ka.
Tema tõstab tähtsusetu põrmust,
tema ülendab viletsa tuhaasemelt,
pannes neid istuma õilsate juurde
ja lastes neid pärida aujärgi.
Sest Issanda päralt on maa toed
ja nende peale on ta seadnud maailma.
Tema hoiab oma vagade jalgu,
aga õelad peavad pimeduses vaikima,
sest ükski ei saa võimust omast jõust.
Issanda vastu riidlejad kohkuvad,
taevast müristab Kõigekõrgem.
Issand mõistab kohut maailma äärtele,
annab rammu oma kuningale
ja ülendab oma võitu sarve.“
See lugu, nagu suurem osa teisigi Piiblis, ei ole vaid õpetlik lugu, mis pakub tröösti ja lootust, ning pakub palve-eeskuju. See on võrdum.
Vana Testamendi lugudes on viis naist – Saara, Rebekka, Raahel, Simsoni ema, Hanna – ja Uue Testamendi alguses Eliisabet, Ristija Johannese ema. Ja kõiki neid kirjeldatakse kui viljatuse all kannatavaid, ning lahendus avaldub alati vaid läbi jumaliku sekkumise.
Viljatus on küll üks suuremaid isiklikke inimlikke tragöödiaid, aga veel enam on see peegeldus inimkonna tragöödiast. Viljatus sümboliseerib neis lugudes tõepoolest patusust, aga see näitab kogu inimkonna patusust. Inimkond jäi peale pattulangust vaimselt sigimatuks, ja seeläbi vaimselt surnuks. Jumal avaldas ennast ajaloos konkreetsetele inimestele, et oma rahva saatust juhtida, ja tema isiklik suhe ja arm olid need, mis avasid nii füüsilise kui vaimse lapsekoja. Alates Jeesuse elust ja surmast ja ülestõusmisest on viljakus antud nendele, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse. Selleks on Jeesus lähetanud meile trööstija, Püha Vaimu, et tema teeks meid, Jumala lapsi, elavaks, viljakaks armastama Jumalat ja ligimesi ja loodut; et me kannaksime palju vilja.
Aamen.
Ülo Liivamägi (1961) on EELK Jüri koguduse diakon ning EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduse eriala magistriõppe üliõpilane.
