Eesti kultuuriruumis on sõnal „misjonär“ justkui negatiivne alatoon. Kangastub pealetükkiv võõras ühistranspordis, kes jagab läikivaid buklette, kutsudes eiteamillisesse palvetundi. Eestlasliku isepäisusega ei taha me, et keegi meid survestaks, tahame ise valida, ise otsustada, mida või keda usume, kui üldse tahame uskuda.
Kristlastena on me elusuund aga antud, oleme igas oma eluhetkes misjonärid, osakesed Jumala misjonis ehk Missio Dei’s. Jah, meid on läkitanud Jumal. Oleme osalised Jumala kavas ja tegutsemises maailmas, konkreetses ajas ja ruumis. Nõnda on iga me tegu ja mõte, suhe maailmaga ja kaasinimestega, kogu Jumala looduga, misjoniülesande teenistuses. Nõnda nagu Jeesus annab oma jüngritele käsu: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“
Misjonitöö ja postkolonialistliku teoloogia teemal arutleb vaimulik Joona Toivanen: „Viimastel aastakümnetel on hoiakud misjonitöö suhtes muutunud ning kristlikku õpetus- ja kuulutustööd on aeg-ajalt peetud võimukasutuse viisiks, mida praktiseeritakse nii kultuurisiseselt teatud väärtusi peale surudes kui ka kultuuriüleselt, hävitades põliskultuure ning lootes saavutada sotsiaalpoliitilist võimu.“ Toivaneni sõnul on postkolonialistliku teoloogia eesmärk paljastada varjatud võimustruktuurid Piibli kultuurikontekstis, dogmaatikas, liturgias ja koguduse kogukonnakultuuri struktuuris, puhastada kristlusest kõik üleliigne ja ambivalentses mõttes inimlik ning leida see „tõeline“ spirituaalne ja ideaalne kristlus, mis on vaba kultuuri ja inimkogukonna sisemistest pingetest ja probleemidest, aga kristlust pole võimalik lahutada kultuurist ja ajaloost, ilma et see ei kaotaks oma elujõudu. „See tähendab, et Jumal ei ole osake sinu ja minu eluloost, vaid meie oleme osakesed tema elust ja seega temast endast. Seetõttu on kirik pidevalt kontekstuaalse ja ajaloolise teoloogilise kultuuri looja ning ta elab dialektilises pinges ümbritseva kultuuriga.“
Tänases numbris jätkame Martin Lutheri kirjutise „Õpetus, kuidas kristlased Moosest peaks käsitlema“ avaldamist. Teksti aluseks on 27. augustil 1525 peetud kantslikõne, mis oli osa Teise Moosese raamatu üle peetud jutlusesarjast. Käesolev kirjutis on pühakirjamõistmise põhimõtteline sissejuhatus, keskendudes Vanale Testamendile ja selle kristlikule mõistmisele. Jutluse taustaks on äsjane talupoegade ülestõus ja selle verine mahasurumine. Iseäranis on Lutheril silme ees see, kuidas käidi ülestõusu sündmuste keskel ümber pühakirjaga, mis tema arust viis fataalsete tagajärgedeni. Probleemiks on Lutherile Piibli biblitsistlik, ebakriitiline, s.t mitteeristav lugemine.
Nõmme baptistikoguduse diakoniss ja hingehoidja Mari Vahermägi tõdeb jutluses (Ps 1:1–3), et juurte kinnitamine vajab julgust. „Jumala sõna on ainus taustsüsteem praeguses alusteni muutuvas maailmas, mis ei muutu ning mille tõesuses saame olla kindlad. See on kindlam mistahes arvamusliidri ennustustest. Mõnigi teine tekst võib meid puudutada, aga Jumala sõna üksi parandab ja muudab meie südant, puhastab meie mõttesüsteeme ja kosutab meie hinge. /…/ Kuhugi tuleb meil kõikidel oma juured kinnitada, kedagi uskuda, millestki lähtuda. Usaldusväärse ja elutoova keskkonna küsimus muutub seda olulisemaks, mida heitlikumaks muutub maailm. On palju inimesi, kelle jumalapilt ja vaade elule on tingitud nende elukogemusest. See aga on enamasti muutuv, see võib olla vägagi vastuoluline ja pillutada inimest siia ja sinna. Kuigi kõige lähedasem ja isiklikum, ei ole see juurtele kindlaim pinnas. Nende kõrval on teised, kelle suhtumine ja vaade elule ning olukordadele lähtub Jumala sõnast, selle kindlusest ja tõotustest, ning need inimesed vaatavad kõigele juhtuvale otsekui teisest dimensioonist.“
Tervislikku paastuaega!
Tänases numbris:
Martin Luther, Õpetus, kuidas kristlased Moosest peaks käsitlema, 2. osa.
Joona Toivanen, Postkolonialism ja Missio Dei.
Mari Vahermägi, Julgus juurduda (Ps 1:1–3).
Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!