Esiletõstetud lood

Julgus juurduda (Ps 1:1–3)

Rakv15„Õnnis on inimene,
kes ei käi õelate nõu järgi
ega seisa patuste tee peal
ega istu pilkajate killas,
vaid kel on hea meel
Issanda Seadusest
ja kes uurib ta Seadust
ööd ja päevad.
Siis ta on otsekui puu,
mis on istutatud veeojade äärde,
mis vilja annab omal ajal
ja mille lehed ei närtsi;
ja kõik, mis ta teeb, läheb korda.” (Ps 1:1–3)

Sain hiljuti pakkumise uuendada oma lehetellimust ja kuigi olen aastaid paberlehe lugeja olnud, siis seekord panin pakkumise ootele, et järele mõtelda, kas ma seda veel tahan ja vajan.

Maailmas toimuvaga tuleb kursis olla ning isegi kui ma ei pääse infotulvaveest, saan ma siiski valida, millisest torust ja mil määral seda enda ellu lasen. Lehest tulev oli hakanud mind uputama ja järjest rohkem kogesin, et ei saa seda, mida tegelikult ootasin; et see vesi haiseb ja sellega kokkupuutumine määrib.

Psalmist alustab, öeldes, et õnnistus järgneb neile, kes ei lase end mõjutada sellest, kuidas suur osa ümbritsevast maailmast elu üle arutleb ja seda mõistab.  Õnnis on, kes suudab vahet teha ja valida. Valimiseks on vaja pingutust, sest kuigi inimene võib arvata, et tema end mõjutada ei lase, jätab vesi, milles end pidevalt „loputada” lastakse, paratamatult oma jälje. Piisab sellest, kui vaatleme esimeses salmis kasutatud mõisteid „õelad”, „patused”, „pilkajad” – kaasaegses meedias ei kohta ammu enam taolist keelekasutust. Ei tohigi, sest nahk on hellaks loputatud ja see on vihakõne. Ometi on „torud” ja „seinad” täis just sellist kõnet. Kuhugi on kadunud ka arusaamine taoliste piiblimõistete sisust ja õigete nimede vajalikkusest. Selle asemel me integreerime, sõnastame ümber ega suuda varsti vahet teha, millega on tegu. Psalmist aga ei taha siin silte kleepida, vaid hoiatada. Tegemist on õndsuse asjaga ja ohuga, mida tuleb osata vältida, et õnnistus võiks alles jääda. Ohu tajumiseks on vaja selget keelekasutust.

Selgus tuleb ja on aegade jooksul tulnud Jumala sõnast. Kes vähegi otsib selgust neile esimese salmi mõistetele Piiblist, leiab hulgaliselt paralleelseid ja selgitavaid kirjakohti, ning mida rohkem lugeda, seda selgemaks saab pilt. Sama soovitab ka psalmist: peavoolumeedia asemel võtta oma mõistmise ja otsuste aluseks Jumala sõna. Lihtne, tegelikult aga suur otsus ja valik, mida paljud ei julge või ei pea vajalikuks teha. Ei julge, kuigi just selle otsusega on seotud õnnistuse tõotus. Liiga suur ja radikaalne tundub selline eristumine, Piibel on liiga arhailine. Lisaks me ju usume, et suudame ka iseenese tarkusest asjadel vahet teha.

„[K]el on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.” (Ps 1:2) Kas seda ei ole nüüd liiga palju tahetud? Ja kas just see ei lõhna ajuloputuse järele? Millal viimati oli see hetk, kus mõni piiblisalm või Pühakirjast meelde tulnud lause sulle rõõmu tegi? Milline oli olukord ja mida sa tundsid? Üsna hiljuti olin hingehoidlikus situatsioonis kõrvuti väga katkise ja valu täis inimesega. Tema elust oli nii palju röövitud, nii ebaõiglaselt ja näis, et ka lõplikult – kuitahes empaatilised sõnad tundusid täiesti kasutud. Sel hetkel tuletati mulle meelde üks väljend Piiblist, mis sobis kui rusikas silmaauku antud olukorras. Leidsin selle üles ka Piiblist ja kui vaatasin konteksti, sain aru, et nüüd anti mulle see, mida teha ja öelda. Lugesime korduvalt koos läbi terve peatüki ja oli tunne, nagu oleks Jumal meid vaimulikku intensiivravipalatisse viinud, kus ta läbi sõna salvis ja leevendas seda suurt haava. Kõik, mis oli vaja välja öelda, sai piibliteksti abiga tehtud – õiged nimed pandud, õiged palved hüütud. Ja siis me lihtsalt olime seal, sest Jumala ligitulemine sõnas oli üdini tervendav ning lootust taastav.

Kaasaegses maailmas ei ole mediteerimine sugugi tundmatu või tõrjutud praktika. Ometi oskus uurida, mõtiskleda ja mediteerida Jumala sõna üle on väga vähestel. Miks on nii, et inimesed on klasside kaupa valmis erinevais üsnagi pingutavais asendeis keskenduma oletatavaile hingeosadele, aga ei suuda püsida viis minutit Jumala sõna üle juureldes? Miks arvatakse, et Piiblit oskavad „õigesti” lugeda vaid vähesed valitud ja kõrgelt haritud, aga ülejäänutel pole lootustki? Miks ei tunta ega usaldata sõna väge, selle tervendavat mõju?

Jumal tahab meid täita küllastuseni ega küsi tasu. Jesaja ütleb: „Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest,  mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida?” (Js 55:1-2) Tulemata jätmise põhjusi on mitmeid, peamisteks on uskmatus, kahtlus, kas tulemisest üldse mingit kasu on, või hirm, et sõna valgus inimese elule osutub kuidagi ebamugavaks. Ajalehte on tõesti lihtsam lugeda, aga enamasti on see „leib, mis ei täida”. Lisaks tajume vaistlikult, et sõna tahab meid muuta, aga kardetakse „imelikuks” muutuda.

Ometi räägivad nii prohvet kui laulja eelkõige elust, õnnistusest ja täitumisest, mis tuleb, kui kohtame Jumalat tema sõnas. Alguses kutsutakse meid maitsma ja proovima, aga eesmärgiks on istutamine, sõna keskkonda jäämine, oma juurte kinnitamine sõnasse ja sellest ammutamine. Istutamine ei ole läbi jooksmine, see on oluliselt sügavam ja püsiv keskkond, kust sa võtad oma toidu. Sa oled seal päeval ja öösel (Ps 119), see peseb ja kastab sind ja sa rakendad seda oma elus. Jah, see on radikaalne, julgust nõudev valik, aga selle tulemus on õnnistus inimesele ja tervele ühiskonnale.

Ilmselgelt on vähe ja väheusutavalt selgitatud sõnasse jäämise tagajärgi. Loeme, et see muudab inimese seesmiselt tugevaks ja toidab tema vaimu, nagu puu, mis on vee ääres, mis ei kuiva ega närtsi. Inimene aga, kelle vaim on tugev, läheb läbi ka kõige suurematest tormidest. See teeb ta viljakaks ja kuigi viljade tulek võib aega võtta, on need meeldivad ja elutoovad. See annab inimülese, igavikulise, Jumala toimimisega kooskõlas oleva perspektiivi. See annab selge vaate, orienteerumisvõime ja arusaamise ajalikes olukordades ning ka võime tajuda ka seda, mis on asjade taga. Jumala sõna on ainus taustsüsteem praeguses alusteni muutuvas maailmas, mis ei muutu ning mille tõesuses saame olla kindlad. See on kindlam mistahes arvamusliidri ennustustest. Mõnigi teine tekst võib meid puudutada, aga Jumala sõna üksi parandab ja muudab meie südant, puhastab meie mõttesüsteeme ja kosutab meie hinge. Sõna „loputus” on meile eluks ja mitte surmaks!

Jesaja ütleb: „Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.” (Js 55:10-11) Sõna on viimseni usaldusväärne ja ka ainuke asi, mis on piisavalt tugev, et hoida meid Jumala eesmärkides. Mistahes muul asjal puudub see võimekus.

Kuhugi tuleb meil kõikidel oma juured kinnitada, kedagi uskuda, millestki lähtuda. Usaldusväärse ja elutoova keskkonna küsimus muutub seda olulisemaks, mida heitlikumaks muutub maailm. On palju inimesi, kelle jumalapilt ja vaade elule on tingitud nende elukogemusest. See aga on enamasti muutuv, see võib olla vägagi vastuoluline ja pillutada inimest siia ja sinna. Kuigi kõige lähedasem ja isiklikum, ei ole see juurtele kindlaim pinnas. Nende kõrval on teised, kelle suhtumine ja vaade elule ning olukordadele lähtub Jumala sõnast, selle kindlusest ja tõotustest, ning need inimesed vaatavad kõigele juhtuvale otsekui teisest dimensioonist. Mõlemad elavad samas reaalsuses, mõlemale juhtuvad samad asjad aga nende vaade on täiesti teistsugune. Otsekui kaks majaehitajat Jeesuse tähendamissõnas: mõlemad lähevad läbi tormidest ja tulvaveest – eluohtlikest olukordadest –, aga üks peab pidevalt uuesti alustama oma maja ülesehitamist, sest see, mida ta on iseeneses õigeks pidanud ja oma elukogemuse põhjal kas või näiteks Jumalast arvanud, ei pea tormides vett. Teine peab võib-olla tegema mõned parandused, kindlustama teatud kohad veel, aga tema maja jääb seisma. Ta ei pea kogu eluhoonet taas nullist üles ehitama.

Juurte kinnitamine vajab julgust. Pakkujaid on palju. Aga on vaid üks, kes ütles: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” (Jh 10:10)

 

Mari Vahermägi (1962) on Nõmme baptistikoguduse diakoniss ja hingehoidja ning Avatud Piibli Ühingu tegevjuht.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English