Vihm ja tuul raputavad lehtede kõrval ka inimest. Sügise puudutus on tuuline, märg ja niiske. Milline on Jumala puudutus? Kas jumalik saab üldse inimest puudutada? Või inimene jumalikku? Kas Jumal pole täiesti mõistetamatu ja haaramatu, lõputult erinev ja teine? Kas pole jumalik ja inimlik justkui paralleelsed sirged, mis üksteist kunagi ei puutu? Kristlus kõneleb Jumala puudutuse reaalsusest, selle jätkuvast võimalikkusest, annab tunnistust Jumala inimlikkusest. Jumalikkuse inimlik puudutus on ime ja sündmus, mis kingib keset sügise tuult ja märga uut inimlikkust, soojust ja elu.
Tänases numbris toome lugejani EELK Tartu Pauluse kiriku pühitsemise jutluse, mille pidas peapiiskop Urmas Viilma. Viilma räägib jüngrite muutmismäe kogemusest, mis ei pea jääma ainult Piibli lehekülgedele, vaid puudutama iga jumalaotsija hinge. Kirik on läbi aegade olnud see paik, kus on kohatud Jumalat ja saadud Tema poolt puudutatud: „Ühegi kiriku rajamisel ega ka renoveerimisel ei ole muud mõtet, kui luua inimestele koht, kus ta kohtub ja õpib tundma Kristust. See koda siin, see hoone peab olema selliseks kohaks, kus inimesed saavad tuttavaks Jeesuse Kristuse õpetusega, kõigega, mida Tema on öelnud, et siis selle sõna järgi ka oma elu elada. Kirik on koht, kus Kristus on ise kohal sakramentides. Ta on ise juures, kui ristime selles ristimisallikas; me võtame teda vastu sellel altaril pühitsetud armulauas; me kohtume temaga siit kantslist kuulutatud, puldist loetud ja selle oreliga saadetud sõnas. Jeesus kuulab meid, kui põlvitame ja palvetame, andes Tema kanda oma mured ja jagades Temaga oma rõõme. See Jumala koda olgu meie kõigi muutumise mäeks, kohaks kus viibides me tunneme Jumala puudutust, Tema viibimist meile nii lähedal, et võiksime Peetruse kombel õhata: „Issand, siin om meil hea olla!“ (Mk 17:4) ja Lauliku sõnadega hõisata: „Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot!“
Jumalikkuse inimlik puudutus on kogetav sõnas ja sakramendis, kuid sageli ka kaasinimese heas sõnas ja teos. Soome Diakoonia Rakenduskõrgkooli õppejõu Ulla Siirto artikkel käsitleb mõistet „konviviaalsus”, mille ta seletab lahti kui „solidaarsuses elamise kunsti ja praktikat” Siirto rõhutab, et „konviviaalses ühiskonnas inimesed mitte ainult ei salli erinevusi, vaid ka aktsepteerivad neid vastastikkuses austuses. /…/ Solidaarsus tähendab jagamist ja minakesksusest lahtiütlemist. See ei ole heategevus. Heategevus võib kergesti sisaldada kontrolli dimensiooni. Solidaarsus viitab ühisele soovile luua paremat keskkonda ühiseluks. /…/ Kristuse eksistents, kes sai inimeseks kenosise tingimustel, julgustab meid saama enam inimlikeks“.
Tänases arvamusrubriigis arutleb Jaan Tooming jumalikkuse, usu, hariduse ja harituse teemal. „Praegu arutatakse meil koolireformimist. Aga mis on haridus? Kuidas erineb haritud inimene harimatust? Kool peaks „tootma“ harmoonilisi isikuid, kelle vaim, hing, meel ja mõistus oleksid kooskõlas, kelle teadmised haaraksid maailma tervikuna. Loomulik on ka hingeharidus, mille eest peaksid hoolt kandma hingekarjased. Kirik eetilise käitumise koolimajana on naeruväärne. Kui pole usku, pole ka eetikat. Jumalakartus teeb inimese alandlikuks ja hoolivaks. Ning ainult armastusest Jumala vastu kasvab välja armastus iseenda ja ligimeste vastu.“
Head lugemist!
Tänases numbris:
Ulla Siirto, Reformides diakooniat – avades konviviaalsuse võimalusi.
Jaan Tooming, Kas on liiga hilja?!
Urmas Viilma, Jutlus Tartu Pauluse kiriku pühitsemisel (Mt 17:1-8).
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
