„Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja
Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele
mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike,
ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid
temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand,
siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm
lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja
ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid
väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades:
„Tõuske üles ja ärge kartke!” Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam
kedagi muud kui Jeesust üksi.” (Mt 17:1-8)
1917. aasta 1. oktoobri keskpäevaks oli Tartu Maarja kirik rahvast puupüsti täis. Pärast õpetaja Arnold Habichti kõnet asusid inimesed rongkäigus teele uue kiriku, Pauluse kiriku poole. Saabujaid tervitasid kiriku tornist pasunahelid, millega rahvas lauldes ühines: “Oh kui armsad on need hooned”. Sama lauluga algas ka altari pühitsemise jumalateenistus 17. märtsil 1923.
„Kui armsad, vägev Kuningas, Su hooned on, kus hiilgamas Su püha taeva sära!” (KLPR 248) laulsime pasunahelide saatel ka tänase jumalateenistuse alguslauluna.
Selle laulu sõnad Vana Testamendi 84. laulust saadavad meid tänase jumalateenistuse lõpuni. Hea ametivend ja helilooja Mart Jaanson on Tartu Pauluse kiriku pühitsemiseks kirjutanud 12-osalise muusikalise teose „Psalm 84”, mida koor ja muusikud teenistusel esmaettekandena Jumala ja tänase koguduse ette toovad.
Taaveti 84. laul kannab pealkirja „Igatsus Jumala koja järele” ja sobib illustreerima Tartu Pauluse koguduse ja kiriku sajandipikkust lugu. Suurema osa sellest aastasajast on Pauluse kogudus oma kirikut püstitanud. Nii põhjalikult ja ulatuslikult valmis pole aga kirik kunagi varem olnud kui täna.
Ometigi ei ole see sajand olnud ainult selle kirikuhoone lugu, vaid pigem selles hoones elava koguduse lugu. Lugu nende igatsusest Jumala koja järele. See on lugu selle koguduse liikmete, ilmalike ja vaimulike juhtide vankumatust ustavusest ja usukindlusest jätkuvalt pühenduda oma eesmärgile – esmalt selle hoone rajamisele, seejärel sõjahävingu järgsele aastakümnete pikkusele taastamisele ning lõpuks iseseisvuse taastamise järel kiriku täielikule restaureerimisele.
„Sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat” (Ps 84:11) laulis koor äsja selle kiriku rõdult 84. laulu sõnadega. See väljendab Jumalale ustava koguduse elu: üks päev Jumalaga on parem kui tuhat ilma Jumalata!
See mõte toob meid täna kuuldud evangeeliumisündmuse juurde. Jeesus on enesega kõrgele mäele palvetama kaasa võtnud oma lähimad jüngrid Peetruse, Johannese ja Jaakobuse. Sündmus, mille tunnistajateks Jeesuse õpilased saavad, on erakordne usukogemus – ilmutus, mis hajutab nende reaalsustaju. Hetk, mil nad näevad oma Õpetajaga koos viibivat pühasid esivanemaid Moosest ja Eelijat, on nii ülev, et Peetrus kostab: „Issand, siin on meil hea olla!” (Mt 17:4)
Jumala kohalolu on füüsiliselt tundnud ja kirjeldanud paljud pühamehed ning ka lihtsad palvetavad kristlased. Sel hetkel, kui koged Jumalat kohalolevana, ei ole sul enam ühtegi muret ega küsimust. Kõik on selge ja kirgas. Tunned, et sul on kõik olemas. Siis on nii hea olla, et tunned ennast kohalejõudnuna, kojujõudnuna. Laulikut parafraseerides, on see hetk, see üks päev Jumala õuedes, viivuks Tema lähedal viibimine parem kui kogu muu aeg, mis meile antud on. „Issand, siin on meil hea olla!” (Mk 17:4) õhkab Jumala lähedalolu kogenud inimene Peetruse kombel. See on valgustumise, kirgastumise hetk!
Jeesus oli koos oma jüngritega mäel, kus jüngrid nägid Tema kirgastumist: „Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus,” kirjutab evangelist Matteus (Mt 17:2). Nende ees ei seisnud enam luust ja lihast rändjutlustaja Jeesus, vaid aja ja ruumi piirid murdnud Messias. „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg” (Mt 16:16) võime lugeda Peetruse tunnistust Jeesuse kohta tänasele evangeeliumitekstile eelnevast peatükist. Sellesama peatüki viimases salmis ütleb Jeesus ise oma jüngritele: „Tõesti, ma ütlen teile, on mõned siin seisjatest, kes näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui nad maitsevad surma.” (Mt 16:28).
Nädalapäevad hiljem kogevad Peetrus, Johannes ja Jaakobus Jeesuse tõotuse täitumist. Nad näevad Jeesust Inimese Pojana, Jumala Messiana, taevase kuningriigi valitsejana seisvat nende ees ja kõnelevat Moosese ja Eelijaga. Peetrus usub, et nüüd ongi käes see hetk, mil Jeesus oma valitusajaga alustab. „Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe” (Mt 17:4), lausub ta Jeesusele. Kuid siis toimub midagi veelgi üllatavamat ja ülevamat. Matteus jutustab: „Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga.” (Mt 17:5j)
Peetrus oli kolmele aulisele mehele lehtmaja ehitamise pakkumisega paigutanud Jeesuse võrdsena Vana Testamendi prohvetite Moosese ja Eelija hulka, kuid taevast kostev Jumala hääl ütles midagi, mis sundis Peetruse aukartusest silmili heitma. Jeesus ei ole üks prohvetitest! Ta ei ole ei Moosese ega Eelija sarnane. Jeesus on Jumala Poeg!
Mooses esindas vana käsuseadust ja Eelija prohvetite ettekuulutusi. Jeesus oli tulnud tooma aga sõnumit, mis oli enam kui käsk ja prohvetid. „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid,” (Mt 22:37-40) ütleb Jeesus ühele seadusetundjale. Jeesus Jumala Pojana tuli tooma mitte käsku ja seadust, vaid evangeeliumi. Armu ja armastust! Jeesuse jüngrid kirgastumise mäel pidid saama ise valgustatud, et valgustada ka teisi sõnumiga sellest, et Jumala Poeg ei kuuluta käsku, vaid armastust! Hiljem on seda hästi mõistnud apostel Paulus, kes oma kirjas roomlastele ütleb: „Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.” (Rm 13:10)
Niisama ootamatult kui kõik algas, see imeline ilmutus ka jüngrite jaoks lõppes. „Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi,” kirjutab Matteus (Mt 17:8). Kõik oli endine. Polnud enam imelist valgust, ei kostunud enam jumalikku häält ega viibinud nende juures võõraid tegelasi esiaegadest. Jüngrid kogesid Taevariigi lähedust vaid viivu. Mis võis olla selle tähendus?
Iisraelis Tabori mäel, seal, kus arvatakse, et evangelistide kirjeldatud Jeesuse kirgastamine aset leidis, seisab Itaalia päritolu frantsiskaani mungast arhitekti Antonio Barluzzi (1884-1960) projekteeritud imekaunis Kirgastumise ehk Kristuse Muundumise kirik. Rändaja, kes sellele mäele tõuseb ja kirikusse siseneb, võib pärast tänast Pauluse kiriku pühitsemisel osalemist tõdeda, et pilt, mis talle altari suunas vaadates avaneb, on üllatavalt sarnane sellele, mis avaneb meile täna siin Eliel Saarineni (1873-1950) projekteeritud Tartu Pauluse kirikus.
Mõlema kiriku kaarjas altariseinas on seitse kitsast vertikaalset akent. Lisaks sellele avaneb vaatajale pilt ülestõstetud kätega Jeesusest, kelle mõlemal poolel on inimfiguurid. Loomulikult on need minu loodavad seosed meelevaldsed ja kunstlikud, kuid tahan siiski siduda tänasel päeval need kaks kirikut ja nende kirikute altarite kohal kujutatu omavahel. Tabori mäel kujutatud Jeesus on üles tõstetud kätega ümbritsetud Moosesest, Eelijast ja jüngritest Peetrusest, Johannesest ja Jaakobusest. Pauluse kiriku altaripildil on kunstnik Kuuti Lavonen kujutanud Kolgata mäel ülestõstetud kätega ristilöödud Jeesust ümbritsetuna Ristija Johannesest, oma kannatavast emast Maarjast ja apostlitest, Tartu linna nimepühakutest Peetrusest ja Paulusest.
Kaks sündmust, kuid sama sisu. Tabori ja Kolgata mäed. Jeesusega lõppes vanatestamentlik käsu ja seaduse ajastu, Moosese ja Eelija ajastu ning algas evangeeliumi ja armu ajastu. Jeesuse kirgastumissündmus muutmise mäel oli ajutine. Tema ülendamine ristilöömises ja ülestõusmises oli aga igavene.
Kahe minu poolt võrreldud kiriku altaripildi sõnum on üks: me näeme ülendatud Jumala Poega! „See on minu armas Poeg, /…/ teda kuulake!” (Mt 17:5) ütles hääl pilvest kirgastumisel ja „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” (Jh 2:5) kõlavad Maarjamaa juubeliaasta juhtlause sõnad Maarja suust viitega oma pojale Jeesusele.
Ja see ongi, kuhu tahan, et me täna oma mõtete, südame ja usuga jõuame – Kristuse juurde, keda peame kuulama ja kelle sõnade kohaselt tegema ja elama. Skulptor Amandus Adamsoni (1855-1929) loodud marmorkuju, mis seisis siin altariruumis kuni kiriku põlemiseni 1944. aasta suvel, kujutas samuti Kristust, kes kutsub enese juurde vaevatuid ja koormatuid, andes neile hingamise.
Ühegi kiriku rajamisel ega ka renoveerimisel ei ole muud mõtet, kui luua inimestele koht, kus ta kohtub ja õpib tundma Kristust. See koda siin, see hoone peab olema selliseks kohaks, kus inimesed saavad tuttavaks Jeesuse Kristuse õpetusega, kõigega, mida Tema on öelnud, et siis selle sõna järgi ka oma elu elada. Kirik on koht, kus Kristus on ise kohal sakramentides. Ta on ise juures, kui ristime selles ristimisallikas; me võtameTeda vastu sellel altaril pühitsetud armulauas; me kohtume Temaga siit kantslist kuulutatud, puldist loetud ja selle oreliga saadetud sõnas. Jeesus kuulab meid, kui põlvitame ja palvetame, andes Tema kanda oma mured ja jagades Temaga oma rõõme.
See Jumala koda olgu meie kõigi muutumise mäeks, kohaks, kus viibides me tunneme Jumala puudutust, tunneme Tema viibimist meile nii lähedal, et võiksime Peetruse kombel õhata: „Issand, siin on meil hea olla!” (Mt 17:4) ja Lauliku sõnadega hõisata: „Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot!” (Ps 84:2)
Aamen.
Jutlus on peetud 12. september 2015.
Urmas Viilma (1973) on EELK peapiiskop.
