“Jeesus ütleb: “Teie meel ärgu heitugu. Usaldage Jumalat ja usaldage mind. Minu Isa majas on palju asupaiku. Kui see nõnda ei oleks, siis ma oleksin seda teile öelnud. Ma lähen teile aset valmistama. Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna teate teie teed.”” (Jh 14:1–4)
Täna on surnuaiapüha – päev, mil me mõtleme kõigile neile, keda surm on võtnud meie kõrvalt – nii neile, kelle lahkumisest on möödunud juba palju aastaid, kui ka neile, kelle kalmuküngas on veel värske. Me mõtleme neile, sest nad on meile armsad ja kallid. Kuigi mälestused, mida nad meie mõtetes äratavad , võivad teha meile haiget, on ometi oluline, et me oma lahkunutele mõtleksime. Mitte selleks, et see meile lahkunuid tagasi annaks, vaid selleks, et side, mis meid nendega seob, püsiks värskena.
Sidemest, mis ühendab elavaid ja surnuid, ei kõnele üksnes meie süda ja rahvapärimused, vaid kristlik usk, mis tunnistab, et elavad ja surnud kuuluvad kokku, sest nii need, kes on astunud üle surma läve, kui ka need, kes elavad alles maa peal, moodustavad ühe ja sama Kristuse koguduse. Seepärast on kirik kutsunud üles oma elavaid liikmeid ka surnute eest palvetama. Mitte sellepärast, et meie oma palvetega nende olukorda mõjutada saaksime, vaid sellepärast, et Jumal, kelle käes pole miski võimatu, võib mõjutada ka nende olukorda. Jumala jaoks ei ole seda, mis meid meie lähedastest lahutab – aega – minevikku, olevikku ega tulevikku, vaid on üks ja igavene praegu, milles on koos kõik, mis on kord olnud ja ka need, kes on elanud enne meid. Selles teadmises, usus ja lootuses tahame me tänagi mõelda oma lahkunutele.
Me keegi ei tea, miks on olemas surm, aga Piibel ütleb, et Jumal ei taha seda. Tema ei ole surma teinud ja surm on inimese vaenlane, kes kord siit maailmast kõrvaldatakse. Jumal ei taha inimese kannatusi, pisaraid ega meeleheidet, ta ei taha, et inimesed, kes teineteist armastavad ja kes peaksid olema koos, on teineteisest surma läbi lahutatud ja kannatavad. Surm kuulub nagu kurjuski pattulangenud maailma juurde ja on osa sellest. Seepärast ei pea me surmaga leppima, nagu me ei pea leppima patugagi. Seepärast on meil põhjust ka keset surma ja leina otsida teed, mis viib meid sellest välja.
Just sellest teest kõneleb meile tänane evangeelium. Ka siin räägib Jeesus surmast kui lahusolekust, kuid lahusolekust, mis kestab vaid pisut aega. See ei tähenda, et me ei peaks surma tõsiselt võtma. Vastupidi, peame. Peame mõtlema ka enda kaduvuse peale, sest üksnes oma ajalikkust teadvustades mõistame me elu ja meile elamiseks antud aja väärtust, mis võiks aidata meil elada oma elu sügavamalt, rikkamalt ja intensiivsemalt, kui me elaksime seda teadvustamata. “Ela iga päeva nõnda, nagu sa teaksid, et see oleks viimane.” See antiikne tarkus on aidanud korrastada ja mõtestada oma elu ka paljudel kristlastel. Ometi läheb Jeesus tänases evangeeliumis sellest kaugemale ja kõneleb teest, mis viib surmast ja kaduvusest kaugemale – Jumala juurde, kes on sealpool surma ja kaduvust.
Jeesus ütleb: “Minu Isa majas on palju asupaiku”. Me ei peaks siin hakkama fantaseerima selle üle, millised need asupaigad täpselt on, sest see, mis jääb teisele poole aja- ja ruumipiire, ületab ka meie kujutlusvõime piirid. Oluline on vaid teadmine, et need, kes on olnud Jumala omad maises elus, jäävad Tema omaks ka sealpool surma ja hauda. Mõelgem siis oma lahkunutest mitte kui hävinutest, vaid ikka veel olevatest. Olevatest mitte ainult meie mälestustes, vaid Jumalas, kes ühendab aega ja igavikku. Mõtelgem nende peale armastuse ja hellusega ja palvetagem nende eest. Ja mõelgem nende peale eriliselt, kui me üheskoos pühitseme Püha Õhtusöömaaega. Juba iidsetest aegadest peale on kristlased pühitsenud seda söömaaega just lahkunute haudadel. Miks? Aga sellepärast, et nii, nagu meie praegu sellest sakramendist osa saame, on sellest osa saanud ka meie lahkunud. Sellel sakramendil on kadumatu vägi, mis ühendab meid nii Jumalaga, teineteisega, kui ka nendega, kes on sealpool surma. See vägi on Kristuse armastus ja Paulus ütleb: “Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused, ei tulevad, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mistahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.”
Jeesus ütleb, et ta läheb meile aset valmistama oma Isa majja. Ja kui ta on meile aseme valmistanud, võtab ta meid enese juurde, et seal, kus on tema, oleksime meiegi. Ta tuletab meile meelde, et me oleme rändurid teel kaduvusest kadumatusese, poolikusest täiusesse. Palugem siis, et Jumal ei lubaks meil nõrkeda ka siis, kui meie tee on raske ja et Ta annaks meile uut jõudu, kui me nõrkeme. Et Ta annaks rõõmu ja rahu meie lahkunutele, kes elavad edasi Temas ja teeks meilegi, kui meie viimne tund tuleb, lahti oma kodu uksed. Aamen.
Jutlus on peetud 2006. aasta augustis Paldiski kalmistul peetud armulauaga jumalateenistusel.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
