„Üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.“ (Ef 4:5j)
Kolmainupüha toob erilise jõulisusega esile ristiusu jumalamõistmise eripära – on üks Jumal, ent tema tunnuseks on sisemine mitmus. Ikka on küsitud, kuidas või kas üldse on võimalik kõnelda “ühest Jumalast”, kui arusaamu Jumalast on nii mitmeid ja erinevaid. Maailma religioonide turg on täis kümneid tuhandeid pakkujaid, ristiususisestest erinevatest taipamistest kõnelemata. Kas kõik kummardavad seda ühte ja sama Jumalat?
Üks pilt, millega erinevate religioonide olemasolu vahel kirjeldatakse, on pilt mäest ja mäkke rühkivatest inimestest. Erinevad religioonid tähistavad erinevaid radu, mis sellele mäele viivad. Kuid mäe tipp on üks ja ühel hetkel saavad kõik need erinevad rajad kokku. Kriitikud jälle ütlevad, et samas võib olla ühel mäel mitu tippu ja need, kes nende erinevate tippudeni jõuavad, kipuvad ikka enda oma just kõige kõrgemaks ja selleks päris tipuks pidama. Jumalat mõõta ju ei saa.
Kui Paulus kõneleb ühest Jumalast, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees, siis sõnal ÜKS on siin kaks tähendust. Esimene on kaasahaarav, teine välistav, võõrsõnadega inklusivistlik ja eksklusivistlik. Esimene, kaasahaarav ehk inklusiivne tähendus ütleb, et tõepoolest ei saa olla olemas mitu jumalat. On üks Jumal ja kõik, kes Jumalat otsivad, otsivad sedasama ühte Jumalat.
Näiteks, kui üks perekond, kes on ostnud elamiseks ühe vana maja, hakkab uurima selle maja saamislugu ja püüab välja selgitada, kes on selle ehitajaks. Pereisa läheb, uurib, kas midagi on kirikukirjades, pereema otsib raamatukogus vanu ajalehti, ehk seal midagi kirjutatakse, perepoeg püüab midagi internetivahendusel leida ja peretütar läheb küsitleb lähikonnas elavaid vanu inimesi. Kõik nad tegelevad ühe sama ülesandega, aga kasutavad erinevaid meetodeid. Kõigil neil on üks ja sama eesmärk ja tegelikult huvitab neid kõiki üks ja sama saladuslik persoon, kes kunagi maja ehitas, aga nad ei tea temast palju. Võib juhtuda, et info, mille nad koguvad, on vasturääkiv ega anna ühest vastust, ent kui uurijad on olnud ausad ja siirameelsed, siis ei ole meil põhjust süüdistada neid valetamises või väära info kogumises.
Nii ei saa me süüdistada ühegi religiooni järgijaid valelikkuses või väärates motiivides. Kui kõik usundid tegelevad Jumala otsimisega, tema tahte tundma õppimisega, siis tegelevad nad tegelikult ühe ja sama persooniga. Jumal on varjatud Jumal. Siis on ka paratamatu, et info tema kohta, mis kogutakse, võib olla vahel vasturääkiv ja väga mitmekesine, ent selles ei saa süüdistada info kogujaid, erinevate usundite usklikke.
Muidugi on alati neid, kes ei ole siirameelsed Jumala otsijad. Seal me võime kohata midagi, mis meile kohe kindlasti ei meeldi ja mida me ei saa aktsepteerida. Nt, kus religiooni kasutatakse võimu instrumendina, võimu taotlemise vahendina. Aga need väärad eesmärgid ei ole kunagi piiritletud mingi kindla religiooniga. Igas usundis, igas religioonis ja kahtlematult ka ristiusus ja tema järgijate hulgas on palju neid, kes oma usus ja usulistes otsingutes ei ole siirad. Kes taotlevad omakasu, taotlevad võimu teiste üle, keda ei huvita niivõrd Jumal, vaid see, kuidas jumala-ideega oleks võimalik manipuleerida. Nt erinevad vägivaldsed religioossuse ilmingud, teisi inimesi allasuruvad ja nende inimväärikust röövivad tegevused, mis korda saadetud usu nimel, ei ole kindlasti midagi, mida me aktsepteerida saaksime.
Aja jooksul on kristliku kiriku poolt erinevatesse religioonidesse erinevalt suhtutud. Üks suuri murranguid toimus 20. sajandi II pooles, kui just katoliku kiriku Vatikani II kirikukogu ajel hakati rohkem hindama erinevates religioonides sisalduvat tõde. Selle kirikukogu suhet teistesse religioonidesse puudutav dokument Lumen Gentium ütleb: „Katoliku Kirik ei hülga midagi sellest, mis neis usundites on püha tõde. Siirast austust tundes uurib ta nende tegutsemist ja eluviise, korraldusi ja õpetusi, mis – ehkki nad kalduvad kõrvale nii mõneski asjas sellest, mida ta ise usub ja õpetab – toovad siiski kaasa sädemeid sellest tõest, mis valgustab kõiki inimesi.“ Selline suhtumine on sobilik omaks võtta ka meil, sest selle juured ulatuvad kaugele ristiusu algaegadesse, Kreeka kirikuisade aega, mil mõisteti, et jumalikud sädemed on kohal kogu maailmas – nii looduses kui mõtteloos. Nii nagu majaomaniku kohta infot koguva perekonna liikmed uurivad üksteiselt, mida nad on teada saanud, nii tuleb erinevate religioonide järgijatel olla avatud teiste religioonide kogemusele ja vaadata huviga, millised taipamised seal leiduvad.
Näiteks, juba 1930. aastal kinnitas taas katoliku kiriku paavst Pius XI lõplikult teoloogide järelduse, et konfutsianistliku mõiste ren (“inimlikkus”) ja Jeesuse kasutatud agapē (“armastus”) tähendusväljad on sisuliselt samad. See avardab oluliselt võimalust aru saada, mida siis tähendab armastus ja kuidas seda teostada võiks. Või kui avardav on teadmine, et hiina keeles on Johannese evangeeliumi alguse logos tõlgitud taoistidele nii mõistetavaks ja olulise mõistega „kulg“ – tao.
Nõnda on taipamine, et on vaid üks Jumal, kaasahaarav, lubades meil hõlmata jumalakogemusse palju rohkem, kui vaid meie endi traditsioonis leiduva.
Ent teine, sõna üks Jumal tähendus on välistav. Selle lähtealuseks on Vanas Testamendis leiduv juutlik usutunnistus, mis oli ka apostel Pauluse usutunnistuseks. See kõlab nõnda: Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Heebrea keeli kõlab see: šma jiśraʼel, adonai eloheinu, adonai eḥad. See eḥad tähendab samuti ühte ja üks olemist. Jumal on üks selles tähenduses, et ta on ainus. Mitte arvu mõttes, vaid suhte tähenduses. Inimesel, kes lausub neid sõnu, ei ole ühtegi teist jumalasuhet, kui see tema suhe tema Jumalaga. See on truuduse väljendus Jumalale.
Siit me jõuame küsimuseni, miks Jumal on varjatud. Aga just sellepärast, et meie armastus ja truudus tema vastu oleks võimalik. Vastasel juhul oleks inimese suhe Jumalasse ainult üks fakt või tõsiasi. See lihtsalt on ja kõik. Ent Jumal on armastus ja tema suhe peab olema armastusest kantud. Kui Jumal on varjatud Jumal, siis on ta leitav vaid neile, kes teda tõeliselt otsivad. Jumal ei ole inimesele fakt, tõsiasi. Jumal on inimesele suhe ja teekond. Jumal on alatine varjulolek ja paigutine nähtavaks saamine. Inimese suhe temasse on alatine teelolek ja kohatine päralejõudmine.
Erinevad traditsioonid on teelolemise viisid, Jumala otsimise moodused. „Kulgetav kulg on püsitu kulg, nimetatav nimi on püsitu nimi“, nõnda algab Lao-tse Daodejing, taoistide tähtsaim tekst. Jumal on alati inimesest rohkem. Ent ta on otsijale leitav. Ta ei ole kunagi täiesti kättesaadav, ent ta on inimkogemuse poolt hoomatav.
On paratamatu, et meie suhe Jumalasse haarab kaasa ka meie traditsiooni ja tavad, seisab meie ja meie kogukonna religioossel tunnetusel. Nõnda ütlebki Paulus, et on üks ristimine. Niiväga kui me ka ei õpiks tundma teisi religioone ja teisi kristlikke õpetusi ning traditsioone, on meil siiski oluline jääda kindlaks sellele, milles oleme kasvanud ja mida oleme tundma õppinud. Me ei pea minema ja laskma end ümber ristida lihtsalt sellepärast, et kusagil seda võimalust pakutakse. Me ei pea omaks võtma tavasid ega traditsioone, mida kusagil mujal näeme ja mis meile huvi pakuvad. Me võime neid tundma õppida, võime neist õppida, aga ikka küsides, kuidas need avavad meie endi traditsioone ja tavasid, meie endi teed Jumalani.
Aleksander Sünter laulab otsimisest ja räägib sellest, kuidas inimene otsib paljudest kohtadest:
Oled otsinud taevast ja otsinud tuult
otsinud kirikutornist ja teadlaste suust.
Ja kordab refräänina:
Looja on üks, on armastus.
Kas kolmainupüha teeb taolise sedastuse võimatuks? Kindlasti mitte. Looja üks olemine kätkeb võimaluse sisaldada endas võimatult palju. Aga Tema armastuse loomus annab meile julguse käia meie enda vaimulikku teed, usaldades kiriku aastasadade pikkust kogemust. Selles on olemas kõik vajalik, et pärale jõuda ja palgest palgesse näha Teda, keda siin Kolmainuna kummardada oleme mõistnud. Aamen.
Tauno Toompuu (1979) on EELK assessor, EELK Rakvere Kolmainu koguduste õpetaja, Viru praostkonna praost, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.
