„Ent nüüd jääb usk, lootus armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:13)
Aastate eest leidsin kauplusest silmapaistva nagi. See oli kujundatud meeldivalt lastepäraseks ja pidi olema mugav ning lihtne kinnitada. Pikemalt kaalutlemata ostsin selle. Tollal oli hea juhus, kui midagi vajalikku kauplusest avastasid, pealegi oli lastele oma käterätiku riputamiseks nagi vaja ja uskusin, et selline eriline nagi õpetab last lihtsalt oma asja hoidma ja märkama. Juhendit täpselt järgides sai nagi seina kinnitatud, aga rõõmu jagus sellest nii kauaks, kuni käterätik sai külge riputatud. Koos rätikuga kukkus ka nagi seinalt ja nii see jäigi. Ei olnud abi ka lisavahendite kasutamisest. Vannitoa seinale sai tavalisem nagi harjumuspäraste kinnitustega. Paljudest elus läbitud kogemustest kõnetab see nagi mind ikka ja jälle ühes küsimuses – mis on see, mis hoiab üht asja tugevasti aluse küljes? Mis hoiab koos maailma? Kuidas inimene suudab kanda oma elu?
Inimeseks olemise olulised küsimused me leiame oma teel ning ka vastuseid otsime ja leiame ise, toetudes lähedastele, haarates elu võimalustest, kasutades oma andeid. Kindlasti oleme oma ajas mõjutatud välisest ja seeläbi ka paljudest muutustest. Armastus on aga igavene ja igale inimesele tingimata vajalik.
Armastuse vägi hoiab ja kannab. Inimesel on aegade algusest olnud igatsus ja võime taibata inimeseks olemise sügavust. Armastus on sügavus, laius ja kõrgus. Armastus on Absoluut, uue lepingu järel Taevane Isa, kelle armastus tuleb Pojas inimesena maailma. Armastuse väes loob Jumal maailma ja inimese maailmas. Loomisloos kinnitatakse, et Jumala loodu on väga hea, selles pole kahtlustki. Inimene maailmas on saanud võimaluse ja kohustuse hoida maailma harmooniat. Selleks on inimesel mõistus ja armastus. Head kaaslased mõlemad. Armastus toidab mõistust ja tarkus kinnitab armastust.
Elu järjepidevuse hoidmise on Looja kinkinud inimesele. Mehe ja naise füüsiline erinevus saab armastuses üheks ja loob uut elu. Looja armastuse väes, usus ja lootuses. Emadus ja isadus.
Armastuse vägi puudutab meid inimestena erinevate sündmuste, annete, ka materiaalse tegelikkuse läbi. Ja vahel mattub armastus maise udu alla ja inimene kaugeneb Loojast, armastusest, usust ning lootuski kaob. Loodus tühja kohta ei salli, armastuse asemele ruttab tarkus, edukus ja heaolu. „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas!“ (1Jh 2:15) See on küsimus armastuse ja mõistuse tasakaalust ja sellisena väga isiklik ja sügav küsimus.
Iga inimese elu on Looja kingitus. Väga kindel on, et Tema tahtmata ei sünni ühtki meist. Looja, kellel on meelevald elu ja surma üle, on loomisel andnud inimesele õnnistuse olla loomistöö osaline ja hoidja. Elu on ime, seda olen taibanud emana korduvalt.
Mõtlen emaks olemisele ja püüan sõnastada olulist. Uus elu seob mehe ja naise sügavalt ja püsivalt, inimese tahtest sõltumata. Pöördumatult. Teineteisega ja uue eluga. Uus elu ilmutab õnnistust, aga annab ka selguse ligimesearmastuse vajadusest ja võimalusest. Uue elu toetamine nõuab sügavat ja ennastunustavat pühendumist. Vajab usku ja lootust, näha vaevas eesmärki ja loota tulemust. Korduvalt ja korduvalt kogeb lapsevanem kasvatuse protsessis ebaõnnestumist, oma parimate kavatsuste ja plaanide tühjaks saamist, inimlikku piiratust. Iga laps on iseseisev ja omanäoline isiksus. Vaatamata sellele, et algmaterjal jääb samaks, on tulemus alati teisest erinev. Ja nii õpetab emaks olemine ka iseennast tundma, märkama tugevusi ja häid külgi, aga tunnistama ka oma nõrkusi ja puudusi.
Ema ei ole valmis, ei saagi valmis. Koos lastega kasvad emana, siis vanaemana, iga päev, iga hetk, katkematult, võimaluseta aega tagasi pöörata, valida mõnda teist teed. Ma olen alati olemas, lapsed vajavad mind, sageli ootamatutes olukordades ja ma pean leidma lahenduse. Emaks olemist ei saa lahutada inimeseks olemisest, pigem on emaks olemine inimeseks olemise maitseks, armastuse võimaluseks ja armastuse pakkumine Loojalt. Kahtlus ja kõhklused kuuluvad elu juurde ja mõnikord on ainus lahendus palve. Emaks kasvamine on õpetanud tundma Jumalat, usaldama Loojat ja jagama ning vastu võtma armastust. Seda igapäevase elu pisikeste ja suuremate toimetuste ja võimaluste läbi.
Mõtlen tänulikult maailmale, kus on armastus, lootus, usk, see väeline, elu hoidev ja kandev tegelikkus. Kui palju on selles maailmas jumalikku toetuspinda, mis loodud emade, vanaemade, ristiemade usus ja armastuses ja palvetes.
Margit Lail (1966) on EELK Kanepi Jaani koguduse õpetaja.
