„Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind /…/ Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud.“ (Jh 17:1.6–8).
Käes on palmipuudepüha ja laialt avatakse värav Jeesuse kannatusaega. Iseäraliku kuningana ratsutab Jeesus Jeruusalemma ja rahvas juubeldab. Tema on aga kurb, nutab linna ja rahva pärast. Sel päeval segunevadki ülevoolav rõõm ja suur mure, ja justkui ei teagi enam, mida õieti teha! Segadus kasvab, sündmused arenevad kiiresti ja dramaatiliselt juba järgmistel päevadel.
Idamaades oli komme võtta suuri külalisi vastu suurelt – linn puhastati, vaibad laotati teedele, rahva koorekiht oli ise väljas, eluasemeks anti tulijale parim palee. Jeesus tuli suurte ja väikeste omade juurde, aga teda ei tuntud alati ära. Nii elas linn ka nüüd tavalist pühade-eelset elu, väravate ette kogunes vastutulijaid pigem lihtrahva seast, maha oli panna vaid omi seljariideid ja elukohta pidi hoidma salajas. Ometi täitusid selle tulemisega vanad ennustused: „Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas“ (Sk 9:9); Ta on valitseja „ja teda võtavad rahvad kuulda. Ta seob oma eesli viinapuu külge“ (1Ms 49:10–11); „Kui näed unes eeslit ja viinapuud, tuleb Messia!“ (Talmud); „Oh Issand, aita nüüd! /…/ Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“ (Ps 118:25–26).
Palmipuudepüha on alati eriline – kellele esimest, kellele mitmekümnendat korda. See on tähendusega märk suurele loole. Johannes räägib sellest omamoodi: Jeesuse sissesõit Jeruusalemma on tema jaoks pigem sisenemine taevasesse pealinna. Ees on ootamas nii palju ja nii sügavat, et inimmõistusest tuleb puudu. Ees on tund, mil meie, inimeste maailm pööratakse pahupidi. Ees on aeg, kus oluliseks saavad ainult kaks – Isa ja Poeg – ja nemad kirgastatakse meie jaoks. Kõikidest teistest saavad statistid, kõrvalseisjad, pealtvaatajad, olgu Kaifas või Pilaatus, tavalised inimesed, sõbrad või vaenlased – lõpuks lasub kõigil häbi ja lein. Alates 16. sajandist on seda osa Johannese evangeeliumis nimetatud Jeesuse ülempreesterlikuks palveks. Jeesus palvetab enne sisenemist Jeruusalemma ja pühitseb end selle ohvriks omade eest. Üks pietismiajastu suurkujusid Philipp Spener, kes teenis vaimulikuna 40 aastat, ei olevat kunagi söendanud selle kirjakoha üle jutlustada. Kuid oma surivoodil lasknud ta selle endale koguni kolm korda ette lugeda!
Tõepoolest, kui esil on vaid Isa ja Poeg, nende suhted ja nende kirgastamine, on raske inimesel midagi lisada, end nende kõrvale või osadusse seada. Kõik on liiga suur, liiga sügav, liiga kõrge, et mõista, haarata või taibata. Ometi oleme meie tänapäevalgi selles loos osalised, oleme need „omad“. Oleme need, kes koos Jesaja kannatava sulasega võivad öelda: „Issand Jumal on mulle andnud õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga /…/ Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei jäänud häbisse.“ (Js 50:4,7). Võime öelda nii, nagu Paulus Filipi kirjas üles kutsub: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.“ (Fl 2:5). Kord on öeldud: me teame Jeesuse kaudu mitte ainult seda, kes on meie Isa taevas, vaid me teame Jeesuse tõttu ka seda, et Jumal üldse olemas on. Jeesuse kaudu toimus oluline muutus inimmõttes: Vana Testamendi Jumalast, kelle nimi oli „Olen, kes olen“ sai Uue Testamendi Jumal, kelle nimi on „Isa“. Selline info on tänase päevani inimese jaoks ääretult oluline, sest see teeb Jumalaga suhtlemise võimalikuks ja loomulikuks. Sellises suhtes puudub hirm ja nii avanevad vastastikkuse mõistmise uksed teisiti.
Jeesus ütles oma Isale: „Kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks Sind“ (Jh 17:1). Kogu oma elu oli ta rääkinud rahvale Jumalast ja Jumala riigist. Nüüd võis ta lõpetada, sest eesmärk oli täidetud: „Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest /…/ [nad on] ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest.“ (Jh 17:7,8). Nüüdseks on üle 2000 aasta voolanud siin maailmas üks elav allikas, mis avati Jeesuse kaudu ja läbi, mis teeb inimese dialoogi oma Jumalaga lihtsaks ja loomulikuks ning kaotab vaheastmed. Tänaseni on avatud ligipääs Jumala saladustele ja müsteeriumile – toimugu see meie ümber või sees. Jeesuse omana on iga kristlane, iga tema nime vastuvõtja ja tunnistaja arvestatav osaline suurest pärandist – kõigest, mis taevas tallele on pandud. Jeesuse läbi on tema kogudusel juurdepääs tema surma ja ülestõusmise saladustele; juurdepääs on kõigile, kes tunnevad ära, et Jeesus ja Isa on üks, kirgastatud mõlemad.
Ometi räägitakse tänapäeval üha suurema veendumusega läänemaailma religioossuse kadumisest, Jumala-usu kaotamisest. Dietrich Bonhoeffer ütles omal ajal, et inimese autonoomia on saavutanud teatud täiuslikkuse; inimene on õppinud kõiki tähtsamaid probleeme lahendama ise, ilma et tal tööhüpoteesina oleks vaja Jumalat. Tõepoolest, me ei vaja oma elu tehnilist poolt korraldades otseselt ei Isa ega Poega. Kuid vaimse elu kasvatamisel ja süvendamisel ei saa me ilma. Ilma vaimsuseta ei ole elu aga enam päris ega terviklik. Reedesel filmiõhtul Heimtali rahvamajas lasi filmis „Vaikelu naisega“ režissöör öelda: „Elad ja toimetad, aga tegelik elu kulgeb paralleelselt sellega.“ On hea, kui saame oma elus need kaks erinevat voogu ühte voolusängi suunata, saame kätte selle tegeliku ja päris elu, maise ja taevase koos. Jeesus oli omal ajal sillaehitaja nende kahe erineva voolu või paralleeli vahel – hinnaks omaenda elu. Seepärast on see jäänud läbi aegade inimkonna kõige kallimaks kingituseks, sest Jeesus, Jumala Poeg teadis, kus või mis on täielik elu. Seepärast on meie eest antud Tema elu, et meie võiksime elada. Jeesus kirgastati oma elu äraandmise ja teistele kinkimise kaudu, Jumal kirgastati oma Poja läbi. Meil on võime ja võimalus mõista ja osa saada sellest suurest kirkusest – selleks, et saaksime elada täielikku ja päris elu. Et see nõnda läheks ja kestaks, õnnistagu meid palmipuude Issand ise!
Jutlus on peetud Kõpu Peetri kirikus palmipuudepühal, 1. aprillil 2007.
Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri kiriku õpetaja.
