Elu osaduses on suur rõõm ja kingitus. Seda muidugi ja just eriti ka kirikus, kus usume end olevat kantud Jumala enda tegutsemisest ja kohalolust. Osaduse, armastava koos- ja üksolemise kingitus on kallis vara, mida hoida sügaval südames ja väljendada nähtavate märkide läbi. Osaduses kogeme me aga ka erisust. Igaüks meist on erinev, erinevad on tihti ka meie arusaamad ja otsused. Kas erinevused ja erimeelsused on osadusele ohuks? Või on ohuks hoopis meie võimetus erimeelsusega toime tulla? Meie suutmatus mõista ja hoida vastutustundlikult osaduse kallist kingitust?
Et nendes küsimustes selgust luua, on vaja küsida põhimõtteliselt osaduse ja erisuse järgi, püüda mõista, millega on meil nii ühe kui teise puhul tegemist, ning seda konkreetsetes elu- ja probleemiseostes. See on põletavalt tähtis just nüüd, kui erimeelsused eriti seksuaalsusega seotud küsimustes kipuvad osaduse kingitust varjutama, sellele ehk isegi arusaamatuse ja kahtlusega vaatama. Tänase numbri kirjutised aitavad siin kaasa ja edasi mõtelda. Nad avavad põhimõttelisemalt osaduse ja erisuse mõistmist ning suhet, aitavad aga kaasa ka arutelule homoseksuaalsuse ja samasoolise armastussuhte mõistmise üle.
Tänane number kujutab endast omamoodi dokumendikogu, sisaldades erinevatest seostest pärinevaid tekste, mis tegelevad osaduse ja erisusega kirikus samasoolisuse näitel. Tekstidel on vastavalt esmasest kontekstist tingitud iseloom, paigutudes ajaliselt viimase viie aasta raami.
Saksamaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku (VELKD) ülemkirikunõuniku Mareile Lasogga selle aasta juunikuus VELKD tekstide sarjas ilmunud kirjutis kannab pealkirja „Orienteerumistähised eetilis-teoloogilise otsuse kujundamiseks, lähtudes näitena erimeelsustest, kuidas hinnata kristlikust vaatepunktist homoseksuaalsust“. VELKD piiskoppide konverents on soovitanud seda teksti oma kirikutes nii teemakohase lugemisvarana kui ärgitusena aruteludeks. Lasogga avab teoloogiliselt põhimõttelisi küsimusi, „sest vaid siis, kui teoloogiliselt on arusaadav, miks on eetiliselt nõutud jääda üksteisega – kristlaste ja kirikutena – ühisele teele, on võimalik vaidlusalustes küsimustes viia sisutasandi arutelu läbi konstruktiivselt, s.t ohustamata kristliku osaduse ühtsust“.
Thomas-Andreas Põderi kirjutis „Quo vadis, EELK? Küsimusi, selgitusi ja ettepanekuid ühenduses kirikukogu hiljutise avaldusega“ pärineb aastast 2009, kui EELK kirikukogu võttis vastu tuliseid vaidlusi tekitanud avalduse „Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest“. Põder, kes oli toona EELK vaimulike konverentsi delegaadina kirikukogu liige, analüüsis ühest vastukajast ajendatult napilt kolm nädalat hiljem avalduse tähendust ja adressaati, seda, kuidas kajastatakse Eestis kirikutes ja kirikuosadustes toimuvat, avalduse ajendit resp. kirikliku identiteedi küsimust ning avalduse ebatavalist, EELK põhikirja muutmise vajalikkusele viitavat menetlusviisi.
Jaan Lahe tekst „Kas homoseksuaalse partnerluse hukkamõistmine Piibli alusel on põhjendatud?“ tugineb aastal 2010 Usuteaduslikus Ajakirjas ilmunud, koostöös Urmas Nõmmikuga kirjutatud artiklil „Homoseksuaalsus Piiblis“. Pealkirjas nimetatud küsimuse avamisel osutab autor asjaoludele, mida peaks Piibli kasutamisel arvestama ning avab tänapäevase uurimisseisu valguses homoseksuaalsusega seostatud piiblitekste.
Urmas Nõmmiku teksti „Kirikust, teoloogiast, peremudelitest ja kooseluseadusest“ näol on tegemist ettekandega, mille autor pidas 27. augustil 2014 Riigikogu õiguskomisjoni poolt korraldatud arvamusseminaril „Kooseluseaduse tahud ja teravikud“. See käsitleb Eesti religioosse maastiku konteksti silmas pidades kiriku ülesannet ja vastutust, teoloogilise arutelu rolli kirikus ning sellel taustal peremudeli küsimust Piibli valguses ja kristlikust perspektiivist.
Küsimus osaduse ja erisuse järele läbib ka EELK Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsendi ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti jutlust „Kuidas armastada venda, kes polegi mu vend? (1Jh 3:11-18)“. Ta näeb meid olevat sugugi mitte lihtsa küsimuse ees: „Nii Johannes kui Jeesus näikse eeldavat, et kristlikus kogukonnas, usuõdede ja -vendade vahel hakkavad inimsuhted toimima täiesti enneolematul viisil, et muutub kogu mõtlemine ja meelsus. Aga see pole ju võimalik, me oleme alati seotud oma elu, aja ning kultuuriga, nagu antropoloogid, sotsioloogid ja psühholoogid ammu tõestanud. Inimene lihtsalt ei saa oma venda armastada, kui see pole just eriti lahke, rikas ja lõbus lihane vend. Või saab?“
Eriti väärtuslike ja abistavatena tuletame viimaks meelde kaht möödunud sügisel Kirik & Teoloogias (nr 93/ 20.9.2013) ilmunud dokumenti. Luterliku Maailmaliidu (LML) peasekretär õp Martin Junge pidas 2013. Juunis toimunud LML-i nõukogu istungil ettekande „Taotledes ühtsuse andi killustatud maailmas“. Ettekanne käsitleb luterlike kirikute maailmaosaduskonnas kujunenud olukorda, osaduskonna poolt juba tehtud ja tehtavatest sammudest, väljakutsetest ja edasimineku võimalustest. Ettekandest ajendatud arutelude tulemusel koostas LML-i nõukogu ametliku sõnumi.
Head lugemist!
Tänases numbris:
Thomas-Andreas Põder, Quo vadis, EELK? Küsimusi, selgitusi ja ettepanekuid ühenduses kirikukogu hiljutise avaldusega.
Jaan Lahe, Kas homoseksuaalse partnerluse hukkamõistmine Piibli alusel on põhjendatud?
Urmas Nõmmik, Kirikust, teoloogiast, peremudelitest ja kooseluseadusest.
Urmas Petti, Kuidas armastada venda, kes polegi mu vend? (1 Jh 3:11-18)
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
