Artiklid

Amet – ordinatsioon – episkope (2. osa)

geke-logo-2-300x2952. Avaldus

2.1. Kiriku missioon

32. Kõigil EKOE kirikutel on ühine põhiarusaam kiriku missioonist, mis on sõnastatud dokumendis „Jeesuse Kristuse kirik“ alljärgnevalt: „Kirik on seatud olema evangeeliumi tunnistajana Jumala tööriist tema universaalse päästetahte teostamisel. Ta on selle seadmisega vastavuses, kui ta jääb Kristusesse, kes on pääste eksimatu ainus tööriist. Veendumus selles Jumala tõotuses annab kristlastele ja kirikutele vabaduse ja meelevalla anda tunnistust maailmale ja maailma jaoks.“[11] Meisseni deklaratsiooni ja Reuilly ühisavalduse vaimus võivad nii EKOE kui teisedki kirikud kinnitada: „Kirikut, Kristuse ihu, tuleb alati käsitleda sellest vaatenurgast kui tööriista Jumala päästeplaani täitmisel. Kirik on olemas Jumala auks ja selleks, et kuulekuses Kristuse missioonile teenida inimkonna ja kogu loodu lepitust.“[12]

33. Vastavalt arusaamale Jumala missioonist maailma järgib kirik Jumala suhet maailmaga Loojana, Jumala päästvat tegevust Poja läbi ja Jumala Vaimu muutvat väge, selleks et ehitada Jumalariiki. Kõik kristlased osalevad Jumala missioonis.

34. Defineerides kirikuosaduse teostamist, mõistab Leuenbergi konkordia tunnistamist ja teenimist kiriku missiooni jaoks olemuslikena. Nii tunnistus kui teenimine suunavad kiriku tähelepanu inimkonnale tervikuna ning omavad mõlemad nii individuaalset kui ka sotsiaalset mõõdet. „Teenimisena armastuses on see suunatud inimesele tema hädades ning püüab kõrvaldada nende hädade põhjuseid. Väljaastumine rahu ja õigluse eest maailmas nõuab kirikutelt üha enam ühise vastutuse võtmist“ (LK 36). „Ta (s.t Jeesuse Kristuse kirik) vastab oma olemusele, kui ta kuulutab veenvalt Jumala armastust inimestele nende erinevates ühiskondlikes kontekstides ja konkreetsetes elusituatsioonides.“[13]

35. Seega peavad ameti, ordinatsiooni ja episkope praktikad olema meie kirikutes organiseeritud nii, et need tugevdavad kirikuid nende ühises, kogu inimkonnale suunatud tunnistamises ja teenimises. See nõuab kiriku teenimisviisi, mis on valmis silmitsi seisma tänapäeva ühiskonna väljakutsetega, nagu sooline võrdõiguslikkus, vähemuste õigused ja loodu hoidmine, aga ka usu ja kiriku marginaliseerumine.

36. Kuna tegemist on ühise tunnistamise ja teenimisega, peavad EKOE liikmeskirikud tegema kõik endast sõltuva, et juba olemasolevat omavahelist osadust süvendada, aga samuti otsima kontakte ja sidemeid teiste kirikutega, mis ei ole täielikus osaduses EKOE-ga.

37. See on üks reformatsiooni põhiarusaamu, et Jumala missioon teostub Jumala elava sõna kaudu. Kirikut kirjeldatakse Sõna poolt looduna (creatura verbi). See tähendab, et kiriku sisemised struktuurid peaksid tagama selle, et otsused langetatakse sine vi, sed verbo (mitte välise sunniga, vaid sõna jõul).

 

2.2. Amet kirikus

2.2.1. Kogu Jumala rahva amet ja ametite kord

38. Kristlike kirikute seas valitseb suur üksmeel selles, et kogu Jumala rahvas osaleb Jumala missioonis. Kõik ristitud kristlased on kutsutud elama tunnistades ja teenides.[14] Viidates 1. Peetruse kirjale, 2:9, kirjeldavad oikumeenilised dokumendid seda kutsumust sageli osasaamisena „kuninglikust preesterkonnast“.[15] Kõik Kristuse ihu liikmed on saanud teenimiseks teatud üksteist täiendavaid ande (charismata).[16]

39. Kiriklikud ametid lähtuvad Kristuse kolmekordsest ametist, s.t prohveti, preestri ja kuninga ametist.[17] Kirikus, mis koondub Sõna alla ja on kutsutud teenima, saadakse mitmesuguste armuandide osaliseks. Ameteid uuendatakse nende armuandide kaudu ja armuande omakorda hoitakse ametite kaudu.[18] See on Jumala tahe, et eriliste ülesannetega konkreetsed isikud „varustaksid pühakuid teenimistööks“ ja et kiriku ülesehitamine toimuks korra kohaselt (vrd Ef 4:11–12; 1Kr 14:12, 26, 40). Seega tekib ametite kord evangeeliumi ja Püha Vaimu juhtimisel.[19] Evangeelsed kirikud rõhutavad, et ametite korda ei tuleks mõista hierarhiliselt. Vastutuse tasandid kirikus on oluline teema ka evangeelsete kirikute jaoks ning erinevaid ameteid tuleks korraldada ja praktiseerida vastastikuse teenimisena, mitte eksklusiivsete õigustena või valitsemisena.[20]

40. Kogu kristlaste ja kiriku elu „ülesandeks on olla jumalateenistus. Kitsamas mõttes tähendab see liturgilist jumalateenistust (leiturgia), laiemas tõlgenduses „mõistlikku jumalateenistust“ (Rm 12:2) igapäevases elus, millele osutavad kolm mõistet martyria, diakonia ja koinonia[21]. Selles teenistuses on teatud ametid, mis – nagu järgnevas näidatakse – on kiriku elu ja korra jaoks vältimatud: nendeks on sõna ja sakramentide amet (vt allpool, nr 41–42), diakoonia amet (vt allpool, nr 48–49) ja episkope amet (vt allpool, nr 71jj). Kirikutes on ka teisi teenimisviise ja ameteid, mis on kiriku elu jaoks väga olulised. Kiriku usu õpetamine kuulub mitmete ametite juurde. Kuid paljudes kirikutes on siiski olemas ka eraldi õpetamise amet, mida nad iseloomustaksid kui vältimatult vajalikku.

 

2.2.2. Sõna ja sakramentide amet (ministerium verbi)

41. Esimene neist vältimatutest ametitest on sõna ja sakramentide amet, mida tõstavad esile kõik EKOE kirikud.[22] Selles osas valitseb nii EKOE kirikutes kui ka neist väljaspool oikumeeniliselt oluline konsensus. Augsburgi usutunnistus (CA V ja XXVIII) kõneleb evangeeliumi õpetamise ja sakramentide jagamise ametist (ministerium docendi evangelii et porrigendi sacramenta), mis on seatud selleks, et me jõuaksime usuni Jumala õigeksmõistvasse armusse (CA IV).[23] Selle erilise ameti tähendust on rõhutanud ka Confessio Helvetica Posterior (XVIII), mis sätestab, et Jumal on alati kasutanud ametikandjaid kiriku teenistuses ja teeb seda ka edaspidi. Nende põhiülesannete hulka kuuluvad Kristuse evangeeliumi õpetamine ja sakramentide õige jagamine. Samamoodi sätestab 1. Tampere tees: „Sõna ja sakramendi juurde kuulub vastavalt Kristuse seadmisele „amet, mis kuulutab evangeeliumi ja jagab sakramente“, ministerium verbi (CA V). […] Mõlemast traditsioonist[24] pärit kirikud, kes on allkirjastanud Leuenbergi konkordia või selles osalevad, on üksmeelel, et „ordineeritud amet“[25] kuulub kirikuks olemisse.“

42. Sõna ja sakramentide ameti erilisus ei ole seotud hierarhilise positsiooniga kiriku ametite korras või teiste teenimisviiside seas. See seisneb erilises eesmärgis, milleks see amet on kirikus kui sõna läbi loodud (creatura verbi) kollektiivses ihus määratud. Kirik on täielikult sõltuv Jumala armust, mida vahendatakse erilisel viisil evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamisega. Reformatoorse arusaama kohaselt kujutavad need kaks funktsiooni üheskoos endast tõelise kiriku vajalikke, Jumala poolt seatud tunnusmärke (notae ecclesia).[26]

43. Usklike osaduskonnale on antud laiemas mõttes vastutus selle eest, et kuulutus, ristimine ja armulaud kui armuvahendid oleksid kirikus hoitud.[27] Kõigi ristitute preesterlusele viitamise eesmärk ei ole aga vähendada erilise sõna ja sakramentide ameti tähendust kiriku tavaelus. Vastavalt luterlikele usutunnistuskirjadele on ainult „korrakohaselt kutsutud“ ametikandjatel lubatud pidada armuvahendite „avalikku“ teenistust (vrd CA XIV). Reformeeritud traditsioon ei kasutanud avalikkuse kategooriat, kuid hoolitses samuti selle eest, et sõna ja sakramentide amet jäi ametlikult kehtima. Vaid erandjuhtudel, näiteks tagakiusamiste ajal, kutsuti ka ordineerimata usklikke ametlikult teenima jutlustajana. Individuaalse hingehoiu puhul on igal kristlasel meelevald kuulutada Jumala andeksandmist inimesele, kes näitab üles patukahetsust. „Sõna avaliku kuulutamisena ja sakramentide jagamisena eristub amet kogudusest ning samas on see ka osa kogudusest, kes teostab kõigi usklike preesterlust palves, isiklikus tunnistuses ja teenimises.“[28]

44. Traditsiooniliselt on evangeelsetes kirikutes sõna ja sakramentide ameti kandjad töötanud täiskohaga koguduses / kiriku piirkonnas. Selle väärtus seisnes – ja seisneb ka täna – selles, et tagab ametikandjate olemasolu, kes on oma ülesandeks hästi ettevalmistatud ning saavad sellele täielikult pühenduda. Sellegipoolest ei ole traditsioonilised ja ajalooliselt tingitud koguduse teenimise vormid („koguduse õpetaja“) mitte ainsad võimalikud viisid, kuidas tagada jumalikult seatud sõna ja sakramentide ameti olemasolu. Seda ametit võib pidada erinevatel töölevõtmise tingimustel ning see võib olla seotud eriliste ülesannete või teenimisvaldkondadega.

45. Ajaloos on erandlikes olukordades ordineerimata ja ilma spetsiaalse erialase väljaõppeta isikuid volitatud nende kirikutes teenima sõna ja sakramenti ametis. Viimastel aastakümnetel on aga mitmed kirikud erinevatel põhjustel arendanud välja püsivamaid ametivorme paigaga piiratud tasandil, kus inimestele on (enamasti osalise tööajaga ja tähtajaliselt) antud vastutus evangeeliumi kuulutamise ja sageli ka armulaua pühitsemise eest. Sellised „paikkondliku ameti“ vormid on kujunenud välja tungivast vajadusest ning nad on omandanud laialdase tunnustuse. Paigaga piiratud iseloomu tõttu on ameti uued vormid tekitanud kirikutevahelises suhtluses küsimusi nende iseloomu kohta, näiteks, kuidas nad suhestuvad traditsioonilise sõna ja sakramentide ametiga ning kuidas tunnustada nende kohta teiste ordineeritud ametite hulgas. On oluline, et paigaga piiritletud ameteid peetakse ainult piiritletud vastutusalas ja et nendega on seotud kohase ettevalmistuse nõue.[29] Sellele lisaks peavad nende tunnustamise vormid olema teoloogiliselt ja struktuuriliselt ühilduvad kiriku teiste korraldatud ametite tunnustamisega. Siinkohal on eriti oluline teema kõigi sõna ja sakramentide ametite seotus ordinatsiooniga.[30] Selles valdkonnas on kirikute vahel paratamatult märkimisväärseid erinevusi, mille osas on abi EKOE kirikute konsultatsioonidest.

46. Sõna ja sakramentide ameti kandjad peavad oma ametit pidama osaduses ülemaailmse kristliku kirikuga selge kutse põhjal (nii vocatio interna kui ka vocatio externa). See tähendab, et nad peaksid teostama oma ülesannet tunnustatud mandaadi alusel. See mandaat antakse ordinatsiooni kaudu vastavalt iga kiriku korrale. See ei anna aga ordineeritud ametikandjatele inimlikku autoriteeti koguduse üle. Nende autoriteet tuleneb Jumala sõnast, mida kuulutatakse armuvahenditega.[31] Kuna ordineeritud ametikandjate ülesanne on „kuulutada kogudusele Jumala sõna“[32], siis see amet on selgelt prohvetlik.

47. Mõiste „sõna ja sakramentide amet“ osutab sellele, et sõna kuulutamist ja sakramentide jagamist ei saa teineteisest lahutada. Seda eeldab ka traditsiooniline termin ministerium verbi. Kuulutamine ja sakramendid on reformatoorse arusaama kohaselt kirikut rajava evangeeliumi kaks väljendusvormi (verbum audibile ja verbum visibile).[33] Jumala sõna kuulutamine viib tarvilikult välja osaduskonna ülesehitamiseni, keda teenitakse sakramentidega. Ja selline osaduskond ei saa olla olemas, ilma et Jumala sõna teda juhiks ja Jumal talle hinnangut annaks.

 

2.2.3. Diakoonia amet

48. Lisaks sõna ja sakramentide ametile on kirikus olemas ka diakoonia amet. Reformatsiooni vaate kohaselt ei ole diakoonia mitte usuelu teisejärguline aspekt, vaid kuulub selle sügavama olemuse juurde, vastavalt Jumala tahtele: „Samuti õpetatakse, et see usk peab andma häid vilju ja tegusid ning et häid tegusid, mida Jumal on käskinud teha, peab tegema Jumala pärast, ja mitte lootma nendega Jumala armu ära teenida“ (CA VI). Sarnaselt rõhutab Westminsteri usutunnistus (XVI): „Need head teod, mis on tehtud kuulekuses Jumala käskude vastu, on tõelise ja elusa usu viljad ja tunnistused: ja nendega väljendavad usklikud oma tänulikkust, kinnitavad oma veendumust, toetavad oma vendi, kaunistavad evangeeliumi tunnistamist, sulgevad vastaste suu ja annavad au Jumalale, kelle kätetöö nad on, loodud Kristuses Jeesuses selleks, et nad pühaduses vilja kandes jõuaksid sihile, igavesse ellu.“

49. Läbi kirikuloo on „häid tegusid“ praktiseeritud kolmel viisil: a) teenimise kaudu, mis toimub usklike igapäevaelus, b) sõna ja sakramentide ameti teostamise kaudu diakoonilisel viisil ja c) spetsiaalselt selleks kutsutud diakoonia ameti kandjate kaudu. „Olles suunatud mitte ainult koguduseliikmetele, vaid kõikidele inimestele, kes vajavad abi, on kristlaste teenimisviisid vastavuses pääste universaalsusega.“[34] See ei ole ainult inimlik teenimine, mida teostatakse maailmas. See on kiriku tunnistus Jumala hoidvast armust, Kristuse kaastundest ja Püha Vaimu vabastavast väest.[35] Kuigi diakoonia erilise tähelepanu all on nõrkade ja tõrjutute vajadused, väljendab ta kiriku muret inimelu kõikide aspektide pärast. Käesoleval ajal, kui kirikud seisavad silmitsi moodsa ühiskonna komplekssete väljakutsetega, kujutab spetsiaalse ettevalmistusega seotud diakoonia amet endast olulist osa kiriku terviklikus missioonis.

50. Sõna ja sakramentide amet ning diakoonia amet ei ole üksteisega hierarhilises suhtes, vaid on üksteisest sõltuvad ja täiendavad üksteist.[36] Nad kuuluvad tihedalt kokku (vrd Ap 6:1jj; Rm 12:1–21; Gl 6:2–10). Küsimus, kas diakoneid peaks ordineerima või mõnel muul viisil ametisse seadma, on valdkond, kus on võimalik mitmekesisus.[37]

51. Põhjamaised luterlikud kirikud on hoidnud ja tugevdanud diakoonia ametit. Samuti on Ühinenud Metodisti Kirik (United Methodist Church) paralleelselt „vanemate (s.t sõna ja sakramentide teenimisameti kandjatele) korrale“ seadnud sisse „diakonite korra“. Samamoodi ordineerib Metodisti Kirik Britannias (Methodist Church in Britain) nii diakoneid kui „presbütereid“ (s.t sõna ja sakramendi ameti kandjaid). Mõnedes evangeelsetes kirikutes on diakonid volitatud jagama sakramente diakoonilises kontekstis, näiteks armulauda haigetele, kuid mitte avaliku jumalateenistuse kontekstis. Sellele vaatamata võib neil olla kiriku jumalateenistuslikus elus oluline abistav rolli. Kesk- ja Ida-Euroopas seevastu ei ole diakonid ja diakonissid üldjuhul ordineeritud ja nende ülesanded on seotud pigem hoolekande, noorte- ja eakatetööga. Aga mõnikord on nad volitatud ka pidama jumalateenistust, mis võib endas sisaldada ka sakramentide jagamist.

 

2.2.4. Vanemate amet kui episkope ameti element

52. Kolmanda ülalnimetatud vältimatu ametiga – episkope ametiga – tegeletakse põhjalikumalt käesoleva avalduse neljandas peatükis (vt allpool, nr 71jj). Augsburgi usutunnistuses (CA XXVIII) oli episkope seostatud eelkõige piiskopiametiga. Reformeeritud kirikutes omandas episkope konkreetse kuju vanemate ametis, mis on olemuslikuks osaks ametite korras. Vanemate amet on alguse saanud reformeeritud traditsioonist (Calvini Genfi kirikukord 1541/61 ja hugenottide kirikukord 1559) ja selle huvist kollegiaalse organi vastu kiriku ametite korras; tänapäeval leiab vanemate ameti paljudes EKOE kirikutes. Vanemad täidavad oma ametit erinevate nimetuste all ja mitmesugust tüüpi kollegiaalsetes organites (koguduse nõukogu, presbüteerium jne) ning neile on usaldatud erinevaid ülesandeid. Üldistavalt võib öelda, et vanemad „kannavad üldist vastutust konkreetse kristlaste kogukonna elu ja missiooni eest“[38]. Koos sõna ja sakramentide ameti kandjatega „juhivad nad kogukonda tema missioonis ja teenimises, mis leiab aset maailmas ja on sellele suunatud“[39].

 

2.2.5. Ametite erinevad struktuurid kirikutes

53. Kristlikud kirikud on üldjoontes üksmeelel selles, et Püha Vaim on juhtinud kirikut läbi selle ajaloo. Evangeelsete kirikute vaate kohaselt ei ole see toimunud nii, et mingit ameti hetkel kehtivat struktuuri võiks käsitleda mittemuudetavana. Ometi ei ole ametimudelid midagi suvalist. Kiriku kuju ja korra mõõdupuuks peab alati olema Piibli tunnistus ning teoloogiline arusaam kirikust ja selle missioonist.[40]

54. Soovides „teenida kõigi kristlike kirikute oikumeenilist osadust“ (LK 46), on EKOE kirikutele ametitega seotud erinevused väljakutseks. Selleks, et teostada kirikuosadust tunnistamises ja teenimises (LK 35–36), püüdlevad nad ameti ja selle mudelite mõistmises isekeskis ja suhtes teiste traditsioonidega võimalikult suure kooskõla poole.

55. Oikumeeniline eriküsimus on sõna ja sakramentide ameti mõistmine ja korraldamine seoses teiste teenimisviisidega. Ehkki sõna ja sakramente teeniva ameti olemasolu ei ole kirikute jaoks valiku küsimus, võidakse seda ametit mitmesuguselt struktureerida ja pidada. Selles, et vanimast kristlikust traditsioonist ei ole terviklikuna tuletatav mingi üks ja ühtne kirikukord ja ametistruktuur, valitseb laialdane üksmeel.[41] Üldiselt on evangeelsed kirikud seisukohal, et kirikukorra küsimustes on mitmekesisus legitiimne.

56. Ükski ametistruktuur ei ole otseselt tuletatav Uuest Testamendist. Isegi „piiskopi, presbüteri ja diakoni kolmekordne amet“, mis võib dokumendi „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ soovitusel „olla ühtsuse väljenduseks, mida me taotleme, ning selle saavutasime vahendiks“ (nr 22), on ajaloos teinud läbi mitmeid muutusi.[42] Seetõttu peavad evangeelsed kirikud võimalikuks legitiimset mitmekesisust nimetatud küsimuses. Kalvinistlik reformatsioon võttis kasutusele neljakordse ametistruktuuri (pastorid, õpetajad, vanemad ja diakonid), mis kehtib teisendatud kujul paljudes reformeeritud kirikutes tänaseni.[43] Põhja- ja Baltimaade luterlikud kirikud (välja arvatud Läti), mis on liitunud Porvoo osadusega, on liikunud kolmekordse ameti positiivse väärtustamise poole, toetades dokumendi „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ eelmainitud seisukohta (Vaimulik amet, nr 22). Ehkki suurem osa evangeelsetest kirikutest ei ole enda jaoks kolmekordset ametit sätestanud, peavad nad piiskopi, pastori ja diakoni teenimisviise kirikus keskseteks või vältimatuteks ametiteks.

57. See teema tõstatab evangeelsete kirikute seas edasisi küsimusi, mis puudutavad ordinatsiooni seost konkreetsete ametitega ning seda, kuidas mõista ametite korra ühtsust. See mitmekesisus ei katkesta aga kirikuosadust EKOE kirikute vahel. Samas muudab see keeruliseks praktiliste järelduste tegemise ordinatsiooni vastastikkusest tunnustamisest, mida sätestab Leuenbergi konkordia (LK) punkt 33. Arusaadavalt eeldab ametikandjate vastastikune vahetatavus ameti teoloogilise mõistmise, sellega seotud väljaõppe ja ülesannete ulatuse osas samaväärsust. See tähendab, et ordinatsioonide vastastikune tunnustamine vastavalt LK punktile 33 käib ainult selle ameti kohta, mida antakse kõigis EKOE liikmeskirikutes edasi ordinatsiooniga, seega sõna ja sakramentide ameti kohta. Kirikuid, mis praktiseerivad vanemate ordineerimist, peaks julgustama kaaluma, kuidas nad suhestavad oma arusaama ordinatsioonist sõna ja sakramentide ametisse ordineerimisega, mida tunnustavad kõik teised EKOE (ja paljud muud) kirikud.[44]

 

2.2.6. Sugu ja seksuaalne orientatsioon ühenduses ametitega

58. Väga oluline teema on „[t]eenistuse hõlmava iseloomu sügavam mõistmine, mis peegeldab meeste ja naiste vastastikkust sõltuvust“[45]. EKOE kirikud mõnede üksikute eranditega[46] praktiseerivad naiste ja meeste ordineerimist oma ordineeritud ametitesse, pidades silmas, et ordineeritud ameti kandmise põhitingimuseks on ristimine ja usk. Seda seisukohta rõhutavad kõik konfessionaalsed perekonnad EKOE-s.[47]

59. EKOE kirikute hulgas valitseb ulatuslik üksmeel arusaamises, et nii naiste kui meeste teenimine ordineeritud ametis on Jumala and. EKOE kirikud rõhutasid oma ühist veendumust juba Neuendettelsau teesides (1982/86) ja väljendasid lootust, et maailma kirikud võiksid jõuda selles punktis üksteisele oluliselt lähemale: „Ei rassil ega sool saa olla otsustavat tähendust kutsumise jaoks avaliku kuulutamise ja sakramentide jagamise teenistusse (Gl 3:27j). Kirikud, kus naisi ikka veel ei ordineerita ja kus naistel ei ole lubatud olla kirikuõpetajad, peavad vastama küsimusele, kas nad on võimelised seda ajalooliselt tingitud praktikat ka veel tänapäeval ühendama reformatoorse arusaamaga ametist ja kogudusest.“[48]

60. Kuigi tegemist on põhimõttega, mille üle ei vaielda, ei välista EKOE kirikud koostööd teiste kirikutega, kes seni veel naisi ei ordineeri. Kõiki ameteid saab tunnustada tõelistena, isegi kui need on – EKOE hinnangu kohaselt vääralt – reserveeritud ainult meestele.[49]

61. Kõige enam diskuteeritud teema käesoleval ajal seoses juurdepääsuga kiriku ametitele on küsimus, kas kooselu samasoolises suhtes või teadaolevat homoseksuaalset orientatsiooni peaks käsitlema takistusena ordineerimisele ning sõna ja sakramentide ameti või kiriku teiste teenimisviiside täitmisele. EKOE kirikute seas on erinevaid seisukohti alates avalikust tunnustusest ametikandjatele, kes elavad samasoolises suhtes, või tsölibaadis elamise kohustusest neile, kes on homoseksuaalse orientatsiooniga, kuni rohkem või vähem selge homoseksuaalsuse hukkamõistmiseni.[50] Kõik kirikud on veendumusel, et nende teistest lahknev seisukoht rajaneb ustavusel evangeeliumile. Samal ajal nõustuvad EKOE kirikud, et see ei peaks kujunema kirikute osadust lõhkuvaks teemaks. Aga kuna selles küsimuses ollakse veel kaugel üksmeelest, tuleb teemat edasi uurida ja Püha Vaimu juhtimist paluda.

 

2.3. Ordinatsioon ning sõna ja sakramentide amet

2.3.1. Ordinatsiooni tähendus

62. Ordinatsioon on ametlik toiming Jumala nimel (vocatio externa), millega kirik tunnustab ja kinnitab inimese kutsumust (vocatio interna) ja sobivust konkreetsesse ametisse ning volitab ordineeritava sellesse teenistusse. Ordinatsiooni liturgiline talitus toimub jumalateenistust pidava koguduse keskel ning sisaldab endas käte pealepanemist koos palvega Püha Vaimu anni eest. See talitus peegeldab iga ametikandja sõltuvust Jumala väest ja juhtimisest ning ühtlasi koguduse palvet, et Jumal saadaks ordineeritavat Püha Vaimuga tema tulevases teenistuses. Ordinatsioon ei too aga kogu Jumala rahva seas endaga kaasa kvalitatiivset erinevust ordineeritud ja ordineerimata isikute vahel.

63. EKOE-s esineb erinevusi ordinatsiooni ning teiste kutsumise ja ametisse seadmise vormide vahekorra osas. Sellele vaatamata ollakse üksmeelel mõningates ordinatsiooni puudutavates põhijoones, mis on juba sätestatud Neuendettelsau teesides (1982/86). Nende hulka kuulub veendumus, et kiriku ametit, mis hõlmab evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide jagamist, peab igal juhul andma edasi ordinatsiooniga.[51] Muude ametitega ühenduses ei ole tarvilik ordinatsioon, kuid vajalikud on kohased liturgilised tunnustamise talitused.

64. EKOE kontekstis mõistetakse ordinatsiooni elementaarses tähenduses osutavana kiriku mandaadile, mis on antud inimesele teenimiseks sõna ja sakramentide ametis (vrd LA 33). Selle ameti kaudu saab „Jumala sõna kogudust […] üha uuesti kriitilisel ja vabastaval moel kõnetada“ ning kirik „toob esile, kus ta on erilisel viisil sõltuv Jumala abist ja halastusest“.[52] Mõningates EKOE kirikutes ordineeritakse vanemaid ja diakoneid (isegi juhtudel, kui need ametid ei hõlma sakramentide jagamist). See teema väärib edasist arutamist.[53]

 

2.3.2. Ordinatsiooni terminoloogia ja praktika

65. Põhimõtteliselt on kirikud üksmeelel, et ordinatsioon on ühekordne ja seda ei peaks kordama. Olemas on aga erinevaid ordinatsiooni elukestvasse teenistusse praktiseerimise viise. Mõnedes kirikutes, kus on kolmekordne amet[54], toimub ordinatsioonitalitus selle ameti iga kuju puhul. See mudel võib olla alternatiiv, mis ei lahuta kirikuid, kui ei sisalda astmelisust ameti teoloogilise täiuses.

66. Küsimus kellegi ordineerimisest ei peaks olema sõltuv sellest, kas töötatakse täisajaga, osalise tööajaga või vabatahtlikuna. Samuti ei peaks seda otsustama üksnes hariduse põhjal. (See teema muutub aina aktuaalsemaks, kuna järjest rohkem kirikuid võtab kasutusele erinevaid lokaalse ehk paigaga piiratud ameti vorme.) Ordinatsiooni puhul on otsustavaks küsimuseks, kas kõnealune teenimisviis on sõna ja sakramentide amet või mitte. Kui see on seda, siis tuleks teenima asuja ordineerida sõltumata ajalistest ja geograafilistest piirangutest, mis on sellele konkreetsele teenistusele seatud. Armuvahendite vaimulik tähendus ja Kristuses toimuva Jumala päästva tegevuse vahendamise reaalsus on sama, sõltumata sellest, kas ametis ollakse täis- või osalise tööajaga, saades selle eest töötasu või mitte. Kirikud ei tohi võtta kasutusele praktikaid, mis võivad jätta mulje, et kirikut rajavate elementidega seotud amet sisaldab astmelisust. Piirangutega teenimisviiside regulatsioonid (lokaalsed ordineeritud ametid) võivad teatud olukordades olla õigustatud ja abiks. Kuid piirangud peaksid avalduma töölevõtu tingimustes ja mitte ordinatsiooni mõistmise kohandamises.[55] Seda tunnustakse, et mõnedes kirikutes kehtivad väljaõppe või prooviaja tarvis piirangutega eriregulatsioonid.

67. Ordineeritud ametis teenimiseks on oluline piisav ettevalmistus. Nende isikute ordineerimine, kellel puudub vajalik teoloogiline haridus, kannab endas riski, et ustavus apostlikule traditsioonile, kiriku ühtsus ning sõna ja sakramendi omavaheline seotus ei ole kaitstud. Samas ei tähenda see, et ordinatsioon peaks olema reserveeritud ainult teoloogidele, kes on läbinud täiemahulised õpingud. Piiblialane ja teoloogiline koolitus ning vaimulik küpsus on sellegipoolest vajalik ka piirangutega töövormide puhul. Kui ordineeritud isik, kes teenib või on teeninud piiratud tingimustel, omandab täieliku teoloogilise hariduse, siis peaks olema võimalik teda valida ametisse täisajaga, ilma et teda uuesti ordineeritaks.

68. Kuna ordineerimist toimetatakse inimese elu jooksul põhimõtteliselt vaid üks kord, peaks tavaliselt olema eelduseks, et ordineeritav on valmis Jumala ja kiriku kutsele vastates vastu võtma elukestva ameti, isegi kui selline areng pole ordinatsiooni hetkel kokku lepitud või plaanis.[56]

69. Ordineeritava poolt väljendatud pühendumus on vältimatu osa ordinatsiooni liturgiast. Tavaliselt on selle puhul tegemist ordineeritava jaatava vastusega ordinatsiooni läbiviiva ametikandja esitatud küsimustele. Kirik omalt poolt võtab kohustuse toetada ordineeritut palvete ja julgustamisega ning luua kohased tingimused ameti täitmiseks. Koguduse kohalolu ja jaatus ordinatsioonil esindab kiriku, milles ordineeritav teenima asub, ühist osalemist, ning ühtlasi oikumeenilist perspektiivi, et sõna ja sakramentide amet ei ole seatud ainult kohaliku kiriku jaoks, vaid ühe püha katoolse ja apostelliku kiriku jaoks.[57] EKOE-s väljendub see sõna ja sakramentide ametisse ordineerimise vastastikuses tunnustamises (LK 33, vrd eelpool, nr 57).

70. Kirikute seas, nii EKOE-s kui ülemaailmses oikumeenias, on ulatuslik üksmeel praktika osas, et ordinatsiooni peaks viima läbi isikud, kes on ise ordineeritud; harilikult osalevad seal ka mitteordineeritud isikud.[58] Nad täidavad oma ülesannet terve koguduse nimel, mis kutsub ordineeritavat kogu jumalarahva teenistusse. Kuna ordinatsioon sisaldab ka ametikandjate tunnustamist üle üksiku koguduse ja kiriku piiride, siis viivad ordinatsiooni tavaliselt läbi isikud, kellele on usaldatud episkope amet. Ordinatsioonid toimuvad tavaliselt kirikutes (nt katedraalides), kus ordineerijad teenivad, või kirikutes, kus ordineeritav tööle asub.[59] Mõlemal juhul tuleks selgelt välja tuua ülemaailmse kiriku ja kohaliku koguduse vastastikune seotus.

 

2.4. Episkope amet ja praktika

2.4.1. Episkope tähendus ja funktsioon

71. Mõiste episkope on omandanud oikumeenilistes diskussioonides olulise rolli viimasel kolmel aastakümnel. Ta viitab vaimuliku ülevaatamise praktikale, mille eesmärgiks on kiriku olemise (esse) ja selle heaolu (bene esse) tagamine. Episkope ülesanneteks on „hoida kohalikke kogudusi osaduses, kaitsta ja anda edasi apostelliku tõde, olla vastastikku toeks ja juhtida evangeeliumi tunnistamist“.[60] Seega on tegemist nii kiriku ühtsust kui apostellikkust toetava teenimisviisiga.[61] Episkope’d on selles tähenduses viljeldud juba kiriku algusaegadest peale. Ajalooliselt kuuluvad episkope ja kirikujuhtimine kokku ning sisaldavad endas järelevalvet õpetuse ja jumalateenistuse üle, samuti pastoraalseid tegevusi ning institutsioonide, finantside ja personali haldamist. Episkope institutsionaalsed ja ametlikud vormid kujunesid varases kirikus välja samm-sammult, kui kogudused kasvasid ning nende arv suurenes.

72. Episkope on teenimisviis kiriku sees ja kiriku jaoks, mitte selle üle valitsemine.[62] Reformatsiooni jaoks oli oluline piirata piiskoppide võimu, lahutades nende vaimuliku ülesande, mille all mõisteti põhiliselt sõna ja sakramentide ameti täitmist piirkondlikul tasandil, maise võimu teostamisest (CA XXVIII).

73. Evangeelses kontekstis toimub episkope kujundamine ja praktiseerimine iga üksiku kiriku sees. Samal ajal kuuluvad kõik kirikud Jeesuse Kristuse ühte ja ainsasse kirikusse. Katsudes koguduses läbi jutlustamist ja vaimulikku elu, on episkope teostamine vastutamine evangeeliumi kui kiriku apostellikkuse ja ühtsuse tuuma eest. Episkope kujutab endast seetõttu ühtlasi ülemaailmse kiriku ühtsuse teenimist ning seda ei saa õigesti vaadelda lahus oikumeenilisest perspektiivist.

74. Traditsiooniliselt ja ka tänapäeval on episkope oluliseks ülesandeks korraldada visitatsioone, mis on seotud nii vaimulike kui juriidiliste küsimustega. Siin on fookuses konkreetse kiriku kogudused. Visitatsioonid toimuvad kiriku poolt ja kiriku jaoks. Üldjuhul teostavad visitatsioone episkope ameti kandjad koostöös kiriku kohalike ja piirkondlike sinodaalsete struktuuride esindajatega.

 

2.4.2. Episkope kui jagatud vastutus kirikus

75. Episkope institutsionaalset arengut ja sellest arusaamist on kirjeldatud erinevate rõhuasetustega. Dokument „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ mõistab episkope’d piiskopliku ameti funktsioonina ja samastab selle pastoraalse ülevaatamisega (vrd nr 21, 23, 29). Sellele järgnenud oikumeeniline diskussioon viis mõiste „ülevaatamine“ diferentseerituma käsitluseni. Sellele vaatamata on arusaam episkope’st olnud suurel määral tingitud piiskoppide või superintendendite vaimuliku ülevaatamise ülesandest. Episkope on selles traditsioonis seetõttu samastatud peamiselt ülevaataja ametiga.

76. Avaramas tähenduses ja kooskõlas varasemate EKOE dokumentidega[63] rõhutab arusaam episkope’st nii pastoraalse ülevaatamise ülesandeid kui ka kirikus teostatavat vaimulikku juhtimist. Mõnedes EKOE kirikutes on episkope funktsioon seotud rohkem kui teistes personaalse ülevaatamise ametiga. Siiski on kõigis EKOE kirikutes juhtimine laiemas mõttes kirikukogu või kirikukogu poolt määratud organite (milles on nii ordineeritud kui ordineerimata liikmeid)[64] pädevuses, tihedas koostöös ametikandjatega, kes on määratud spetsiaalselt ülevaatamise teenistusse. See peegeldab asjaolu, et „ametite kord“ (vrd nr 38jj), mis on seatud teenima kõigi kristlaste ametit, on avaram kui sõna ja sakramentide amet.

77. Kristlike kirikute seas valitseb ulatuslik üksmeel, et episkope’d tuleb teostada ühtaegu nii personaalsel, kollegiaalsel kui ka kogukondlikul viisil.[65] Samas erineb see, kuidas need kolm mõõdet omavahel seotud on, märkimisväärselt. Enamik evangeelsete kirikute kirikukordadest hoiavad episkope personaalse ja kogukondliku elemendi vahel tasakaalu, reguleerides koostööd episkope ameti kandjate ja kiriku juhtimise kohaliku ja regionaalse tasandi sinodaalsete vormide vahel. Sinodaalseid struktuure hoiavad erinevate tasandite esindusorganid, nagu koguduse nõukogud, vanematekogud ja kirikukogud, kus töötavad koos nii ordineeritud kui ka ordineerimata isikud. Personaalne ülevaatamise amet on kogu episkope üheks elemendiks kiriku elus. Seda hoiavad kohalikul tasandil koguduse õpetajad ja regionaalsel tasandil praostid, superintendendid, piiskopid ja kiriku presidendid. Kogu episkope sees seisneb nende, kes osalevad piirkondlikel ja kohalikel tasanditel episkope ametis, ülevaatamise ülesanne järjepidevas tunnistuse andmises sellest, et kiriku otsustavaks kriteeriumiks – ka institutsionaalselt – on evangeelium. Olles Kristuse ihu liikmed ja jagades kogu Jumala rahva ühist ametit, saavad nii ordineeritud kui ordineerimata ristitud isikud osaleda üheskoos episkope’s kogu selle ulatuses.

78. Personaalsete ja sinodaalsete episkope teenimisviiside piirkondlikul tasandil omavahel seostamise ning nende vahel autoriteedi jagamise mudelid on EKOE kirikute seas üsna erinevad. Mõnedel juhtudel valib piiskoppe ja presidente kirikukogu [(üld-)sinod], kirikukonverents või kiriku nõukogu, teistel juhtudel piiskopkonnas teenivad ametikandjad koos esindusliku hulgaga koguduste nõukogude liikmete seast. Valijaskond sisaldab seega endas alati suurt hulka ordineerimata isikuid.[66] Üldjuhul ei määra EKOE kirikutes piiskoppe ja presidente ametisse ainult ordineeritud ametikandjad või teised piiskopid. Samuti ei teosta nad oma episkope’d sõltumatuna kirikukogudest [(üld-)sinoditest] või kirikukonverentsidest.

79. Nõnda koonduvad need erinevad EKOE kirikute mudelid asjaolus, et nad kõik rõhutavad ordineeritud ja ordineerimata isikute jagatud vastutust episkope’s. See koondumine on eriti oluline ühenduses küsimustega, mis tõstatuvad lepetest anglikaani kirikutega (nagu Meissen, Porvoo ja Reuilly), mis puudutavad arusaama episkope’st (vrd Materjalikogu, ptk 4.2.7), ja nende lepete rakendamist EKOE kirikute seas. Reformatoorne arusaam kiriku ühtsusest hoiab kinni sellest, et evangeeliumi kuulutamine sõnas ja sakramentides on kirikus usaldatud kogu Jumala rahva kätte ning et seda tagatakse kiriku avalikus jumalateenistuses spetsiaalselt kutsutud ametiga, mis sisaldab ka episkope teenimisviisi. See amet ei ole kiriku ühtsuse ja usu tagatis, kuid teenib kirikut tema kutsumuses püsida apostlikus tões ja jääda usus ühendatuks Kristusega.

 

3. Soovitused

1. Me soovitame, et EKOE kirikud ja kõik kristlikud traditsioonid võtaksid uuesti kriitiliselt vaadelda oma ameteid ning analüüsiksid nende rolli kirikute jätkuvas lõhestatuses ja eralduses, selleks et hoida Vaimu ühtsust läbi rahu sideme.

2. Me soovitame, et EKOE kirikud teeksid koostööd ühise arusaama nimel ametite korrast, mille hulka kuuluvad vältimatult sõna ja sakramentide amet ning diakoonia ja episkope ametid.

3. Me soovitame, et EKOE kirikud arvestaksid avaliku sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise teenimisviisi seotust, mida ulatuslikult kinnitab ordinatsiooni teoloogia, ning ordineeriksid isikuid, kellele on usaldatud sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine.

4. Me soovitame, et EKOE kirikud vaataksid üle oma ordinatsiooni õpetuse ja praktika ühenduses küsimusega, milline amet nõuab ordineerimist ja milline volitamist, selleks et kindlustada ametite vastastikust tunnustamist ja tugevdada sidet kogu EKOE-ga ja üldse laiema oikumeenilise liikumisega.

5. Me soovitame teha edasist uurimistööd diakonaadi küsimuses lähtuvalt asjaolust, et diakoonia ametit mõistetakse ja korraldatakse EKOE kirikutes mitmel erineval viisil. Üheks konkreetseks eesmärgiks peaks olema selle selgitamine, milline on diakoonia ameti positsioon suhtes ordinatsiooniga.

6. Me soovitame, et EKOE kirikud esitaksid oikumeenilises diskussioonis arusaama episkope’st mitte piiskoppide ega ka sõna ja sakramentide ameti kandjate eksklusiivse ülesandena, vaid jagatud vastutusena, milles osalevad koguduste nõukogud, kirikukogud ja kirikukonverentsid. Me soovitame neil arvesse võtta episkope kogukondlikke, kollegiaalseid ja personaalseid elemente.

7. Me soovitame teha episkope mõistmise raames edasist uurimistööd pastoraalse ülevaatamise, vaimuliku juhtimise ja administeerimise vahekorra kohta.

8. Me soovitame neile EKOE kirikutele, kes veel ei ordineeri naisi, et nad võtaksid tõsiselt laiapinnalist konsensust EKOE kirikute hulgas, et amet on nii naiste kui meeste puhul Jumala and.

 9. Me soovitame, et EKOE kirikud teeksid edasi koostööd ühise toimimisviisi nimel, mis oleks kooskõlas evangeeliumiga, kui antakse hinnang homoseksuaalses suhtes elavatele isikutele, kes on kutsutud teenima ametisse.

10. Me soovitame teha edasist uurimistööd küsimuses, kuidas arendada edasi EKOE mitmekesisuses lepitatud ühtsuse mudelit Kristuse kutse valguses kiriku ühtsusele, selleks et süvendada juba olemasolevat osadust EKOE liikmeskirikute vahel ning leida ühendavaid lülisid ja sidemeid teiste kirikutega.

 

(Dokumendi viimane osa ilmub järgmises numbris.)


[11] Jeesuse Kristuse Kirik, I.3.2, lk 49 resp lk 123.

[12] Meissen, nr 3 = Reuilly, nr 18. Peaaegu sama sõnastus Porvoo Ühisavalduses, nr 18.

[13] Evangelising: Protestant Perspectives for the Churches in Europe, Vienna 2007, 11 (ptk 2.1).

[14] „Evangeeliumi kuulutamine ja päästeosaduse pakkumine on usaldatud nii kogudusele tervikuna kui selle üksikutele liikmetele, kes on ristimise läbi kutsutud tunnistama Kristusest ja teenima üksteist ning maailma, ning kes on usu läbi osalised Kristuse preesterlikust eestpalve ametist“ (Tampere teesid, nr 2).

[15] Vt Ristimine, armulaud ja vaimulik amet, Vaimulik amet, nr 17; Kiriku olemus ja missioon, nr 19, 84; Jumala valitsus ja meie ühtsus, nr 60 (Growth in Agreement II, lk 131). Vrd ka 2. Vaticanum, Lumen Gentium, nr 10. – Selle kontseptsiooni terminoloogilisi ja teoloogilisi probleeme on käsitletud Materjalikogus, nr 28jj.

[16] Vt Ristimine, armulaud ja vaimulik amet, Vaimulik amet, nr 5, 32; Kiriku olemus ja missioon, nr 83.

[17] Vt Materjalikogu, nr 32.

[18] Vt 1Kr 12 ja 13; Rm 12:1–8; 1Tm 4:14; 2Tm 1:6. Vrd Materjalikogu, nr 2j.

[19] Mõiste „ametite kord“, mille võttis kasutusele „Jeesuse Kristuse kirik“ (vrd Materjalikogu, märkused 12–14), ei tähenda Jumala poolt sisseseatud ja normatiivset struktuuri nagu „kolmekordne amet“ roomakatoliku ja õigeusu kiriku käsitluses (vrd Materjalikogu, nr 42, 50), vaid kujutab endast muudetavat korda, mis tagab, et kolm põhilist ametit on täidetud.

[20] Vt Barmeni teoloogiline avaldus IV (nagu tsiteeritud Materjalikogus, nr 50). Vt ka Materjalikogu, nr 51.

[21] Jeesuse Kristuse kirik, ptk I.3.3.1 (lk 51 resp lk 125).

[22] Vrd Neuendettelsau teesid, I.3.C.

[23] Jätame kõrvale luterlusesisese diskussiooni teemal, kas ministerium (saksa k Predigtamt) on vastavalt CA V kiriku kuulutusamet, mis puudutab kõiki kristlasi (nii VELKD, Ordnungsgemäß berufen, 2. ptk, märkus 11; ptk 3.4) või tuleb seda samastada avaliku kuulutuse ja sakramentide jagamise ametiga vastavalt CA XIV (nii Lundi avaldus, nr 18). Igal juhul rõhutab luterlus erilist sõna ja sakramentide ametit.

[24] Tampere teeside sõnastamise ajal kuulusid EKOE-sse ainult luterlased ja reformeeritud. Avaldus on aga kehtiv ka metodistide puhul.

[25] Selle termini kasutamisega järgivad Tampere teesid Lima dokumendis soovitatut. Terminiga seotud raskustele vaatamata on see seisukohavõtt igal juhul kehtiv sõna ja sakramentide ameti puhul, mida antakse kõigis EKOE liikmeskirikutes edasi ordinatsiooniga.

[26] Vrd CA VII; Genfi usutunnistus 1536, nr 18; Anglikaani kiriku 39 artiklit, art 19; John Wesley, Metodisti usuartiklid, art 13; LK 2. 

[27] Vastavalt Tampere teesile nr 1 on „vastutus sõna kuulutamise ja sakramentide õige kasutamise eest kogu kogudusel ja mitte ainult ordineeritud ametil. Ordineeritud amet iseenesest ei garanteeri tõeliselt kirikuks olemist, vaid on ja jääb allutatuks Jumala sõnale“ (vrd Neuendettelsau teesid, I.3.C).

[28] Neuendettelsau teesid, I.3.C (lk 104 resp lk 114).

[29] Viimase küsimusega tegeletakse praegu projektiVäljaõpe ordinatsiooniga seotud ametiks EKOE kirikutes“ raames.

[30] Vt allpool, 66, ja Materjalikogu, ptk 2.5.

[31] Vrd Neuendettelsau teesid, I.3.C: „Sõna määrab ära ameti, mitte vastupidi. – Amet teenib sõna ja usku. – Ta teenib patuste õigeksmõistmist, mitte kiriku või valitseva olukorra õigeksmõistmist. – Amet on seotud apostelliku järjepidevusega ja kiriku ühtsusega, kiriku vabaduse ja armastusega.“

[32] Tampere teesid, nr 2.

[33] Vrd Tampere teesid, nr 4: „Sõna teenistus hõlmab ka sakramentide teenistust. Sakramendid teevad sellesama evangeeliumi nähtavaks, mida jutluses kuulutatakse. […]“ Nii on „sakramendid ja jutlus elava Jumala sõna kujud, mille kaudu Kristus ise on kirikus ja maailmas kohalolev. Sõna kuulutamises ja sakramentide jagamises, mis üheskoos määravad ameti teenimist, uuendatakse kiriku kui Kristuse ihu tegelikkust, tugevdatakse tema ühist elu ja täidetakse tema apostellikku ülesannet.“ Vrd ka Lundi avaldus, nr 22.

[34] Jeesuse Kristuse kirik, ptk I.3.3.3 (lk 53 resp lk 127).

[35] Vt Diaconia in Context: Transformation, Reconciliation, Empowerment. LML 2009, lk 29: „Diakoonia praktika, selle inklusiivsuse eetose ja vastastikkuse ressursside jagamise aluseks on Jumala armu kogemus ja kingitus, et võime kuuluda Jumala armu läbi loodud osaduskonda.“

[36] The Diaconal Ministry in the Mission of the Church. LWF Studies 2006, lk 86.

[37] Vt Lundi avaldus, nr 39; FSPC, Ordination, ptk 5.3.3.

[38] Eldership in the Reformed Churches Today. Report of an International Consultation held at John Knox Centre in Geneva from August 26–31, 1990. Toim Lukas Vischer, Genf 1991, 5, 9 (Studies form the World Alliance of Reformed Churches 22), lk 14.

[39] Samas.

[40] Vt Jeesuse Kristuse kirik, ptk I.2.5.4 (lk 47 resp lk 121).

[41] Vt Neuendettelsau teesid, I.2; NMC, nr 87. Selgitused Materjalikogus, nr 2–16.

[42] Ristimine, armulaud, vaimulik amet (BEM), Vaimulik amet, nr 19, juba möönis „oluliste muudatuste“ toimumist ametite vormides.

[43] Neljakordse ameti kohta vrd Genfi Ordonnances Ecclésiastiques 1541/61 (Reformierte Bekenntnisschriften kd 1.2, Neukirchen-Vluyn 2006, lk 246). Calvini (Institutio IV.3.4) ja Confessio Gallicana XXIX järgi käsitletakse pastoreid ja õpetajaid peamiselt samaväärsetena, mille tulemuseks on kolmekordne struktuur.

[44] See julgustus ei kehti Ühinenud Metodisti Kiriku puhul, kus vanemad on sõna ja sakramentide ameti kandjad.

[45] Vt Ristimine, armulaud ja vaimulik amet (BEM), Vaimulik amet, nr 18.

[46] Poola luterlik kirik ja Tšehhi vennastekirik välistavad naiste ordinatsiooni. Läti luterlik kirik ja Sileesia luterlik kirik Tšehhis on mõneks ajaks naiste ordineerimise edasi lükanud.

[47] Vt Materjalikogu, nr 55.

[48] Neuendettelsau teesid, II.5.

[49] Vt EKOE ja Euroopa Baptistiliidu dialoogi tulemust The Beginning of Christian Life and the Nature of the Church, IV.8: „Üksteise puutumatuse tunnustamine sisaldab iseenesestmõistetavalt ka ordineeritud ametit. Seni kuni meil puudub ameti täielik tunnustamine õpetuslikus mõttes, julgustame me ikkagi vastastikuse ametite tunnustamise tagamist, võimaldamist ja laiendamist praktilisel ja hingehoidlikul viisil nii kohalikul, riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil“ (Leuenbergi tekstid 9, Frankfurt a.M. 2005, lk 27–28). Selline avaldus oli võimalik vaatamata sellele, et suur osa Euroopa Baptistiliidust ei praktiseeri naiste ordineerimist.

[50] Vt Materjalikogu, ptk 4.2.4, eriti nr 60.

[51] Vt Neuendettelsau teesid, II.9.

[52] Vt FSPC, Ordination, lk 57/58.

[53] Vt eelpool, nr 50 ja 57; Soovitused, nr 4; Materjalikogu, nr 62.

[54] Ristimine, armulaud ja vaimulik amet (BEM) tähenduses, vt ülal, nr 56.

[55] Saksamaa Ühinenud Evangeelne Luterlik Kirik (VELKD) on oma 2006. a dokumendis Ordnungsgemäß berufen (vt märkus 2) sätestanud eristuse ühelt poolt täisvolitustega pastoraalsesse ametisse ordineerimise ja teiselt poolt pastoraalsesse ametisse volitamise (Beauftragung), mis on piiratud jutlustamise ja sakramentide jagamisega ainult ühes koguduses, vahel. Selle arusaama kohaselt tuleb vaadelda Beauftragung’it teoloogilises mõttes ikkagi ordinatsioonina (CA XIV põhjal), ehkki kasutusel on teine termin. Teistes kirikutes määratletakse kohaga piiratud ameteid töötingimuste kaudu, sätestades teenimise ala ja pikkuse piirangud, ja mitte piirangutega ordineeritud ameti mõistmisele, mis tooks endaga kaasa vajaduse nimetada seda teisiti kui ordinatsiooniks. Oluline on, et kõik EKOE kirikud toetaksid terviklikku ordinatsioonikäsitlust ega nõuaks seepärast lokaalses ametis olevate isikute uuesti ordineerimist, kes omandavad hiljem täieliku ettevalmistuse ja määratakse tavapärasesse pastoraalsesse ametisse (kirikuõpetaja).

[56] Vrd asjakohaseid argumente: The Faith and Order Advisory Group of the Church of England: The Mission and Ministry of the Whole Church. Biblical, Theological and Contemporary Perspectives, 2007, lk 67jj.

[57] Lundi avaldus, nr 55.

[58] Ordinatsioon ordineeritud isiku poolt on vastavuses reformatoorse traditsiooniga ja tagab oikumeenilise ühilduvuse (vrd FSPC, Ordination, lk 70).

[59] Metodisti traditsioonis toimuvad ordineerimised Aastakonverentsil, mis esindab kiriku nii kohalikku kui ülemaailmset tasandit.

[60] NMC, nr 91.

[61] Prantsusmaa luterlikud ja reformeeritud kirikud dialoogis anglikaani kirikutega kinnitavad Reuilly Ühisavalduses: „Me usume, et ülevaataja amet (episkope), mida teostatakse personaalsel, kollegiaalsel ja kogukondlikul viisil kõigil kirikuelu tasanditel, on vajalik kiriku ühtsuse ja apostellikkuse tunnistamiseks ja tagamiseks“ (nr 31.i; vt Meissen A 4).

[62] Neuendettelsau teesid sõnastavad selle nii: „Reformatoorsed kirikud […] mõistavad „episkope ametit“ eksklusiivselt kiriku ühtsuse teenimisena, mitte ametina kiriku üle, vaid teenimisena kirikus“ (I.1.D).

[63] Vrd Tampere teeside 3 peatüki „Juhtimise teenimisviis (episkope)“ esimest lauset: „Sõna teenimise juurde kuulub ka koguduse juhtimise ülesanne“; Vabadus seob (märkus 1), nr 2.2.1.1: „Arusaam ametist, ordinatsioonist ja kiriku vaimulikust juhtimisest (episkope) on üks oikumeenilise dialoogi keskseid küsimusi.“

[64] Kui me kõneleme siin dokumendis „ordineerimata isikutest“, peame me silmas kitsamat arusaama ordinatsioonist, mis on seotud ainult sõna ja sakramentide ametiga. Seega loetakse mõnede reformeeritud kirikute ordineeritud vanemad mitte-ordineeritute hulka.

[65] Vt Porvoo, nr 32.k; Reuilly, nr 31.i (vt ülal, märkus 61); NMC, n4 94.

[66] Slovakkia luterlikus kirikus valivad piiskopi kõik ristitud ja konfirmeeritud kiriku liikmed.

 

Dokumendi on ingliskeelsest originaalist tõlkinud Thomas-Andreas Põder (ptk 1), Kadri Lääs (ptk 2–4.2.1) ja Anne Burghardt (ptk 4.2.2–4.2.7), toimetanud teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder ja keeleliselt Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

 

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond Euroopas, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English