Jõulupühasid on harjutud pidama ikka lumisteks pühadeks. Vaikne lumesadu on kujunenud lausa sümboliks, aimamata, et võib-olla on sellises ideaalis paljuski süüdi hoopis Hollywoodi filmiproduktsioon, mitte meie põhjamaine talv. Nüüd aga pakub seesama põhjamaine talv meile hoopis teist laadi sümboleid. Alles laulsime kirikutes: „see kallis lilleke kesktalvel, külmal ajal ta kasvas ülesse“ – ja otsekui selle kajana võime praeguste pühade aegu näha kõige ehtsamaid lilleõisi.
2013. aasta viimase Kirik & Teoloogia lähtub võrdlemisi põhjapanevatest teemadest: religioon, andestamine ja aeg. Aasta lõppemine paneb meid mõtlema möödunud ajale ja mööduvale ajale. Vana-aastaõhtu jutluses kirjutab Eesti Kaitseväe peakaplan Taavi Laanepere aja ja ajatuse raskesti haaratavast, usus elatavast reaalsusest ning tõdeb: „Meie aeg ei ole meie kätes. Jumal hoiab meie hinge, nii meie minemist kui tulemist, nüüd ja igavesti. Lõplikkuse ja absoluutse mööduvuse krambi vastu on aja muutlikule loomusele vaatamata tõhusaimaks vahendiks jäänud usk.“
Et jätta vana ja möödunu koorem ning astuda uue ja puhtana uude aastasse, uude aega, vajame andestust. Tänane arvamuslugu keskendub andestuse teemale, avades andestust kui eetika keskset fenomeni, kui jumalikku, teenimatut imet, mis ületab ja asetab kriitilisse valgusesse iga kauplevalt kokkuleppelise ja kalkuleeriva, reeglitele fikseerunud eluhoiaku. Sellise mõttekäigu on ette võtnud inglise filoloog, tõlkija ja humanitaarinstituudi filosoofiaüliõpilane Rita Niineste.
Tänane Kirik & Teoloogia artikkel pärineb Falk Wagnerilt, kes kuulub 20. sajandi tähelepanuväärseimate teoloogide hulka. Artikkel on tõlgitud leksikoniartiklist pealkirjaga „Religioon“ ning see võtab tiheda kriitika ja argumentatsiooni varal kokku religioonimõiste arengu, eriti aga selle ümber uusaja ühiskondlikest muutustest tuleneva probleemirägastiku. Kirik & Teoloogia toimetuse liige Thomas-Andreas Põder toob oma tänases Wagneri artiklit sisse juhatavas loos esile tsitaadi: „Kui Jumala olemist religioosse teadvuse jaoks ei tule /…/ mõtelda üksnes sõltuva teise-jaoks-olemisena, vaid ühtlasi iseseisva iseolemisena, siis peab see [Jumala olemine religioosse teadvuse jaoks] tuginema mõttel Jumalast /…/. Üksnes absoluuditeooriale toetuv religioonifilosoofia valdab kriitika ja põhjendamise potentsiaali, et eristada religiooni kehtivust juhuslikest kõrgelt- ja alahindamistest, mis tulenevad ajalooliselt muutuvatest turusituatsioonidest.“ Teoloogial meie kaasaegses kirikus on mõtteainet, lausa programmilist veel.
Sellega soovib Kirik & Teoloogia toimetuskolleegium kõikidele lugejatele head ja rahulikult endassevaatavat vana-aastalõppu!
Tänases numbris:
Falk Wagner, Religioon.
Rita Niineste, Andestamise and.
Taavi Laanepere, Meil on aega veel. Jutlus vana-aasta õhtuks (Nl 3:22-23).
Thomas-Andreas Põder, Sissejuhatus Falk Wagneri artiklile “Religioon”.
Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2013. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
