Esiletõstetud lood

Meil on aega veel. Jutlus vana-aasta õhtuks (Nl 3:22–23)

Taavi Laanepere

„See on Issanda suur heldus,
et me pole otsa saanud,
sest tema halastused pole lõppenud:

need on igal hommikul uued –
sinu ustavus on suur!

Issand on mu osa, ütleb mu hing,
seepärast loodan ma tema peale.

Issand on hea neile, kes teda ootavad,
hingele, kes teda otsib.

Hea on oodata kannatlikult
Issanda päästet“ (Nl 3:22–23).

Mööduval aastal oli mõnda aega üpris kuulus ansambli Põhja-Tallinn laul „Meil on aega veel“. Selle laulu optimistlik refrään tuleb ehk tänagi veel mõnele tuttav ette: „Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel, kui ei ole siis seda millegi arvelt laename. Meil on aega veel, meil on aega veel,
kõigil on aega veel.“ Ühelt poolt kõlab kinnitus, et meil on aega veel, meie meeletult kiires tänapäeva elutempos vägagi meeldivalt. Teiselt poolt teab vähegi elukogenum inimene, et aja küllus osutub pea alati üksnes petlikuks miraažiks.

Kurdetakse ju sageli, et aega napib ja elupäevad saavad kiirelt otsa. Kuid samal ajal elatakse enamasti nii, nagu kestaks meie maine elu igavesti. Inglise kirikutegelane ja luuletaja Edward Young manitseb meid olema ajaga palju kokkuhoidlikum kui rahaga, sest ajaga võib küll teenida raha, kuid rahaga aega juurde osta ei saa. Ajutiselt võib, ehk saab lahenduseks pidada ka meie oma kirjaniku Arvo Valtoni soovitust, et ainus viis aega võita on teda mitte tähele panna. Kuid katsu sa teda mitte tähele panna, näiteks vana-aasta õhtul. Aeg, mis oli meile antud sellel aastal, näib siiski otsa saavat. Juurde ei ole seda võimalik sekunditki osta ega laenata, ka millegi muu arvelt mitte.

Meie elu ja kogu maailma ajalikkuse positiivseks küljeks võib ehk pidada selle teatavat distsiplineerivat mõju. Nii osutab näiteks Rein Veidemann meie ajalikule loomusele selle aasta Postimehe jõulunumbri juhtkirjas „Sündimise ime“ lausa mitmel korral: „Juhusega võib leppida, elus endas seda koguni ära kasutada, aga surma ettemääratust ei saa ületada. See teadmine, triviaalsusele vaatamata, kohutab. /…/ Ikka ja jälle halvab mind aeg-ajalt lõplikkuse ja absoluutse mööduvuse kramp.“

Absoluutset mööduvust omakorda võiks ehk pidada küllaltki optimistlikuks ettekujutuseks. Omal moel sobib repliigina siin ära tuua Artur Alliksaare luuleread, mis juhivad meie mõtted pendli teise otsa. „Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju.“ Kindlasti on siin omal kohal aga küsimus, et kas meil ajalike inimestena on üldse mingitki võimalust oma mõistusega hoomata aega ja ajatust?

Meie võimalused aega tunnetada on ju ise ajaga piiratud. Ometi oleme endi jaoks teadvustanud kõige kiuste just ka ajatuse mõistet. Laias laastus olemegi suutelised ajast mõtlema justkui kahes aega hõlmavas dimensioonis. Esiteks ajalik aeg, mis on kõige oleva loomulik kulg. Ajalikul maailmal on kolm füüsilist dimensiooni ja selle loomuseks on pidev muutumine, alates materiaalsete objektide tekkimisest kuni nende hävimiseni. Ainult käesolev hetk on reaalne olemine. Minevik ja tulevik on pelgalt meie subjektiivne aja tõlgendus olevikus.

Ajalikule ajale on alternatiiviks ajatus, mille jaoks aja järgnevus või muutlikkus ise on üksnes illusioon. Ajatus ehk igavik hõlmab endas kolme ajalist mõõdet. See kätkeb endas reaalsena nii käesolevat hetke kui ka minevikku ja tulevikku. Thomas Aquinost kirjutas oma „Teoloogia summas“, et Jumal tunnetab ajalikku maailma ajatus perspektiivis. Kuna Ta ise on ajatu, siis ka Tema teadmine ajalikest asjadest hõlmab samaaegselt nende asjade minevikku, olevikku ja tulevikku. Samal ajal ei ole Jumal mitte ajaülene, vaid hõlmab endas kõiki aegu. Oma „Teoloogia kompendiumis“ võrdleb Thomas Jumalale omast igavikulist vaadet ajale olukorraga, kus vahitorni tipus olev inimene on võimeline nägema mööduvat karavani tervikuna – nii selle algust kui lõppu. Ehk, kui tuua see võrdlus rohkem tänapäeva konteksti, siis saaksime oma aja tunnetust võrrelda olukorraga, kus seisame raudteeülesõidu tõkkepuu taga ja meie silme eest kihutab mööda nii ajas kui ruumis lõputuna näiv vaguniterivi. Jumala ajatu vaade aga suudab haarata kogu rongi tervikuna.

Kuid kas see, et me suudame oma meeltega luua pildi igavikulisest ja kõigeväelisest Jumalast, kelle omaduseks on ajatus ja ühtlasi kogu ajaliku maailma ajatu kogemine, saab olla meie jaoks mingil moel kõnekas? Kas tähendab see seda, et kui seisame Jumala ees, näeb Ta samaaegselt meie minevikku, olevikku ja tulevikku? Kas tulevik on sellisel juhul mingilgi moel üldse meie kätes, või oli ikkagi Augustinusel õigus, kui ta rääkis inimhinge paratamatust ettemääratusest?

Keerulised on küsimused, mille küüsi võime vana-aasta õhtul langeda, kui jääme kogemata ajast mõtisklema. Ometi on ajast ja ajatusest mõtteid veeretatud enne meid ja jäädakse kindlasti veeretama seniks, kuni aeg ise kestab. Ja kuigi kreeka riigimees Perikles teadis väita, et just aeg on kõige targem nõuandja, siis ometi pole me aastatuhandete jooksul väga palju aja enda suhtes targemaks saanud. Aga võibolla on tõepoolest selle kõige taga üksnes tõsiasi, et evolutsioonis püsima jäämise jaoks ei olegi tõele tugineval teadmisel mingit tähtsust. Loeb üksnes see, mis aitab olelusvõitluses ellu jääda ehk pisutki aega juurde võita.

Tänapäeva teadusuuringudki on taas jõudnud arusaamiseni, et usk võib anda inimesele palju suuremaid võimalusi saada jagu haigustest ja motiveerida inimest ületama eluraskusi, mis uskmatu inimese elupäevi tunduvalt vähendaksid. Seega ei suuda usku hävitada ega ka kinnitada ükski teaduslikult tõestatud uurimus religioonist või Jumala olemasolust. Usk aitab evolutsiooni olelusvõitluses ellu jääda ja sellest peaks tema püsimajäämiseks piisama.

Järelikult on usule toetuval inimesel üldjuhul tõepoolest aega veel ja ilmselt ka religioon ei kao meie ajalikust maailmast kuhugi. Pühakirigi kinnitab meile, et Jumala halastused pole otsa lõppenud, ja need on igal hommikul uued ning, et hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. Ajalikkusest ja igavikust mõeldes võime aga leppida ka piibelliku arusaamaga, et igale asjale on oma aeg – aeg ajal ja aeg ajatuselgi.

Meie aeg ei ole meie kätes. Jumal hoiab meie hinge, nii meie minemist kui tulemist, nüüd ja igavesti. Lõplikkuse ja absoluutse mööduvuse krambi vastu on aja muutlikule loomusele vaatamata tõhusaimaks vahendiks jäänud usk. Johann Kõpp on tõlkinud Bernhard Severin Ingemanni laulu „Maa on nii kaunis“. Selle laulu esimene salm sobib meidki saatma uude aastasse. „Maa on nii kaunis, kirgas kõrge taevas, täis rõõmu usklike lootustee: siit kaduvuse päevadest läbi meid kannab taeva poole see.“

Head vana-aasta lõppu ja õnnistatud uut aastat!

 

Taavi Laanepere (1969), mag theol, kolonelleitnant ja EELK õpetaja, on Eesti kaitseväe peakaplan.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English