Esiletõstetud lood

Teie lunastus läheneb. Jutlus 1. advendipühapäevaks (Lk 21:25–28)

Jaan Lahe

„Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel meelekitsikust nõutuses mere kohisemise ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad oimetuks nende asjade kartmise ja ootamise pärast, mis tulevad ilmamaa peale, sest taeva vägesid kõigutatakse. Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees ja suure hiilgusega. Aga kui need asjad hakkavad sündima, siis ajage end sirgu ja tõstke oma pea, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:25–28).

Inimene igatseb õnne ja läbi aegade on inimkond unistanud uuest, paremast maailmast, mida ei varjuta kannatused, kurjus ega surm. Paljude rahvaste mütoloogias on kujutlus, et kord oligi olemas selline maailm, kuid siis tungisid maailma kannatused, kurjus ja surm. On ka usutud, et algolukord taastub. Meie ajaarvamise alguses ühendas uue maailma ehk ajastu saabumise ootus nii roomlasi, juute kui ka kristlasi. Sünoptiline apokalüpsis ehk Jeesuse kõne viimse aja märkidest (Mk 13 par) on üks neid Uue Testamendi tekste, mis kõneleb uue ajastu algusest ja meie tänane evangeelium on väike lõik sellest kõnest.

Pildid, mida Jeesus siin oma kuulajate/lugejate silme ette maalib, võivad tekitada tänapäeva piiblilugejates võõristust – mitte seepärast, et mõte meie maailma võimalikust hävingust looduskatastroofides oleks tänapäeva inimesele võõras, vaid pigem on see õhtumaises tsivilisatsioonis juba sügavalt juurdunud ja kujutab endast meie tsivilisatsiooni ühte suurimat hirmu –, vaid hoopis seepärast, et tänapäeva inimesele ei ole omane kujutlus kummastavatest loodusnähtustest kui maailma lõpu märkidest ja ei oleks intellektuaalselt aus nõuda tänastelt piiblilugejatelt, et nad sellesse usuksid. Aga kui me tahame mõista Piiblit, peame unustama oma eeldused ja püüdma vaadata maailma tollaste inimeste silmade läbi.

Muistsete inimeste jaoks, olgu nad siis vanaaja või keskaja inimesed, oli kogu maailm, kogu universum, otsekui hiigelsuur raamat, millesse jumalus või Jumal oli jäädvustanud oma märgid. Need märgid sisaldasid – kui tänapäevast keelt kasutada – kodeeritud informatsiooni, mida oli võimalik õige koodi tundmisel lugeda. Muistsed inimesed uskusid, et nendes märkides on peidus informatsioon kõigi asjade kohta, ka selle kohta, mis puudutab maailma tulevikku. Just sellel arusaamal põhinebki traditsiooniliste kultuuride usk sellesse, et tulevikku on võimalik ette näha. Sest kusagil – piltlikult öeldes – asjade taga, olgu siis taevas või kusagil mujal, on olemas stsenaarium, mille järgi kulgevad sündmused selles maailmas, ja mudel, mille järgi maailm on ehitatud.

Muistse aja inimesed nägid Jumala märke kõige enam taevalaotuses ja seepärast kõneleb ka meie tänane kirjasõna päikesest ja kuust ja tähtedest ning „tunnustähtedest“, ebatavalistest nähtustest, mida inimesed ühenduses nende taevakehadega näha saavad. Kui teiste rahvaste meelest olid päike, kuu ja tähed jumalad, siis iisraellase jaoks olid nad Jumala loodud asjad, mille kaudu Jumal ilmutab oma suurust. Nõnda kirjutab laulik 19. psalmis:

„Taevad jutustavad Jumala au
ja taevalaotus kuulutab tema käte tööd!
Päev peab päevale kõnet
ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!
Ei ole see kõne ega sõnad,
millede hääl ei kostaks!
Üle kogu ilmamaa käib nende kõla,
maailma otsani nende sõna;
neisse on ta püstitanud telgi päikesele!
Ja see tuleb välja nagu peig oma kambrist,
ta on rõõmus nagu kangelane
jooksmas oma rada!
Ühe taeva otsas on ta lähtekoht
ja selle teises otsas on ta pöördepunkt,
nõnda et midagi ei jää varjule
ta kuumuse eest!“

Aga samamoodi võivad päike, kuu ja tähed olla Jumala kohtu ilmutajateks. Nõnda kirjutab Nägija Johannes: „Ja päike läks mustaks nagu karvane kotiriie ja kuu läks kogunisti vereks; ja taevatähed kukkusid maha, otsegu viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui suur tuul teda raputab; ja taevas veeres ära nagu rullraamat.“

On selge, et siin kirjeldatakse päikese- ja kuuvarjutust, mis on tänapäeva inimese jaoks küll haruldased, aga siiski loomulikud nähtused. Muistse inimese jaoks olid need üleloomulikud nähtused, märgid saabuvast maailma lõpust. Apostel Pauluse sõnul ägab kogu Jumala loodu otsekui sünnitusvaludes ja ootab lunastust (Rm 8:18 jj). Tema sõnade aluseks on kujutlus Messia aja tuleku sünnivaludest, maailma lõpule eelnevatest looduskatastroofidest, mille hulka kuuluvad ka meie tänases evangeeliumis kirjeldatud kummastavad loodusnähtused. Aga tuleme nüüd minevikust tänapäeva.

Kuigi inimese maailmapilt on muutunud, on küsimus, mis vaevas Piibli aegseid inimesi ja tänapäeva inimest, jäänud samaks. Inimene otsib oma elule mõtet, otsib õnne, otsib hingerahu ja peab ikka jälle kogema, kui ebakindel on ta elu – seda nii füüsilises kui vaimses mõttes. Ta kogeb kurjust ja kannatusi, ta kogeb nurjumisi, ta kogeb oma eksistentsi ohustatust ja teda saadab hirm surma ees. Ja ometi inimene loodab – loodab, et sellest olukorrast on väljapääs, et see ei jää igavesti nii. Ta loodab, et kord see olukord muutub ja seda lootes igatseb inimene sisuliselt lunastuse järele – ka siis, kui ta seda mõistet ei tunne.

Meie tänane evangeelium kuulutab rõõmusõnumit, et inimene ei pea jääma igavesti destruktiivsete jõudude valitsuse all olevasse maailma, sest Jumal siseneb ise inimeste maailma, mõistab kohut patu ja kurjuse üle ning kõrvaldab need. Uus olemine, mida ei varjuta lõhed ja pinged, kannatused ja kurjus ja mida Uus Testament kirjeldab talle omase maailmapildi keeles kui uut ajastut, mis järgneb vanale, s.t praegusele ajastule, siseneb Kristuse tulekuga sellesse maailma ja annab endast märku. Me ei pea märke tollest uuest olemisest otsima muistsete inimeste kombel loodusest või taevalaotusest, kuid ometi vajame meiegi märke selle kohta, et meie lunastus läheneb. Märkideks selle kohta võib olla kõik, mis tugevdab meie usku ja lootust lunastusele. Kui Piibel räägib sellest, et Jumal toimib inimeste kaudu, siis võib Ta ju toimida meiegi kaudu. Jagades üksteisele lootust, võime meiegi osutuda Jumala märkideks, mis viitavad Kristuses ilmunud uuele olemisele, ja osutuda neiks märkideks koguni ise seda teadmata. Andku Jumal meile avatud silmi, et me oskaksime näha enda ümber lootuse märke ja olla ise nendeks märkideks. Andku lootus lunastusele meile rõõmu nii algavaks advendiajaks kui ka siis, kui pöördume pühadeajast tagasi argipäeva.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English