„Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama!“ (Rm 1:16–17)“
Juba tänase kirjakoha alguses võime kohata midagi sellist, mis paneb ristiinimest lausa võpatama. Evangeelium tähendab ju rõõmusõnumit Jumal-Isa poolt maailma inimesena saadetud Jumala Pojast, kes tuli siia jagama inimeste saatust, surema nende süü eest ja nende asemel ning üles tõusma headust igatsevate inimsüdamete õiguseks. Ja nüüd loeme, et keegi häbeneb seda! Häbi ju tähendab, et peame midagi vastuvõetamatuks ning talumatult halvaks ja inimväärikusele vastukäivaks. Nii selgub, et Pauluse sõnade järgi keegi nagu peaks vastuvõetamatuks, talumatult halvaks ja inimväärikusele vastukäivaks rõõmusõnumit Jumala Pojast. See tegu on midagi väga põhjapanevat. See on palju rohkem kui lihtsalt uskmatus. See on mäss Jumala enda vastu millegi muu nimel. Põhjusest kirjutab väga ilusasti Paulus Esimeses kirjas korintlastele: „Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks.“
Jah, need sõnad kannavad oma aja pitserit. Ometi kirjeldavad nad ka tänase päeva olukorda, tuues välja kaks olulist ja peamist momenti, miks teinekord arvatakse paremaks evangeeliumi põlata.
Esiteks on tänapäevani inimesi, kes ei suuda üle saada soovist norida Kristuse sünni, ristisurma ja ülestõusmise tõestatuse kallal. Tänase päevani ei soovi see seltskond tegelikult midagi teada Jumala Pojast, sest viimane paljastab nende kurjuse. Ja nii küsivad nad kiuslikke küsimusi, et Poeg tagasi lükata.
Teiseks on tänase päevani ka neid, keda huvitab ainult filosoofia või koguni vaid labased targutused. Ka neile on võõras mõte Kristusest, kes on kannatanud, surnud ja üles tõusnud, et teha võimalikuks igavene elu. Nad huvituvad ainult omaenda nn tarkadest mõtetest. Ka nemad teevad tegelikult kõik, et varjata oma kurja tahet ja kuulutavad seepärast evangeeliumi rumaluseks.
Kuid Paulus ei häbene evangeeliumi, sest ta on ise kogenud ja seeläbi ka veendunud, et rõõmusõnumis Jumala Pojast on Jumala enda vägi, päästmaks inimest. Päästmaks teda patust, surmast ja kuradist, aga teinekord ka konkreetsetest viletsusest. Lükata see vägi häbenemise läbi tagasi tähendaks endale kriipsu peale tõmbamist.
Veidi vajab tänases kirjakohas selgitamist fraas „juudile esmalt ja siis kreeklasele“. Arvestagem, et juudid on Jumala valitud rahvas. Just juudina sündis siia maailma Jumala Poeg. Just juudi religioon ja kultuur olid suunatud selle sündmuse ettevalmistamisele ja -kuulutamisele. Sel põhjusel on ka Pauluse misjonitöö stiiliks minna kõigepealt juutide juurde ja alles siis, kui juudid teda vastu ei võta, paganate juurde.
Paulus jätkab sedavõrd sisutihedalt, et lausa üksainuke fraas kannab mitut olulist mõtet: „Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku.“ Juba siin võime leida vähemalt kaks kandva tähendusega mõtet.
Esiteks on evangeelium rõõmusõnum Jumala Pojast, milles on avalikuks saanud Jumala õigus. Jumala õigus, mis seisneb otsuses eksinud hing mitte hukka mõista, kuigi too ehk isegi väärib seda ja Jumal kahtlemata võib inimese tõepoolest ka hukka mõista, Jumal hoopis kasutab oma piiramatut meelevalda õigeks mõista, s.t anda inimesele vigade koorem Jeesuse pärast andeks ning võtta inimene omade hulka ja oma kasvatuse alla.
Teiseks on Jumala õigus ilmunud „usust usku“. Õigeks mõistetakse meid usust, mis kätkeb endas ka patukahetsust ja võimalust pääseda oma patukoorma alt Jeesuse kaudu. Nii sünnib usk Looja päästvasse lähedalolusse ja võimalusse rajada sellele oma elu. Seega seisneb usk ka elavas sidemes oma Loojaga.
Siis kirjutab apostel edasi: „Nagu on kirjutatud: „Aga usust jääb õige elama.““ Need sõnad on eelnenu otsene jätk. Usu alusel õigeks mõistetud inimene saavutab uue, jumaliku kvaliteediga elu. Seda elu ei puuduta ka surm, kuigi inimesel tuleb surm läbi teha. Ilmselt on võimalik neid mõista nii et:
• usu alusel toimuv õigeksmõistmine on uue elu alus;
• õigeksmõistetu elu toitub usust Looja päästvasse lähedalolusse ja seisneb pidevas elavas sidemes Loojaga, mida ei mõjuta ka surm.
Paulus on leidnud uue elu ja just seepärast ei häbene ta tunnistada evangeeliumist. Ärgem eksigem, apostli elus tähendas tunnistamine evangeeliumist raskeid katsumusi keset igapäevast elu, keset misjonitööd.
Nii mõneski mõttes oleme apostliga samas seisus. Ka meie ees seisab ülesanne tunnistada evangeeliumit sellel kaunil, kuid mõistusevastaselt palju kannatanud planeedil. Tunnistada evangeeliumit keset valude ja murede mägesid ning pisarate ja ülekohtuselt valatud vere ookeani. Jah, me teame väga hästi, see tunnistamine nõuab tõemeelsust, aga veelgi enam ohvrimeelset armastust. Sedasama armastust, millele kompromissitu ustavaks jäämine on pühakute ja märtrite saladus.
Jah, sellega pole meil lootustki oma loomulikele eeldustele ja õpitule toetudes toime tulla, kuid meile on antud Püha Vaim, kelle toimel saab see võimalikuks. Nii on meil lootust, et Jumala väes tuleme toime nii, et kellestki meist ei saa evangeeliumi häbenejat, s.t meie elu toitub usust Looja päästvasse lähedalolusse ja seisneb pidevas elavas sidemes Loojaga, mida ei mõjuta ka surm. Jumal on meie abi nüüd ja meie päevade lõpuni! Aamen.
Jaanus Klaas (1969) on Viru vangla kaplan ja EELK Lüganuse koguduse õpetaja.
