„Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!“ Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.“ Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“ Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas““ (Lk 12:15–21).
Kellele jääb kõik aare, mille nimel oleme vaeva näinud? Tänavu tähistatakse mitmesuguseid 25. aastapäevi. 1988. aastal toimus mitu Eesti iseseisvumise seisukohalt olulist sündmust. Paljud, kes toonastes protsessides oma panuse andsid, on tänagi alles ja ehk mõtlevad tagasi, kas need ootused, mida siis eneses kanti, on täitunud ja millisel määral. Kibestunumad hüüavad trafaretselt „Kas me siis sellist Eestit tahtsimegi“, vaoshoitumad tunnistavad, et sageli oodati enamat või loodeti teisiti sellest, mis tänaseks on sündinud. Ja kui sageli tundub, et need, kes tulevad meie järel, oskavad vähem või isegi üldse mitte väärtustada seda, mis meile kallis olnud. Kellele see kõik jääb?
Äripäeva rikaste edetabelis on esikohal Oleg Ossinovski, kellel vanust 47 aastat ja tema varanduse suuruseks hinnatakse 297,9 miljonit eurot. Eesti keskmist mehe vanust arvesse võttes peaks ta kogu oma järelejäänud elu jooksul kulutama iga kuu umbes miljon eurot. Kellele see kõik küll jääb?
Muidugi, on neid, kes oma rikkusega ka midagi väga ilusat maha jätavad. Näiteks Aadu Lukas, kes üsna suure osa oma varandusest kasutas heategevusfondi loomiseks, millega antakse välja temanimelist missioonipreemiat. Selle on teiste seas pälvinud nii teoloog Toomas Paul kui väiksemas mahus ka peapiiskop Andres Põder, rääkimata paljudest teistest vaimutegelastest, kes ühiskonnale just paljus oma vaimse tegevuse kaudu olulise panuse andnud. Kas ehk see on rikkus Jumalas?
Saage rikkaks Jumalas, ütleb Jeesus. Siis te ei pea muretsema, et kellele see kõik küll jääb. Jumalas rikas olemise antonüümiks võiks olla nii rikas olemine maailmas kui ka eneses rikas olemine. Igal juhul on see paljus seotud usaldamise või selle puudumisega. Eks ole, tuleb ju tuttav ette see olukord, mida Jeesus kirjeldab. Aitade ja viljasaagi asemel kõneleme küll majanduskasvust ja pankade likviidsusest, aga mõte on sama – see alaline hool ja mure selle pärast, et elu läheks ikka paremaks ja jõukus ikka suuremaks. Aga kellele kõik see jääb, küsib Jeesus, ehk millega see kõik teie meelest lõpuks päädima peaks?
Rikas Jumalas on sellest murest prii. Rikas Jumalas on vaimus vaene (Mt 5:3). Tema rikkus ei ole selles maailmas ega temas eneses. Tema tulevikki ei olene sellest maailmast ega temast enesest. Ta teab, et õigupoolest ei kuulu talle midagi. Ta isegi ei ole tema enda päralt. Ja kui ta ometi midagi olla või omada võib, siis on see vaid ja üksnes Jumalast.
Rikas Jumalas on muretu maailmas (Mt 6:25). Pensionisambad, mõistlikud investeeringud, kogumishoius, isiklik kinnisvara … – kõik see võib olla, aga viimselt see ei määra. Kes on saanud rikkaks Jumalas, on piiritu usaldusega Jumala vastu. Isegi siis, kui kõik välised tingimused kinnitavad asjade väga halba seisu, teab Jumalas rikas, et taevastes aitades pankrotti ei tunta (Mt 6:19j).
Rikas Jumalas on vaba ligimese jaoks (Mt 5:40jj). Eks meie mure ja hool iseenese pärast röövi suure osa meie ajast ja panusest, mille saaksime kasutada ligimese heaks. Vahel see võtab ka meie tahte olla armastajaks oma ligimesele. Sest kui kõik meie olemine või mitteolemine on sõltuv meist, siis näeme endid pigem vabaturul kui armastuse sootsiumis elavat. Ja armastuse käsk leiab rakendust vaid siis, kui see mõistlikuks investeeringuks osutub. Seni võib inimene olla teisele hundiks või börsimaakleriks, peaasi et (tema enda) elu edasi läheks.
Rikkus Jumalas on isemoodi rikkus. Aga see on ainus rikkus, mille pärast ei pea muretsema, et kellele see jääb. Sest sellest ei jäädagi kunagi ilma. Aamen.
Tauno Toompuu (1979) on EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna abipraost, EELK kirikukogu, liturgiakomisjoni ja misjonikeskuse nõukogu liige, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.
