„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud! Seiske siis ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse. Vaata, mina Paulus, ütlen teile: kui te lasete end ümber lõigata, siis ei ole teil Kristusest mingit tulu. Ma tunnistan jälle igale inimesele, kes laseb end ümber lõigata, et ta kohus on täita tervet Seadust. Teie, kes tahate saada õigeks Seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud. Sest meie ju ootame usust lootust õigekssaamisele Vaimu kaudu. Kristuses Jeesuses ei maksa ju ümberlõikamine ega ümberlõikamatus, vaid usk, mis toimib armastuse kaudu“ (Gl 5:1–6).
Saksa religiooniloolane Hans-Georg Kippenberg on väitnud, et religioonid arenevad kriiside ja konfliktide kaudu. Üks selline kriis varase kristluse ajaloos kajastub ka Galaatia kirjas. Paulus polemiseerib siin nn „judaistidega“, grupi juudikristlastega, kes olid seisukohal, et kõik mittejuutidest mehed, kes soovivad liituda kristliku kogudusega, peavad laskma ennast ümber lõigata. Võimalik, et „judaistide“ seisukoht oli Galaatia kristlaste hulgas poolehoidjaid leidnud. Igal juhul tekitas see neis küsimusi, millele Paulus pidas vajalikuks vastata ja tema seisukoht on väga ühemõtteline: Galaatia kristlased ei pea laskma ennast ümber lõigata, sest kui nad seda teevad, on nad kohustatud pidama kogu Moosese seadust. Teame tänapäeval, et juudid ise ei tajunud Moosese seadust koormana, mis on nii raske, et seda oleks võimatu täita. Ainult 19. sajandi Uue Testamendi uurijad kujutasid seda endale nii ette, kuid nende loodud pilt „käskude all ägavast Iisraelist“ on kristlikus ajalooteadvuses sügavalt juurdunud ja elab edasi kuni tänaseni. Teiselt poolt ei saa aga kuidagi nõus olla ka nende uuemate Pauluse uurijatega, kes väidavad, et Moosese seaduse täitmine oli tollastele juutidele vaid „püha elukorraldus“, mitte õndsuse eeldus. On säilinud piisavalt palju antiikaegseid juudi tekste, mis ütlevad selgesõnaliselt, et Jumal kingib uues maailmas elupaiga vaid neile, kes täidavad Tema seadust. Paulus vastandub seaduse-küsimuses seega selgelt oma kaasajale ja ütleb, et elu seaduse all on orjus, millest Kristus vabastab – kui vabadust loodetakse leida aga Seaduse täitmise kaudu, siis poleks Kristust kui vabastajat vaja. Tänu sellele, et võitis Pauluse, mitte „judaistide“ seisukoht, sai ristiusust uus religioon, mis kuulutab: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:28). Tänu sellele uuele mõtteviisile, mida esindab Paulus kirjas galaatlastele, muutus ristiusk lõplikult juutluse-sisesest reformliikumisest iseseisvaks religiooniks ja viimaks ka maailmareligiooniks, mis ületab rahvuse-, keele- ja kultuuripiirid. Aga seda ei oleks juhtunud, kui ei oleks puhkenud vaidlust, mida kajastab Galaatia kiri.
Ka reformatsioon sündis kriisiolukorras ja nagu me teame Lutheri reformatoorsete kirjutiste põhjal, oli üheks küsimuseks, mis tolles kriisis üles kerkis, küsimus kristlase vabadusest: kas kiriklikel võimukandjatel on õigus nõuda kiriku liikmetelt kuulekust usu- ja südametunnistusega seotud küsimustes ja kehtestada tingimusi õndsakssaamisele, kui Jumala poolt on selleks seatud vaid üks tingimus – usk Kristusesse kui Lunastajasse. Sama radikaalselt, nagu apostel Paulus Galaatia „judaistidele“, astus Luther vastu oma vaimulikele ülemustele. Tahtmata luua oma kirikut, heideti ta oma poolehoidjatega kirikust välja, kuid selle tulemusena ei sündinud lihtsalt üks uus kirik, vaid täiesti uus, protestantlik mõtteviis, mille kese on radikaalselt mõistetud Pauluse õigeksmõistuõpetus – õpetus sellest, et lunastab Jumala arm Kristuses ja usk sellesse, mistõttu mitte kellelgi, ka kirikul mitte, ei ole õigust seada inimese lunastust sõltuvusse mingitest muudest tingimustest.
Probleemid, millega seisis silmitsi apostel Paulus Galaatia kogudustes, ei ole enam ammu aktuaalsed – ümberlõikamise tava on ainsa kirikuna säilitanud Etioopia kirik – ja ka paljud vaidlused, mis toimusid reformatsiooni ajal, on tänaseks leidnud endale lahenduse. Kui mõtleme reformatsiooni pahupoolele, mille äärmuslikuks väljenduseks olid sajandeid kestnud ususõjad, on suurema üksmeele leidmine konfessioonide vahel vaid tervitatav ja jääb üle loota, et aja jooksul kasvab see üksmeel veelgi. Ometi on Pauluse kriitika „judaistide“ aadressil ja Lutheri kriitika oma kaasaegse kiriku aadressil aktuaalne veel tänapäevalgi, sest kirikust ei ole mitte kuhugi kadunud mõtteviis, millele Paulus ja Luther vastanduvad – soov kehtestada reegleid, norme ja tingimusi, mille järgimine olevat õndsusvajalik või eeldus, et inimene võiks kuuluda kirikusse või siis teenida seal vaimulikuna. Nendeks tingimusteks võivad olla nii mingid väljaspool vaidlusi seisvad käitumiseeskirjad kui ka teoloogiliselt nõrgalt põhjendatud „kiriku seisukohad“, mille üle mõnede võimurite meelest ei tohiks diskuteerida isegi mitte kiriku teenistuses olevad teoloogid. Näiteid selle kohta võib leida kiriku ajaloost palju, ka meie kiriku lähiajaloost ja küllap olevikustki, sest ei ole ju kuhugi kadunud arusaam ristiusust kui traditsioonist, mida peab muutumatult vastu võtma ja edasi andma. Küllap on ristiusu tuum, nii nagu me mõistame seda reformatsiooni valguses – rõõmusõnum Jumala lunastusteost Kristuses – jäänud tõesti läbi aegade põhilises samaks, aga selle mõistmine ja väljendamine on ajas muutunud, ja kui see on olnud nii senini, miks ei võiks või ei peaks muutumist juhtuma ka tulevikus. Kuid asjal on veel teinegi külg: nii Pauluse kui ka Lutheri kriitika oma vastaste aadressil kannab endas kirikut uuendavat, reformatoorset sõnumit. See, mis viimselt loeb, on vaid evangeelium. Kõik traditsioonid, mis evangeeliumi varjutavad, selle mõistmist ja sellesse uskumist takistavad, tuleks heita kõrvale samal viisil, nagu Paulus lükkas tagasi „judaistide“ ümberlõikamisnõude või Luther nii paljudki oma aja kiriku praktikad ja õpetuslikud seisukohad, mida põhjendati ka traditsiooniga ja mille kritiseerimist peeti mõeldamatuks. Sel kombel ei ole reformatsioon mitte ühekordne ajalooline sündmus, vaid printsiip, mis kutsub üles igal ajal kiriku praktikaid ja õpetusi kriitiliselt läbi katsuma ja küsima, millises suhtes on need evangeeliumiga ja just nimelt evangeeliumiga, mitte mistahes Piiblis leiduvate arusaamade või seisukohtadega.
Evangeelium, millest kõneleb meile usupuhastuspüha, on rõõmusõnum vabadusest. Eeskätt on see vabadus patust, mille on toonud Kristus – patust, mis ei ole vastuolu mingite traditsioonidega (ega ka „traditsioonilise moraaliga“), vaid on inimese ja Jumala suhte totaalne rikutus, mis haarab kogu inimeksistentsi (nii et viimases ei ole mingeid „patusemaid“ ja „vähem patusemaid“ tasandeid) ja mille saab kõrvaldada vaid Jumala arm. Aga samal ajal on see on ka rõõmusõnum kristlase vaimsest vabadusest ja väärikusest, mille muutumatu alus ei ole mingi traditsioon (sest traditsioon on muutuv ja võib, nagu näitavad Paulus ja Luther, osutuda koguni takistuseks evangeeliumile), vaid Kristuse lunastustegu, mis on sündinud ajas, kuid mille tähendus kestab läbi aegade ja mõjutab kõiki, kes Temasse usuvad.
„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud! Seiske siis ja ärge laske endid panna orjaikkesse.“ Olgu need apostli sõnad meile hoiatuseks ja julgustuseks ka tänase päeva võitlustes. Aamen.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
