Artiklid

Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 1: varane kristlus

Jaan Lahe

„Pidage meie Issanda pikka meelt pääsemiseks, otsekui ka meie armas vend Paulus teile on kirjutanud temale antud tarkust mööda, nagu ta ka kõigis kirjus, kus ta räägib neist asjust. Nendes on mõndagi raskelt mõstetavat, mida õppimata ja jalgealuseta inimesed väänavad, nagu muidki raamatuid, hukatuseks iseendale“ (2Pt 3:15–16).

Piibli tõlgendamine on olnud alati tundlik teema, sest ei juutide ega kristlaste jaoks ole Piibel lihtsalt „üks vana“ raamat teiste seas, vaid Jumala Sõna, mille kaudu Jumal ise kõneleb inimestega. Ometi on antud Jumala Sõna meile inimsõna vahendusel, see on sündinud ajas ja ajaloos ning seepärast tuleb Piiblit seletada. Piibli seletamine pole aga kunagi saanud läbi ilma probleemideta ega konfliktideta. Peamiseks probleemiks on olnud ikka see, milline piiblitõlgendus on õige. Seda illustreerib kujukalt ka artikli motoks valitud tsitaat 2. Peetruse kirjast. Selle 2. saj-st pärineva ja pärimuse järgi apostel Peetrusele omistatud kirja autor hoiatab oma lugejaid meelevaldsete piiblitõlgenduste eest. Kes need piiblitõlgendajad olid, seda me ei tea (varasemate autorite hüpotees, et tegemist oli gnostikutega, on nõrgalt põhjendatud, sest kirjas ei leidu midagi, mis vihjaks spetsiifiliselt gnoosisele), ja isegi see, milles seisnes nende meelevaldne piiblitõlgendus, on vaid laiema konteksti järgi oletatav (2Pt 3, kust hoiatus pärineb, räägib neist, kes eitavad Issanda päeva tulekut, küllap siis resigneerunud kristlastest, millele kirja autor vastab poleemilise vihjega Ps 90:4-le ja Jeesuse ütlustele, et Issanda päev tuleb äkitselt), kuid rääkimine meelevaldsest piiblitõlgendusest eeldab siiski, et juba 2. saj olid kristlastel teatud põhimõtted, millega tuli Pühakirja seletamisel arvestada. Sellele vihjatakse ka juba 1Pt 1:20-s, kus öeldakse: „Seda taibake esmalt, et ükski prohvetiennustus Pühakirjas ei ole omapäi seletatav“.

Veendumuse, et Piibli tõlgendamine peab järgima teatud põhimõtteid, võttis kristlus üle oma „emareligioonilt“ juutluselt, kusjuures viimasest adapteeriti ka mitu konkreetset piiblitõlgendamise meetodit. Ometi on piiblitõlgenduse meetodid kirikus aja jooksul muutunud ja nagu näitavad erinevates kirikutes (sealhulgas Eesti luterlikus kirikus) veel praegugi toimuvad diskussioonid, toimub võitlus õige piiblitõlgenduse pärast kuni tänaseni. Seetõttu väärib teema põhjalikumat eestikeelset käsitlust, mida seni pole veel kirjutatud. Käesolev artikkel tahab seda lünka täita, aga ei paku spetsialistidele kuigi palju uut. Artikkel ei pretendeerigi sisulisele originaalsusele ega taha olla teaduslik, vaid populaarteaduslik. Sellisena on ta mõeldudki laiemale lugejateringile, kellel on huvi Piibli ja selle tõlgendamise vastu ja kes tahavad saada sellest rohkem teadmisi. Piibli kirjakohti enamasti ei tsiteerita, vaid viidatakse, nii et need tuleb lugejal sügavama huvi korral ise üle vaadata. Viited on lisatud vaid Piibli kirjakohtadele ning sekundaarkirjanduse osas üksnes sõnasõnalistele tsitaatidele.

 

I Piibli tõlgendamise alged Heebrea Piiblis

Piibli tõlgendamine algab juba Piiblis eneses ja mitte alles Uues Testamendis (edaspidi UT), vaid juba Piibli vanemas osas, mida kristlased nimetavad alates Tertullianusest (u 160–230) ja Origenesest (u 185–254) Vanaks Testamendiks (edaspidi VT), juudid aga Seaduseks, Prohvetiteks ja Kirjutisteks (hbr tora nebi’im uketubim) või selle kogumiku kõige olulisema osa, Moosese seaduse järgi ka lihtsalt Seaduseks (tora). UT-s kasutatakse samade raamatute kohta mõisteid „kiri“ (kr he graphe), „kirjad“ (kr hai graphai) või „pühad kirjad“. Kuna paljude VT raamatute praegune kuju on kujunenud pikema ajavahemiku jooksul, siis sisaldavad need kihistusi, mis pärinevad erinevatest ajastutest. Hilisemate kihistuste autorid on kasutanud varasemate kihistuste tekste, täiendanud ja parandanud neid ning kohandanud neid muutunud oludega. Selle tulemusena on VT-d tõlgendatud juba VT sees, mis on mõjutanud nii hilisemat juutlikku kui ka kristlikku piiblitõlgendust.

Juba pealiskaudne piiblilugejagi võib leida piiblitekstist täiendavaid glosse, mille mõte on teksti selgitada või aktualiseerida. Nii näiteks samastatakse jutustuses Iisaki ohverdamisest (1Ms 22:2) ohverdamispaik Morija mäega, s.t templimäega ja loo kirjapanija või redaktor lisab: „Seepärast öeldakse tänapäevalgi (et sündmus toimus – J.L.): „Mäel, kus Jahve ennast ilmutab“ (s 14). Dekaloogist (Kümme käsku) on olemas kaks versiooni (2Ms 20 ja 5Ms 5) ja kuigi nende omavaheline suhe ei ole üksikasjades selge, näib mõlema teksti puhul olevat tegemist mingi vanema teksti töötlusega, millele on lisatud juurde põhjendusi ja vihjeid sellele, millised tagajärjed on toimimisel, mille kohta käsk käib. Christoph Levin oletab, et mõlema dekaloogi alustekstiks on olnud Ho 4:2, mistõttu võib öelda, et „käskude alguses seisab prohvetlike manitsuskõnede töötlemine autoriteetseks Jumala seaduseks“ (Levin, 87). Jr 17:21 on hingamispäevakäsku veel omakorda laiendatud ja täpsustatud. Ka 5Ms 22:1–3 leiduvad käsud ligimese looma kohtlemise kohta on ilmselt vanema seadusesätte laiendus, mis on sõnastatud 2Ms 23:4 (vrd neid tekste).

Varasemate tekstide kasutamist hilisemates tekstides ning nende sel kombel tõlgendamist kohtab ka väljaspool Moosese raamatuid. Kui võrrelda näiteks Ajaraamatutes kirjeldatud sündmusi samade sündmustega, millest jutustavad Saamueli ja Kuningate raamatud, siis võib siin näha ilmselget varasemate pärimuste töötlemist. Ajaraamatute koostajad on tõlgendanud ajaloosündmusi lähtudes preesterlikust huvist kultuse ja templimuusika vastu (sellele pööratakse siin võrreldes Saamueli ja Kuningate raamatutega palju suuremat tähelepanu). Ajaraamatutele on iseloomulik ka spetsiifiline ajaloomõistmine – ajalugu vahetult määravate jõududena nähakse Jumala tasu ja karistust. Sellist ajalookäsitlust on mõjutanud üks konkreetne teoloogiline mõtteviis, mida Iisraeli usundi ajaloos nimetatakse deuteronomistlikuks – kogu Iisraeli ajalugu hinnatakse siin sellest mõtteviisist lähtudes.[1]

Aktualiseeriva tõlgendamise kohta pakuvad viimaks näiteid ka prohvetiraamatud ja psalmid. Võtame nt Jesaja raamatu. Juba 18. saj lõpust alates on piibliteadlased veendunud, et raamat pole kirjanduslikult ühtne, vaid koosneb mitmest, erinevast ajastust pärit osast. Esimene osa, ptk-d 1-39 on alguse saanud Paabeli vangipõlve eelsel ajal, järgnevad ptk-d seevastu aga sellele järgneval ajal. Js 13:1 algab sõnadega: „Ennustus Paabeli kohta“ ja seejärel kirjeldatakse Babüloonia riigi hävitamist. Kuna asukoha poolest paikneb see ennustus raamatu vanemas osas, mis pärineb ajast, mil suhted Babülooniaga ei olnud Iisraelile veel probleemiks, aga siin on juttu sündmustest, mis toimusid 6. saj eKr (Uus-Babüloonia ehk Kaldea riigi hävitamine pärslaste ja meedlaste poolt), siis on vaid üks võimalik seletus – algselt oli ennustuses juttu Assüüriast, mis ähvardas juba 8. saj eKr Iisraeli ja selle ka alistas, kuid sajandeid hiljem on „Assüüria“ asendatud „Paabeliga“, s.t üks Iisraeli vaenlane on asendatud teisega ja nii on vanemat teksti aktualiseeritud, lähtudes muutunud olukorrast.

Taaveti laulude ehk psalmide puhul pole enamasti teada, milline oli nende konkreetne kontekst. Enamasti on nad hilised, pärit Teise templi ajast, s.t ajast pärast babüloonlaste 6. saj hävitatud templi taastamist. Kuid paljudele psalmidele on lisatud ette, millise kuningas Taaveti eluseigaga laul on seotud (kuigi tekstis ei näi midagi viitavat just Taavetile), nt Ps 3; 7; 8; 34 ja 51. Seeläbi on loodud lauludele (pseudo)ajalooline kontekst, mis on samas aga mõjutanud oluliselt psalmide tõlgendamist hilisemas juutluses – selle lähtekohaks on võetud psalmi ette asetatud fiktiivne situatsioon, milles laulik, s.t kuningas Taavet viibis. Tänapäeva piibliteadlased Taavetit nende laulude autoriks ei pea.

 

II Septuaginta

VT-d hakati 3. saj eKr tõlkima kreeka keelde, mis oli tingitud eeskätt heebrea keele oskuse puudumisest diasporaa juutide hulgas. Seda ei tehtud niisiis kuningas Ptolemaios II Philadelphose (valitses 285–246 eKr) soovist saada Aleksandria raamatukogusse, kus olid olemas kõigi rahvaste tarkuseraamatud, ka juutide pühade raamatute tõlget, nagu väidab u 150–100 eKr kirjutatud Aristease kiri (seal on esmakordselt legend 72 tõlkijast, mida hiljem täiendati fantastiliste ükikasjadega; legendist on tuletatud tõlke nimi „Septuaginta“ – „seitsekümmend“, tähistatuna rooma numbriga LXX).

Septuaginta on hea näide sellest, et iga tõlge on tõlgendus. Kui Jumal ütleb 2Ms 3:14 ’ehje ’ašer ’ehje „olen, kes olen“, on LXX tõlkinud seda ego eimi ho on – „mina olen olev“. „Olev“ oli kreeka filosoofias kõrgeim kategooria ja näis sellisena tõlkijale sobivana Jumala olemuse väljendamiseks. LXX-le on omane ka antropomorfismide vältimine, kuna need võisid olla hellenismiajastu haritud lugejale häirivad. Kui nt 2Ms 19:3 öeldakse: „Mooses läks üles Jumala juurde“, on LXX tõlkinud „Mooses läks Jumala mäe juurde“, et vältida kujutlust mäe peal asuvast jumalast, keda peaks siis kujutlema ruumiliselt. Lisaks sellele leidub Septuagintas huvitavaid kohandusi, mis vihjavad LXX tekkekohale (Egiptus) ja ajastule (hellenismiajastu). Mõned näited: 3Ms 11 on roojaste loomade ja lindude loetelu. 11:17 on originaalis lind, keda eesti piiblitõlge tõlgib „kassikakuks“, kuid LXX-s on see tõlgitud „iibisena“. Põhjust ei ole raske leida: viimane oli jumal Thoti püha lind. Seega polemiseeritakse siin egiptuse usundiga (nagu seda teeb ka Heebrea Piiblist välja jäänud Saalomoni Tarkuseraamat, kus naeruvääristatakse samuti loomade kultust). Kui 1Ms 38:14 öeldakse, et Taamar oli kaetud looriga, et Juuda peaks teda prostituudiks, ütleb LXX, et Taamar oli end meikinud. Hellenistlikus keskkonnas oli looriga kaetud prostituut ilmselt mõistetamatu.

 

III Allegooriline piiblitõlgendus hellenistlikus juutluses

Hellenistlik juutlus tõlgendas Piiblit lähtudes LXX tekstist. 2. saj eKr hakati juutluses kasutama uut Piibli tõlgendamise meetodit – allegoorilist kirjaseletust. Selle teadaolevalt esimene kasutaja oli hellenistlik juut Aristobulos (eluaastad teadmata), kelle mõtteid tunneme kristliku autori Kaisarea Eusebiose (surn 339) vahendusel. Aristobulose järgi on Toora tõeline mõte „filosoofiline“ (pr. ev. 8,10,2 ja 8,10,4) ning kes seda taibata tahab, ei tohi langeda „mütoloogilistesse ja inimlikesse kujutlustesse“ (samas, 8,10,2). Et seda vältida, tuleb ka Aristobulose meelest vältida antropomorfisme. Nii mõtleb Kiri, kui ta räägib „Jumala kätest“ Tema väge ja Jumala „seismine“ Jumala olemist ja muutumatust Tema loodud maailma suhtes (samas, 8,10,7–11). Aristobulos rõhutab, et ka „Jumala allatulekut“ Siinaile (2Ms 19:17–20) ei tohi mõista ruumiliselt, kuna Jumal on kõikjalolev (pr. ev. 8,10,15). Aristobulos võttis allegoorilise meetodi üle oma kaasaegsetelt Aleksandria filoloogidelt, kes hakkasid selle abil ja stoa filosoofia mõjul tõlgendama kreeka müüte. Stoikud tõlgendasid jumalaid loodusjõududena ja nende tegevust looduses toimuvate protsesside allegooriliste kirjeldustena. Nii tehti Homerose jumalad vastuvõetavaks filosoofiliselt haritud kreeklastele.

Veel rohkem kui Aristobulos kasutab allegoorilist piiblitõlgendust juudi filosoof Philon Aleksandriast (u 25 eKr–50 pKr), kes samastas juudi usu kreeka filosoofiaga ja väitis, et juudi usk on „tõeline filosoofia“ ja et Mooses oli kreeka filosoofide õpetaja, kellelt nad laenasid oma ideed (De Mutatione Nominum, parag 225). Philon seletab, et madu paradiisiaias 1Ms 3:1 on hukutava meeltelõbu kehastus, sest viimane olevat sama salakaval nagu madu (Legum allegoricum, lib. II, parag 71–76). 1Ms 2:10jj nimetatud paradiisi ümbritseva jõe neli haru olevat neli kreeka filosoofia kardinaalvoorust (õiglus, vaprus, arukus ja mõõdukus) ning 2Ms 28 kirjeldatud ülempreestri rüü detailid sümboliseerivat kosmost ja selle erinevaid elemente: lilled sümboliseerivad maad, granaatõunad vett jne (De Vita Mosis, lib. II, parag 117jj). Olgu aga rõhutatud, et allegoorilise tõlgenuse kõrval kohtab Philonil ka arusaama Pühakirja sõnasõnalisest tähendusest, mida ta rõhutab eriti VT käskude puhul. Philoni mõju varakristlikule piiblitõlgedusele on olnud suur ja viimast kohtab eriti Aleksandria teoloogide (Origenes, Clemens Aleksandriast) teostes.

IV Jeesus

VT olemasolu ja selle tunnistamine Jumala ilmutusena on ristiusu üks eeldusi. Jeesus ei kuuluta hilisemate gnostikute kombel „võõrast“, „tundmatut Jumalat“ (vrd Ap 17:23), vaid Jumalat, kes on olnud tegev loomises ja kõnelenud prohvetite kaudu. Seepärast tsiteerib Jeesus ka sageli VT-d ja ka tema kuulutuse tuum – kuulutus Jumala riigist – on mõistetav vaid VT prohvetluse ja apokalüptilise kirjanduse taustal, milles „Jumala riik“ tähendab tulevast õndsusaega; viimane vastandatakse seal praegusele patu, kurjuse ja surma valitsuse all olevale ajastule, mil Iisraeli üle valitsevad kosmiliste kurjusejõudude käsilased, paganad.

Kui Jeesus kuulutas, et Jumala riik on lähedal (Mk 1:15 ja par), siis ei erine ta kuulutus esmapilgul millegi poolest apokalüptikute kuulutusest ega paljude tollaste juudi rühmituste (variserid, seloodid, esseenid) ootusest. Siiski on siin mõned olulised erinevused: 1) seoses Jumalariigi tulekuga ei vihja Jeesus kordagi võõraste rahvaste (paganate) hävitamisele; 2) erinevalt apokalüptikutest ei spekuleeri Jeesus mingite ajaühikutega, millal Jumala riik tuleb (vrd nt Mk 13:32–33 ja Tn 12:5jj); 3) ta ei tee vihjeid sellele, et inimesed saaksid kas relva jõul (nagu uskusid seloodid) või hoolika seaduse järgimise kaudu (nagu uskusid mõned variserid) selle riigi tulekut kiirendada. Seega erineb Jeesuse kuulutus Jumala riigi tulekust mitmes suhtes tollaste juudi rühmituste omast. Jeesuse kuulutuse peamine erinevus apokalüptikutest seisneb aga Jeesuse ütlustes, mis mõistavad Jumala riiki olevikulisena (vt nt Lk 17:21), ning selles, kuidas ta seostab oma tegevust selle riigi algusega (vt nt Lk 11:20).

Jumala riigist räägib Jeesus oma tähendamissõnades, milles ta kõneleb sellest erinevate võrdpiltide abil. Enamasti ei ole tähendamissõnad mõeldud allegooriatena, milles igal detailil on oma kindel tähendus (erandiks on siin ilmselt mõistujutt viinamäe rentnikest (Mk 12:1–9), milles viinamägi sümboliseerib Jumala tõotusi, rentnikud iisraellasi, kelle kätte need tõotused usaldati, sulased prohveteid, poeg Jeesust, poja hukkamine Jeesuse surma, rentnike hukkamine Jeruusalemma katastroofi, viinamäe andmine teiste kätte paganate tulekut kirikusse), kuid juba varakult hakati neid tõlgendama allegooriliselt ja see traditsioon jätkus kuni 20. saj-ni, mil tähendamissõnade mõistmises toimus oluline murrang (vt selle kohta käesoleva artikli 3. osa).

Sõltumata sellest, milliseid tiitleid Jeesus ise enda kohta kasutas, tuleb olla nõus Otto Kaiseriga, kui ta ütleb, et „Jeesus oli teadlik endast kui sellest, keda Jumal on volitanud, kes representeeris oma kohaloleku, oma sõnade ja tegude kaudu oodatud Jumala valitsuse algust“. Autoriteet oli tema jaoks tema taevase Isa ilmutatud tahe ning VT oli Jeesuse jaoks kehtiv ainult niivõrd, kui see oli sisuliselt kooskõlas talle ilmutatud Isa tahtega (Kaiser, 30). Nii Kaiser kui ka Gerd Theissen (Theissen / Merz 2011, 321jj; Theissen 2003, 55jj) juhivad tähelepanu sellele, et Jeesuse kuulutust iseloomustab eetiliste nõuete radikaliseerimine ja kultuslike nõuete pehmendamine. Nii tõlgendab Jeesus näiteks venna peale vihastamist võrdsena tema tapmisega (Mt 5:21–22a), seevastu kultusliku puhtuse kuulutab ta aga kehtetuks (vt Mk 7:1jj). Oma kuulutust ja tegevust mõistab Jeesus tulevikku suunatud VT prohvetiennustuste täitumisena enda isikus ja tegevuses (vt nt Lk 4:18jj). Samamoodi mõistsid seda ka evangelistid, kes nägid pea kõigis Jeesuse elusündmustes erinevate VT ettekuulutuste täitumist. Eriti iseloomulik on Jeesuse elusündmuste tõlgendamine VT ettekuulutuste täitumisena Matteusel (vt nt Mt 1:23; 2:15, 17, 23; 4:14; 8:17; 12:17; 13:35; 21:4; 26:54, 56; 27:9).

 

V Paulus

Jeesus ei pannud oma kuulutust kirja, vaid andis seda edasi üksnes suuliselt. Samamoodi anti esialgu edasi ka Jeesuse sõnadest ja tegudest jutustavat pärimust, mis hiljem evangeeliumidesse kirja pandi, kusjuures võib arvata, et erinevad kristlikud rühmitused, mis pärimust edasi andsid, lisasid sellesse oma rõhuasetusi ja tõlgendusi juba pärimuse suulise tradeerimise faasis (Köster-Robinson). Kristliku kuulutuse vanimaks kirjapanekuks on Pauluse kirjad, mis pärinevad 1. saj keskpaigast. Tarsosest (Väike-Aasia) pärinev Paulus oli diasporaa juut, kes oli kasvanud üles kreekakeelses keskkonnas ning tema pühakirjaks oli (erinevalt Jeesusest ja tema esimestest õpilastest) VT kreeka tõlge, mida ta tsiteerib peamiselt LXX järgi. Kui tekst mõnikord meile tuntud sõnastusest kõrvale kaldub, võib arvata, et Paulus tsiteerib seda kas mälu järgi või kasutab mõnda meile tuntud LXX käsikirjadest erineva sõnastusega versiooni, mis on lähedasem heebreakeelsele algtekstile kui meile teadaolevad LXX versioonid (Schnelle 2003, 100–101).

Pauluse kuulutus lähtub suulisest pärimusest Kristuse kohta (nt 1Kr 15 Kristuse ülestõusmisest rääkides ütleb ta, et ta on kogudusele edasi andnud seda, mida ta on vastu võtnud; „vastu võtma“ ja „edasi andma“ on juutluses tavalised terminid „isade pärimuse“ edastamise kohta). Kuid oma autoriteeti apostlina põhjendab ta meelevallaga, mille ta on saanud otse Jumalalt, s.t tema meelevald apostlina ei tugine pärimusele, vaid vahetule Kristuse ilmutusele.

Paulus ei esita oma kirjades mingit ühtset õpetuslikku süsteemi, vaid tegeleb erinevate probleemidega, mis tema misjoniala kogudustes üles kerkisid; kirjad (v.a Rooma kiri) on ju suunatud ta oma rajatud kogudusele. Kuigi need kogudused olid valdavalt paganliku taustaga, oli ka neis kogudustes autoriteediks VT. Paulus kasutab sellest rääkides mõisteid „seadus“ (kr nomos) ja „kiri“ (kr graphe).

Pauluse kirjades leidub 89 VT tsitaati. Kõige rohkem tsiteerib ta Jesaja raamatut, psalme ja Moosese raamatuid. Seevastu puuduvad tema kirjades tsitaadid Jeremija, Hesekieli ja Taanieli raamatutest (Schennel, 101). Ta kasutab tsitaate nii manitsustes kui ka oma teoloogiliste väidete põhjendamiseks, samuti poleemikas vastastega (vt 1Kr 1–3). Pauluse piiblitõlgenduse eripära seisneb selles, et tema arusaama järgi on Pühakiri kirjutatud „meie pärast“. Isegi minevikusündmustest rääkides ei edasta VT Pauluse jaoks lihtsalt ajaloolisi seiku, vaid kõneleb vahetult tema aegsele kogudusele. Võtted, mida Paulus VT seletamiseks kasutab, on aga tuntud ka tema kaasaegses juutluses. Näiteks on tavaline, et Paulus põhjendab oma väiteid segatsitaatidega, mis on kombineeritud mitmest erinevast kirjakohast. Selliseid tsitaate kohtab sageli ka näiteks Qumrani kirjanduses. Seega: Paulus ei anna VT tsitaate edasi muutumatul kujul, vaid käib nendega ümber vägagi suveräänsel kombel, sest ta on veendunud, et tal kui Kristuse apostlil on meelevald tõlgendadada pühi kirju.

Tähelepanuväärsematest kirjaseletamisviisidest tuleks Pauluse puhul nimetada tüpoloogilist kirjaseletust, mis näeb VT isikutes ja sündmustes UT-s nimetatud isikute ja sündmuste algkujusid (typos’eid). Tüpoloogilise kirjaseletuse filosoofiliseks taustaks on Platoni käsitlus asjade ülemaistest olemustest ehk ideedest ja maistest asjadest kui nende jäljenditest. Tüpoloogilist kirjaseletust kasutab Paulus nt Gl 4:21–31, kus ta tõlgendab lugu Saarast ja Hagarist Iisraeli ja kristliku koguduse tüüpostena, või 1Kr 10:1jj, kus ta näeb kõrberännaku-motiivides Kristuse ja ristimise tüüposeid. Tüpoloogiline kirjaseletus on UT-s väga populaarne. Nii näeb nt 1. saj lõpust pärineva Peetruse kirja autor veeuputuses ristimise tüüpost (1Pt 3:21) ning umbes samast ajast pärinev Kiri heebrealastele tõlgendab VT ohvrit ja preesterlust Kristuse ohvri ja tema kuningliku preesterluse tüüpostena. Paulusel ei ole allegooriline-tüpoloogiline kirjaseletus siiski domineeriv. Oluliselt rohkem põhjendab ta oma väiteid küllaltki sõnasõnaliselt mõistetud VT tsitaatidega ning selles osas seisab ta lähemal rabiinlikule juutlusele kui hellenistliku diasporaa allegoorilistele kirjaseletajatele. Paulusel kohtab ka klassikalisi rabiinlikke kirjaseletusmeetodeid, nagu seda on rabi Hilleli sõnastatud reeglid qal wa-homer („lihtne ja raske“), s.t lihtsama (väiksema) tuletamine raskemast (suuremast) ja vastupidi ning gesera šawa („sarnane otsus“), s.t järeldamine analoogia põhjal. Esimest reeglit kasutab ta nt oma Aadama-Kristuse tüpoloogias (Rm 5:15, 17) ja ümberpööratult 1Kr 6:2, 3. Teist, otsustamist analoogia põhjal, kasutab ta nt Rm 4:3–8, kus ta teeb seda, kasutades erinevates VT kirjakohtades leiduvat märksõna logizomai („arvestama“), et toetada selle abil ja 1Ms 15:6 lähtudes oma õpetust, et inimene saab õigeks usust.

Omaette võtmeküsimus on olnud Pauluse uurimises tema suhtumine Moosese Seadusesse. Kui varasemas uurimises nähti Paulust „käsuvaba paganakristluse esindajana“ (ja teda vastandati sellisena Jaakobuse ja Peetruse esindatud „käsumeelsele juudikristlusele“), siis tänaseks on löönud läbi oluliselt komplitseeritum vaateviis. Erinevad uurijad on juhtinud tähelepanu sellele, et Paulusel leidub Moosese seaduse kohta nii negatiivseid (vt nt Rm 3:20, 21, 28; 5:20; 6:14b) kui ka postiivseid väiteid (vt nt Rm 3:31; 7:12; 13:8–10). Palju on vaieldud Pauluse lause üle „Seaduse lõpp on Kristus“ (Rm 10:4). Kreekakeelset sõna telos, mida tavaliselt on tõlgitud „lõpuna“, võib nimelt tõlkida ka „sihina, eesmärgina“. Nii seletab Peter von der Osten-Sacken, et Pauluse mõtleb viimast: Kristuse kaudu on seadus täidetud ja seetõttu tuleks siin sõna telos mõista „täitumisena“, „sihile jõudmisena“. Rudolf Bultmann, Ernst Käsemann ja Otto Michel tõlgivad sõna telos seevastu „lõpuna“ lõpetamise tähenduses. Küsimus on seega, kas Pauluse jaoks saavutas Moosese seadus Kristuses oma täiuse või ta muudeti Kristuse poolt kehtetuks. Küsimus on oluline, kuna eelpool nimetatud kirjakohtadega on põhjendatud luterlikku õigeksmõistuõpetust. Uuema Pauluse uurimise „laine“ esindaja E. P. Sanders pakub Pauluse seadusmõistmiseks välja järgmise skeemi, mille keskne märksõna on „lepingunomism“. Viimase sisu võtab ta kokku järgmistes punktides: 1) Jumal valis välja Iisraeli ja 2) andis talle seaduse; seadus sisaldab kahte asja: 3) Jumala tõotust oma valikust kinni pidada ja 4) Tema nõuet, et Iisrael oleks talle kuulekas; 5) Jumal tasub kuulekuse eest ja karistab üleastumist; 6) Seadus näeb ette lepitusvahendit ja lepitus viib 7) lepingusuhte säilitamise või taastamiseni; 8) igaüks, kes püsib kuulekuse, lepituse ja Jumala halastuse läbi lepingus, kuulub nende hulka, keda lunastatakse. Esimese ja viimase punkti oluline tõlgendus peitub selles, et nii äravalimine kui ka lunastus ei ole viimselt inimese teod, vaid Jumala halastusteod (Sanders, 400). Selles lähenemises on uudne, et Moosese seaduse järgimist ei mõisteta siin inimese teona, mida võiks vastandada Jumala armule. Kuid Gl 3, Rm 2, Fl 3:1–11 kasutab Paulus väljendeid, mida paljud uurijad tõlgendavad veel ikka Pauluse totaalkriitikana seaduse kui sellise ja seega kogu juudi religiooni struktuuri aadressil. Vaidlused Pauluse seaduse-mõistmise üle kestavad seepärast edasi kuni tänaseni.

 

VI Markion

Markion oli rikas laevaomanik Sinopest (Musta mere ääres). Algselt kuulus ta sealsesse kristlikku kogudusse, kuid siirdus seejärel Rooma, kus ta liitus sealse kogudusega, tehes viimasele tohutu rahalise annetuse. 144. a heideti ta aga eksiõpetuse pärast kogudusest välja ning ta rajas oma kiriku, mis püsis 7. ja 8. saj-ni.

Varem peeti Markioni gnostikuks, tänapäeval teda enamasti selleks ei peeta, ent tema õpetusel on nendega ühisjooni. Markion õpetas, et on kaks Jumalat – hea Jumal ehk Jeesuse Kristuse Isa, kes lõi vaimse maailma, ja juutide Jumal, kes lõi materiaalse maailma. Jeesus saadeti maailma ilmutama head Jumalat, kuid juutide käsilased lõid ta karistuseks selle eest risti.

Nii Johannese evangeelium kui ka 2. saj kristlikud allikad näitavad, et tollases kirikus polemiseeriti elavalt juutlusega. Ent Markion tegi seda teravamalt kui ükski teine tollane kristlik autor. Markioni meelest on VT vaid juutide Jumala pühakiri ja tuleb hüljata, mida Markion ka tegi. Apostlid olevat mõistnud Jeesuse õpetust vääriti ja muutnud selle taas juutlikuks. Seepärast nõudis Markion ka UT puhastamist VT tsitaatidest. Ta säilitas vaid Pauluse kirjad (ta olevat ainus apostel, kes Jeesuse õpetust mõistis), kuid puhastas ka need VT tsitaatidest.

Markion rõhutas, et Moosese Seaduse on juutide Jumal andnud inimeste orjastamiseks. Kuid samas ei pooldanud ta üldse käskude ja reeglite puudumist. Vastupidi – need olid tema kirikus oluliselt rangemad kui kujunevas enamuskirikus. Ta nõudis nt kõigilt oma kiriku liikmetelt ranget askeesi. Paulust tõlgendas Markion aga omal kombel. Kui nt Paulus räägib vaimu ja liha vastuolust, siis ei pea seda mõistma nii, et vaim on inimese hea osa, liha aga samane ihuga ja seega halb osa. Mõiste sarx (liha), mida Paulus kasutab, on semiitliku taustaga (hbr basar) ja tähendab elusolendit (või elusolendeid). Paulusel tähendab liha inimest kui tervikut, vaadates inimest ühest konkreetsest perspektiivist – inimest kui patule ja surmale allutatud olendit. Talle vastandatakse Vaim, mis ei ole osa inimesest, vaid Jumala and, mis on antud kristlastele ristimises – Jumala Vaim. Markion tõlgendab neid kirjakohti eelkirjeldatud antropoloogilise dualismi vaimus, millest ta teeb oma õpetuse ühe aluse.

Piibli tõlgendamise ajalukku on läinud Markion eeskätt oma radikaalse suhtumisega VT-sse ja oma piiblikaanoni loomisega. On väidetud koguni, et kirik lõi oma kaanoni tema eeskujul. See ei pea siiski paika, sest 2. saj keskpaigaks oli kaanon põhijoontes paigas. Aga ilmselt kiirendas poleemika markionlastega kaanoni lõplikku piiritlemist.

 

VII Gnostikud

Gnoosis on religioosne liikumine, mis levis esimestel sajanditel Rooma riigis ja rõhutas jumalike saladuste tundmist lunastusvahendina. Gnoosise põhiideedeks on, et materiaalne maailm pole kõrgema Jumala, vaid mingi madalama jumaluse (või jumaluste looming) ning et inimese vaim on langenud siia vaimsest maailmast, viibib siin vangistuses ja vabaneb vaid ilmutatud teadmise (kr gnosis) läbi. Gnostikud kasutasid oma õpetuste põhjendamiseks piiblitekste, kuid nad ei esinda mingit ühtset kirjatõlgendust. Peamiselt kasutasid nad samu piiblitõlgenduse meetodeid, mida tollased juudid ja kristlased, kusjuures suur osa neist pidas end ise kristlasteks.

Paljud varasemad seisukohad gnostikute piiblitõlgeduse kohta on tänaseks kummutatud. Nii väitis nt Adolf von Harnack, et gnostikute kõige armastatum kirjatõlgendus oli allegooria. Seda esineb küll gnostilistes tekstides, ent see ei domineeri. Harnack väitis ka, et gnostikud ei armastanud VT-d. Seegi väide ei vasta tõele. Gnostikud kasutasid palju VT tekste, kuid eelistasid teatud tekste. See pole tingitud aga nende vähesest VT tundmisest, nagu väitis W. C. van Unnik, vaid sellest, et gnostikud valisid tekste, millega oli hea põhjendada oma õpetusi. Seepärast olid eelistatud alglood ja üks tsitaat Jesaja raamatust (45:22): „Mina olen Jumal ja kedagi teist ei ole!“

Allegooriaid kasutati gnostiliste õpetuste põhjendamiseks. Näiteks Iisraeli kõrberännak pidi sümboliseerima inimhinge ekslemist materiaalses maailmas, Punasest merest läbiminek aga hinge lahkumist siinpoolsusest sealpoolsusesse (vesi oli juba muistestele semiitidele surma sümbol). Gnostikutel kohtab ka tõlgendusi, millele leidub paralleele tollases juutluses, täpsemalt teatud juutluse rühmitustes. Nt loomisloos leiduv Elohim tõlgendatakse kollektiiviks (Elohim – jumalad). Inimene on seega grupi olendite looming. Ka LXX tõlgib sõna Elohim paaris kohas ingliteks (angeloi). Pärimus, et inglid lõid inimese, mitte kõrgem Jumal, on gnoosises tähtis, kuid oli olemas ka teatud juudi rühmitustes. Kuna paljude gnostiliste mütologeemide taust pärineb VT-st ja muust juudi religioossest kirjandusest, arvavad K. Rudolph, B. Pearson ja käesoleva artikli autor, et gnoosise kui sellise juuri tuleb otsida teatud juudiusu ringkonadest. Kõige iseloomulikum on aga gnoosisele nn protestieksegees, mis annab VT tekstidele algsest kardinaalselt erineva, vastupidise tähenduse. Nii oli paljude gnostikute meelest paradiisiaed vangla, kus maailma loonud jumalused hoidsid teadmatuses esimesi inimesi, kuni kõrgem Jumal nad mao kui oma saadiku läbi „teadmatuse unest äratas“. Veeuputust mõisteti paljudes gnostilistes tekstides kurja looja katsena hävitada gnostikuid, millest tõeline Jumal nad päästis. Js 45:22 tõelise Jumala eneseproklamatsiooni tõlgendasid aga kõik gnostikud rumala demiurgi praalimisena, mida ta tegi teadmatusest, et peale tema on olemas veel kõrgem jumalus. Kirikuisa Eiranaios väidab, et üks rühmitus gnostikuid austas kõiki, keda Piibel hindab negatiivselt. Nii olevat Kain, Soodoma mehed ja ka Juudas Iskariot olnud nende meelest vastuhakkajad madalama jumaluse türanniale ja seega tõelised gnostikud.

 

VIII Eirenaios

Eirenaios oli kujuneva enamuskiriku piiskop Lyoni koguduses. Ta kirjutas umbes 180. a raamatu „Ketserluste vastu“, milles väitleb gnostikutega ning milles ta kujundab nendega polemiseerides oma teoloogia, sealhulgas kirjatõlgenduse.

Kuigi gnostikud kasutavad samu piiblitekste, mida enamuskirik, tõlgendavad nad neid Eirenaiose arvates meelevaldselt. Ta vastandab kirikliku õpetuse, mis on mõistlik ja milles puuduvad vasturääkivused, gnostikute fantaasiatele, mis on täis vastuolusid. Eirenaios heidab gnostikutele ette, et need ei mõista Piibli tõelist tähendust, kuigi see on selge ja kergesti taibatav. Ta möönab, et Piiblis on küll ka ebaselgeid kohti, kuid võrreldes selgetega on need vähemuses. Eirenaiosel kohtab mõtet, mida hiljem armastas ka Martin Luther – ebaselgete kohtade mõistmiseks tuleb võtta appi selged kirjakohad.

Eirenaiose põhitees on VT ja UT ühtsus – mõlemad on ühe ja sama Jumala ilmutus. See seisukoht vastandub nt Markionile. Eirenaios on ka üks esimesi teolooge, kes võrdsustab VT raamatud ja evangeeliumid ning Pauluse kirjad. Tema nägemus evangeeliumide tekkimisest on ühes punktis tänapäevasega kattuv – esmalt oli suuline pärimus, mis hiljem evangeeliumiraamatutesse kirja pandi. Eirenaios ei anna küll UT raamatute täpset loetelu, ent ta tunneb neist enamikku ja tsiteerib neid kõrvuti VT-ga kui Pühakirja.

Kogu Eirenaiose kirjaseletus on poleemiline. Ta püüab tõestada erinevatele VT ja UT kirjakohtadele tuginedes, et on vaid üks Jumal, kes on nii Looja kui ka Lunastaja. Eirenaios rõhutab, et ka Moosese Seadus pärineb Jumalalt, kuid seda ei antud mitte patu võitmiseks, vaid selle tõkestamiseks. Vastukaaluks gnostilisele kristoloogiale, mis tegi vahet vaimolendi Kristuse ja inimese Jeesuse vahel, rõhutab Eirenaios, tuginedes Jh proloogile, mis räägib Sõna lihaks saamisest, et inimene Jeesus on samal ajal ka Jumala Poeg. Teistsugune vaade põhineb Eirenaiose arvates Jeesuse ristimisloo meelevaldsel tõlgendusel (vaim tuvi kujul kui vaimolend, kes laskus inimese peale). Kogu Piiblit vaatleb Eirenaios ühtse loona, mis kulgeb läbi loomise ja pattulangemise lunastuseni. Tänapäevase sõnaga võiks sellist piiblitõlgendust nimetada õndsuslooliseks.

Eirenaiose puhul tuleb Piibli tõlgendamise eripäradena rõhutada veel kahte asjaolu: esiteks seda, et kuigi ta kasutab mõnikord ka allegoorilist kirjaseletust, domineerib tal sõnasõnaline kirjaseletus. Ta heidab gnostikutele pidevalt ette, et need asendavad Pühakirja loomuliku mõtte ebaloomulikuga. Selles küsimuses on Eirenaios lähedane Lutherile, kes kritiseeris oma kaasaegses kirikus levinud allegoorilist kirjaseletust. Teine Eirenaiose eripära on aga see, et ta põhjendab Pühakirja usaldusväärsust traditsiooniga. 2. saj sai nimelt kirikus valdavaks veendumus, et UT kirjutised pärinevad apostlitelt ja nende otsestelt õpilastelt (mida tänapäeval piibliteadlased enam ei usu). See, et UT evangeeliumide ja kirjade puhul saab näidata, et nad on pärit apostlitelt ja nende õpilastelt, näitab Eirenaiose kohaselt, et nad esindavad õiget traditsiooni. Gnostikuid see argument ilmselt ei veennud, sest nad kasutasid samu tekste. Ja kui nad kasutasid ka alternatiivseid tekste (nt apokrüüfseid evangeeliume), siis väitsid nad ka nende puhul, et need on apostlikku päritolu (pärinevad vaid teistelt apostlitelt kui UT evangeeliumid). Seda arvestades hakatakse 2. saj kujunevas enamuskirikus rõhutama, et pärimuse õigsuse tagajaks ei saa olla vaid apostlik päritolu, vaid oluline on ka apostlik ametijärglus (peab näitama, kuidas pärimus on apostlitelt edasi jõudnud läbi piiskoppide ahela). Pärimuse õigsuse üheks kriteeriumiks saab ka usutunnistus, s.t tekib arusaam, et õige pärimus peab olema sellega kooskõlas. Eirenaios on näide sellest, kuidas poleemika erinevate kristlike rühmituste vahel viis edasi teoloogia arengut ja mõjutas ka Piibli mõistmist.

 

IX Origenes

Suurema osa oma elust (u 185–254) veetis Origenes Aleksandrias. Ta oli tõeline piibliteoloog, sest suure osa tema kirjutistest moodustavad piiblikommentaarid, mis on küll vaid osaliselt säilinud.

Origenes on tuntud allegoorilise piiblitõlgenduse viljelejana vanas kirikus. See on mõistetav, kui mõtleme sellele, et ta elas ja tegutses Aleksandrias, kus allegoorilisel kirjaseletamisel oli olnud tema ajaks juba pikk traditsioon. Origenes rõhutab, et asjad, millest me Piiblist lugeda võime, on teatud „saladuste“ jäljendid ehk võrdkujud. Ta ütleb, et kogu kirik on ühte meelt selles, et kogu seadus on vaimne (seadus on tal siin Pühakirja sünonüüm; väide, et seadus on vaimne, pärineb aga Pauluse kirjast roomlastele) ja seepärast on selle mõistmise jaoks vaja Püha Vaimu kaudu tarkust Jumala käest.

Origenese piiblimõistmise erijoon on, et ta rõhutab eriliselt piibliteksti inspireeritust. Viimast ei mõista ta siiski 17. saj teoloogide ja tänapäeva fundamentalistide kombel verbaalinspiratsioonina, vaid tekstide sisu müstilise, salapärase sisendusena Jumala poolt. Origenes uskus, et inspireeritud on mõlemad testamendid, mistõttu ta arvas nii nagu Eirenaioski, et testamentide vahel valitseb ühtsus. Origenes oli veendunud, et saladused, mis olid VT-s olemas varjatud kujul, said Kristuses avalikuks. Kuid ka pärast Kristuse tulekut säilib Pühakirja varjatud, salajane mõte.

Origenes oli nagu Eirenaioski gnostikute suhtes poleemiline. Kuid kui Eirenaios oli väitnud, et gnostikute ekslikud tõlgendused tulenevad sellest, et nad hülgavad Piibli sõnasõnalise tähenduse ja asendavad selle mingi endaleiutatud „sügavama“ mõttega, väidab Origenes, et gnostikute ekslikud tõlgendused tulenevad just vastupidi sellest, et nad tõlgendavad sõnasõnaliselt tekste, mida tuleks mõista „vaimselt“. Sõnasõnaline piiblitõlgendus on Origenese meelest omane ka juutidele ja on ka põhjus, miks juudid ei näe VT-s Kristust (kellest Origenese arvates kõneleb suur osa VT tekste). „Kirjatähe“ ja „vaimu“ eraldamine põhineb Pauluse ütlusel 2Kr 3:6: „Kirjatäht suretab, Vaim aga teeb elavaks“. Origines tõlgendab seda piiblikohta nõnda, et teksti sõnasõnalisest, kirjatähelisest, „surnud“ mõttest tuleb tungida edasi „elava“, seesmise vaimuni. Ta väidab, et et kõigil piiblitekstidel on varjatud vaimne mõte, mis on peidus kirjatähe taga, kuid kõigil tekstidel ei ole sõnasõnalist tähendust (De principiis IV,3,5).

Rääkides Piibli erinevatest tähendustasanditest, kasutab Origenes mõisteid „Pühakirja ihu“ (see on tekstide sõnasõnaline tähendus), „Pühakirja hing“ ning „täiuslik vaimne seadus“ (mida ta peab Pühakirja kõige sügavamaks mõistmistasandiks). See kolmikjaotus vastab platonistlikule käsitlusele inimesest, mis jagab inimese kolmeks osaks – vaimuks, hingeks ja ihuks. Paljudes populaarteaduslikes käsitlustes väidetakse, et Origenes õpetas iga piibliteksti kolme tähendustasandit. Sellise tõlgenduse välistab aga juba eelpool viidatud koht Origenese teosest De principiis. Pühakirja ihust, hingest ja täiuslikust vaimsest seadusest räägib Origenes vaid paaris kohas ega rakenda seda piiblitekstide tõlgendamisel järjekindla printsiibina. Ta ei anna ka kusagil selgeid kriteeriume, kuidas neid tasandeid eristada. Origenes ei püüagi Piiblit tähendustasanditeks „separeerida“. Ta mõte on pigem, et piiblitekst ei ole ühemõtteline ja et meil on võimalik liikuda aina sügavama pühakirjamõistmise suunas.

 

X Johannes Cassianus ja Piibli neljakordne tähendus

Origenese õpetust Piibli kolmest tähendusest arendas edasi Johannes Cassianus (360–435), kes kujundas selle õpetuseks Piibli neljakordsest tähendusest. Selle õpetuse järgi tuleb esmalt püüda mõista Piibli sõnasõnalist tähendust (ld sensus litteralis) ning liikuda sellest aste-astmelt kolme kõrgema tähendustasandi juurde. Sõnasõnalisele tähendusele järgneb allegooriline tähendus (ld sensus allegoricus), mis sisaldab kristliku õpetuse tõdesid Kristuse isiku kohta. Allegoorilisele tähendusele järgneb tropoloogiline tähendus (lad sensus tropologicus), mis sisaldab moraali-alaseid tõdesid ja annab juhiseid õigeks kristlikuks käitumiseks. Viimane, kõrgeim tähendustasand on Piibli anagoogiline mõte (ld sensus anagogicus), mis kõneleb tulevasest Jumala riigist ja selle saladustest. Konkreetseid näiteid sellise neljakordse piiblitõlgenduse rakendamise kohta pakub oma suurepärases artiklis Toomas Paul (vt „Pühakirja neljakordsest mõttest“Eesti Kirik 16.11.–7.12.2011). Siinkohal olgu vaid öeldud, et sellist piiblitõlgendust viljeldi kirikus kuni keskaja lõpuni.

(Jätkub järgmises numbris.)

 


[1] Deuteronomistlik teoloogia lähtub 5. Moosese raamatus ehk Deuteronomiumis sõnastatud põhimõtetest: Jumala ja Iisraeli erilist suhet väljendatakse seeläbi, et Jumal on Iisraeli ära valinud ning Iisrael kummardab ainsana Jumalat, täites selle tõestuseks hulga käske. Kui rahvas käske ei täida, siis Jumal pöördub temast (toim).

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English