„Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: „Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!“ Aga Aabraham ütles: „Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.“ Aga tema ütles: „Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!“ Kuid Aabraham ütles: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!“ Ent tema ütles: „Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!“ Aabraham aga ütles talle: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!““ (Lk 16:19–31.)
Jeesus viitab oma tähendamissõnaga alati ühele asjale, sellele, et Jumala riik on tulnud. Ja kuulaja mõtleb, et kui Jeesus nii räägib, siis on Jumala riik juba siin, aga kus olen mina. Jeesus on meeleparandajate seas Jordani ääres, kas ka mina olen seal? Kas olen rahvahulkade toitmisel Galileas? Kas olen pimeda parandamisel Jeerikos? Või olen ma kaugel kõigest sellest?
Täna jutustab Jeesus kahest mehest, vaesest Laatsarusest ja rikkast mehest. Üks neist oli Jumala riigi tulles kerjamas, rikka värava taga. Jumala riik, mis ju muudab kõik, tuli. Vaene Laatsarus sai paradiisi Aabrahami sülle. Teine oli pidulauas, söömas, joomas, näitamas oma võimekust ka külaliste hulgale – tuli Jumala riik, mis muudab kõik, ja tema sattus palavusse, piina, tema äpardus.
Selline saatuslik erinevus siis, ilma et need inimesed midagi otseselt väga valesti oleksid teinud. Eks vaene ole sunnitud kerjama, eks rikas ole sunnitud pidusid korraldama. Omast kohast tegid nad kõik õigesti. See on nagu üks teine Jeesuse ütlemine Jumala riigi tuleku kohta: „Kaks on kündmas, üks võetakse vastu, teine jääb maha. Kaks jahvatavad, üks võetakse vastu, teine jääb maha.“ Ja me ei tea, miks on saatused erinevad.
Jeesus andis hoiaku juba ette. Vaest nimetatakse nimepidi, ta pole mingi „keegi“ ega „eikeegi“, ta on ikkagi Laatsarus. Rikast nimepidi ei nimetata, küllap teda seal söögilauas nimetati nimepidi küllalt sageli. Jeesus räägib rikkast kui ühikust, oli üks selline, rikas. Vaesest räägib ta kui erilisest isikust, kel on nimi, saatus, mure, tahe.
Vaadates kahte saatust, tuleb küsimus, mida said need kaks teha, millele loota, et olla Jumala riigi tulles õiges kohas? Mida teha, et olla võitja, nagu oli Laatsarus, ning mitte kaotaja, nagu oli rikas mees?
Et mõjutada oma saatust, paneme ikka oma elus millelegi lootuse. Küllap rikas mees lootis sellele, et on elanud oma elu tublilt, olnud tugev ja seetõttu saanud rikkaks. Jaan Kärner on kirjutanud ühes raamatus ühe provintsiprominendi, Juhan Madjaku kohta lause, millega see tegi endale valimisreklaami: „Volikogude peassi valima serätse mehe, kes iks asju mõistap aada, ja serände miis ole Elvan mina.“ (Volikogusse peaks valima sellise mehe, kes ikka asju oskab ajada, ja selline mees olen Elvas mina.) Rikas mees võis tunda oma kasvavat rikkust ja inimeste heakskiitu otsekui õigustust oma eluviisile. Ja maine korralikkus peaks viima otse edasi taevasse, sest kui Jumal õnnistab maises elus, peaks ta õnnistama ka taevas.
Kuid rikka mehe elus ununes miski, mida ka maailmas elades unustada ei saa. Rikkus on muutlik ja kaduv. Pealegi, kui sa loodad oma rikkusele ja tublidusele, siis loodad sa iseendale ja mitte Jumalale. Lootus iseenesele on lootus kellelegi, kes usaldust võib-olla ei väärigi. Oled ju ekslik.
Vaene lootis ka millelegi, millelegi hoopis muule. Tema lootis, et keegi märkab ja aitab. Ta ootas veidi toidujäätmeid. Võib-olla rõõmustas ta vaikselt selle kõige viletsama üle, nimelt, et mis teistele süüa ei kõlba, kõlbab temale ikka veel.
Kuid viletsus võtab meilt inimese näo. Vaene ei saanud olla kindel, et ta ka kord tõuseb. Oodates almuseid, kaotab inimene tunde, et ta tiivad kannavad teda. Inimühiskonnas on nii elada raske. Kiusatus võib viia pattu. Nüüd aga tuli Jeesus. Laatsarus kanti isa Aabrahami sülle. Kes oli lootuseta, sai lootuse, Vana Testament ütleb, et Jumal on see, kes „ülendab viletsa tuhaasemelt pannes neid istuma õilsate juurde“.
Peale olukorra pöördumist, kui vaene oli esiisa juures ja rikas oli viletsuses, pidi rikas mõtlema, kas on veel midagi, millele loota. Kaks asja, oma edukus ja see, et keegi märkab, oli jäänud minevikku. Jumala riigi tulek pani küsima, kas oleks midagi, millele veel loota, et mitte sattuda teisel pool surmapiiri ebaõnnestujate hulka. Rikkal mehel tekkis, oma vendadele mõeldes, üks lootus.
Ta arvas, et inimesel on vaja mingit selget märki Jumalast ja inimese saatusest. Oleks vaja midagi veenvat, ning põrgust võiksid rääkida need, kes põrgut ise näinud. Vaja oleks eriliselt veenvat sõnumit, mis kinnitatud imedega.
Kuid seegi on vilets lootus. Elu meie ümber on täis sensatsiooni, kuid see ei muuda midagi. Elu meie ümber on täis kuulujutte, kuid needki ei muuda midagi. Ühe lööva kuulujutu asemele tuleb teine. Ja kui te kuulete, et kusagil linnas, meist kaugel, on jutlustaja, kes teeb imesid, äratab surnuid, paneb jalutud käima, siis me võime kohe oletada, et oma kodulinnas on ta hoopis tundmatu. Kui keegi tuleks põrgust ja räägiks, kuidas seal oli, unustataks ta pea, tuleks uus rääkija, ning kõik korduks.
Aga rikas mees ikkagi tahtis, et need, kes elavad veel maa peal lõbusat elu ega tea karistuseohust, võiksid saada midagi, millele loota. Ja rikkale mehele antakse üks lootus. „Neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku nad neid“. Hilinenult. See sõna kõlab pigem kui karistus, sest teada on, et ega nad ei loe. Neid ei viida käe kõrval Jumala sõna juurde, viidatakse vaid, et see on ju olemas. Saatust see aga ei muuda.
Sõnadega „Mooses ja prohvetid“ nimetati Jeesuse ajal Piiblit. See on ka meil, me võime lugeda. Ka see võib olla langev lootus. Piiblit loeb ju ikkagi inimene, elab Piibliga koos, võib ka kaotada oma elus. Me loeme, ja tunneme, et me pole tugevamad ega paremad kui need, kes ei loe. Kuid Piibel on raamat, mis räägib meile armastavast Jumalast, andeksandmisest, patuse ülesleidmisest. Ja see patune, keda Jumal otsib, olen mina.
Nõnda tunnen ma end hoituna. Oma saatust ei või ma otsustada. Ma ei või end ise seada võitja või kaotaja poolele. Võin küll võita või kaotada. Kas mul siis on lootust? Lootus on kindel. Laatsarus sai taevasse. Kadunud poeg sai isakodu rõõmusse. Kadunud pojal oli ka vanem vend, kes pole Jumala armu eriline väljavalitu, kuid kelle kohta käib ka kutse rõõmupeole: „Nüüd aga on tarvis pidutseda ja rõõmustada.“ Kutse kõlab ikka, ka rikkale mehele ja vaesele Laatsarusele ühtmoodi. Kutse kuulmine on see, mis kinnitab meile, oleme Jumala omad, tema hoitud.
Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste ja Tartu Teoloogia Akadeemia Uue Testamendi teaduse lektor.
