Esiletõstetud lood

Tähendamissõna sünnitavast naisest (Jh 16:16–23a)

„„Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.“ Siis mõned Ta jüngrid ütlesid üksteisele: „Mis see on, mida Ta meile ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle?“ ning „Ma lähen Isa juurde!“?“ Nad ütlesid siis: „Mis see on, mida Ta räägib.“ Jeesus taipas, et nad tahtsid Temalt midagi küsida, ja ta ütles neile: „Te arutlete omavahel seda, et ma ütlesin: „Veel pisut aega, ja te näete mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.“ Tõesti, tõesti ma ütlen teile: teie nutate ja itkete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus läheb rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on kurb, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta on sünnitanud lapse, ei tuleta ta enam ahistust meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd siis on teilgi kurbust, aga kui ma näen teid jälle, on teie meel rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja tol päeval te ei küsi minult enam midagi“ (Jh 16:16–23a).

Maailm on kohtumiste paik, kuid meie kohtumised on üürikesed. Nii nagu juba igas sünnis on olemas surm, on ka igas kohtumises otsekui eos olemas lahkumine. Iga lahkumine tuletab meile aga meelde, et meie elu on üürikene ja et „aeg helistab meile lahkumiskella“ (Tagore). Eriti valusalt tunneme seda siis, kui peame lahkuma inimestest, kes on meile olulised ja kallid.

Meie tänase jutluse aluseks valitud lõik Johannese evangeeliumist on võetud Jeesuse lahkumiskõnede lõpust. Juba järgmises, 17. peatükis on Jeesuse ülempreesterlik palve, millele järgneb kannatuslugu. Kannatusaeg on möödas, oleme ülestõusmispühadejärgses ajas, kuid ometi pole juhus, et eelseisva pühapäeva jutlusetekstiks on antud kirikukalendris see lõiguke Jeesuse lahkumiskõnedest. Jeesus räägib siin küll sellest, et ta läheb ära, et jüngrid ei näe teda enam, aga ta räägib ka sellest, et nad näevad teda varsti pärast seda taas, ja kui loeme sellele perikoobile vahetult eelnevat teksti, siis seal räägib Jeesus Lohutajast, Tõe Vaimust, kelle Ta saadab omade juurde ja seegi on otseselt seotud Jeesuse lahkumisega, sest Ta ütleb: „Teile on tulusam, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde“ (Jh 16:7). See tekst suunab meie mõtted nelipühi-päevale ja tuletab meelde, et see päev pole enam kaugel – oleme ülestõusmispühade ja nelipühade vahelises ajas.

Tänases evangeeliumis on aga Jeesus ja tema jüngrid hoopis teises ajas – tema vangistamisele ja hukkamisele eelnevas ajas. Jeesus on neile juba korduvalt öelnud, et ees seisab lahkumine. Jüngrid teavad seda ja on kurvad, kuigi Jeesus on neid juba korduvalt lohutanud ja julgustanud (Jh 14:1jj; 15:8jj). Nüüd teeb ta seda taas. Ja ta teeb seda tähendamissõnaga sünnitavast naisest: „Kui naine toob last ilmale, siis ta on kurb, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta on sünnitanud lapse, ei tuleta ta enam ahistust meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.“

Juba Vanas Testamendis võib leida sünnitamist võrdpildina. Nii ütleb näiteks prohvet Jesaja: „Otsekui käima peal olija, kel sünnitus ligineb, vaevleb ja kisendab oma valudes, nõnda olime meiegi sinu ees, Jahve! Me olime käima peal, vaevlesime, aga otsekui oleksime sünnitanud tuult: päästet me maale ei toonud ja ilmamaa elanikke ei sündinud mitte!“ (Js 26:17–18). Kolmas Jesaja räägib Iisraelist kui sünnitavast naisest: „Juba enne lapsevaeva sünnitab Siion, enne kui temale tulevad valud, toob ta poeglapse ilmale! Kes on kuulnud midagi niisugust? Kes on näinud selliseid asju? Kas vältab maa sünnitusvalu üheainsa päeva või tuleb rahvas ilmale ühekorraga? Kuid Siion tunneb valusid ja toob ka kohe oma lapsed ilmale!“ (Js 66:7–8). Hilisemas ilmutuskirjanduses kohtab koguni mõistet „tulevase ajastu sünnivalud“, millega mõeldakse Messia tulekule eelnevaid hädasid ja õnnetusi – sõdasid, looduskatastroofe ja ka Jeesuse kõnes viimsetest asjadest, nn sünoptilises apokalüpsises, öeldakse, et „rahvas äratatakse rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, paiguti on maavärinaid, on näljahäda – need on tuhude algus.“ (Mk 13:7jj par).

Meie tänase tähendamissõna puhul sünnitavast naisest kehtib see, mis kehtib enamuse Jeesuse tähendamissõnade puhul (välja arvatud ehk mõistujutt viinamäe rentnikest (Mk 12:1–12 ja par)) – need ei ole mõeldud allegooriatena, kus igal detailil on konkreetne tähendus ja seepärast pole ka mõtet näiteks küsida, kes on see naine ja kes on laps, kelle ta sünnitab. Jeesus vastandab siin vaid kaks vastandlikku tunnet – kurbuse, mis haarab naist enne sünnitust ja rõõmu, mis teda valdab, kui laps on sündinud. Seda rõõmu võib kogeda ka lapse isa, kes võib tänapäeval ka sünnituse juures viibida, kuid kurbust, millest räägib Jeesus selles tähendamissõnas, võib tunda vaid sünnitaja. Seepärast lugesin tänase tähendamissõna ette ka ühele sünnitanud naisele ja küsisin, kas sõnad „Kui naine toob last ilmale, siis ta on kurb“ pidasid paika ka tema puhul. Ta mõtles hetke ja ütles siis, et päris nii ta ei ütleks, et see oli pigem mure või ärevus kui kurbus. Aga kreekakeelset väljendit lypen echein, mida meie piiblitõlge annab edasi sõnadega „kurb olema“, võib tõlkida ka teisiti, sest sõna lype tähendab lisaks kurbusele ka „muret“, „valu“ ja esimene põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge (1715) annabki seda edasi sõnadega: „Ühhel Naesel/ kui temma peab Ilmale toma/ on Murre.“ Aga tähendamissõna puhul on see pilt ja meil on raske taibata asja tuuma, kui jääme kinni sõnadesse.

Johannese evangeeliumis ei kirjelda Jeesus kusagil sellist apokalüptilist draamat, nagu ta teeb seda sünoptilises apokalüpsises. Kui loeme tänasele jutlusetekstile eelnevaid ja järgnevaid Jeesuse sõnu, siis on ilmne, et Jeesus ei räägi oma tagasitulekust kohtumõistjana aegade lõpul, vaid vihjab oma taasilmumisele pärast ülestõusmist ja oma Vaimu tulekule jüngrite juurde, sest umbes samade sõnadega nagu tänases evangeeliumis räägib Jeesus oma lahkumisest ka Johannese evangeeliumi 14. peatükis, kus ta kõneleb ka Lohutaja saatmisest: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske. Ja ma palun Isa ja Ta annab teile teise Lohutaja, et Tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe Teda ega tunne Teda ära. Teie tunnete tema ära, sest Tema jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama.“ (Jh 14:15–19). Tänane evangeelium lõppeb sõnadega: „Ja tol päeval te ei küsi minult enam midagi.“ Jüngrid ei küsi enam midagi seetõttu, et neile on osaks saanud vaimne selgus, sest kui Lohutaja tuleb, „siis Ta toob maailma selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta“ (Jh 16:8). Lohutaja on Tõe Vaim, kes juhib jüngrid kõigesse tõesse (Jh 16:13). Jeesus ei vastanda Johannese evangeeliumis praegust ja tulevast ajastut, nagu seda teeb ilmutuskirjandus, vaid ta räägib üürikesest ajast, mil ta on koos omadega, üürikesest lahusolekust ja taaskohtumisest, mis ei jää aga üürikeseks, sest sellest sünnib ühendus tema ja tema omade vahel, mis ületab aja ja ruumi piirid. See ühendus sünnib siis, kui ta tuleb Vaimus omade juurde, jääb nende juurde ja muudab nende kurbuse rõõmuks. Ja see ei ole vaid ühekordne sündmus jüngrite elus, vaid miski, mis toimub ikka ja jälle ja võib toimuda ka meiega, kui Kristus ise tuleb oma ilmutuse, oma Sõna, oma Vaimu kaudu meie juurde ja puudutab meid.

Kirikuisa Augustinus ütleb oma „Pihtimustes“, et inimese ülimaks igatsuseks on õnnelik elu. Seda eesmärki võib väljendada ka teisiti – inimene otsib rõõmu, mis ei kao. Ja ometi on seda raske leida maailmas, kus valitsevad kurjus, kannatused ja surm. Tajume pidevalt oma elu põgusust ja eksistentsi ebakindlust. Tunneme ka rõõmu, kuid kogeme sellegi püsitust. Meie tänane evangeelium kuulutab meile aga rõõmusõnumit, et jäädav rõõm on olemas ja selle allikaks on ülestõusnud ja ülendatud Kristus. Olles ühendatud temaga, on meilgi võimalik kogeda rõõmu, mis puudutab meid nõnda sügavalt, et selle kõrval muutuvad meie eksistentsi hirmud väikesteks ja tühisteks. Nad osutuvad üürikesteks rõõmu kõrval, mis erinevalt lõbususest ei pruugi olla isegi silmaga nähtav, kuid mis ometi kannab ja võib viia läbi katsumustest ja kannatustestki. Aamen.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English