Arhiiv

Me ei ole üksi (nr 64/ 1.3.2013)

Foto: Urmas Nõmmik

 

Kannatusaeg kutsub meid üles mõtlema oma inimeseks olemisele maailmas, mille lahutamatuks osaks on kannatused, kurjus ja surm. Meil on raske selle teadmisega leppida ja see on ka põhjuseks, miks surma on alati käsitletud ebaloomulikuna, nagu kirjutab tänases artiklis „Surmast ja koiduvalgusest“ kirikuõpetaja ja diplomaat Kristel Engman. Ja ometi ei saa me ignoreerida oma eksistentsi tumedamat poolt, sest me kohtume ikka ja jälle nii kannatuste kui ka surmaga. Neil hetkedel vajame me lohutust ja tuge ning just seda pakub meile Kristuse evangeelium, mis tungib nagu valgusekiir meie eksistentsi pimedusse ning annab meile uut jõudu ja lootust. Kirik & Teoloogia tänases jutluses ütleb õpetaja Thomas-Andreas Põder: „Jumal ei jäta ka lootusetuse ja meeleheite olukorras. Just ja iseäranis elutee raskel hetkel on Jumal meiega./…/ Jumal on see, kes hoiab ka kitsikuses ja suunab endaga kohtumise teele. Seega tahetakse meile ütelda, et kui meie eluteel on olukorrad, kus arvame, et oleme täiesti üksi – kus oleme kaotanud sihi ja julguse edasi minna –, siis neiski olukordades me tegelikult ei ole üksi. Nendes olukordades, kus oleme võib-olla väga tundlikud ja haavatavad, kus meil ei ole võib-olla silmi ja kõrvu väga otseks ja vahetuks Jumala kuulamiseks ja nägemiseks, neis olukordades osutab Jumal meile õrnalt ja vaikselt teele enese poole ning kutsub kohtuma Jumalaga, suunab otsima abi Jumalalt. Nii muutub kõrbe-tee, üksi käimine, olukorraks, kus meie meeled teravnevad kogema sidet – sidet Loojaga – mis püsib ka siis, kui kõik teised sidemed on seatud kahtluse alla.“

Aga teel, mille nimeks on elu, ei ole me üksi ka inimlikus mõttes. Meie kõrval käivad teised inimesed ja olgu erinevad meie eluvaated ja usk, ometi on tee, mida meil käia tuleb, üks ja sama. Et me saaksime olla üksteisele headeks teekaaslastaks, on meil vaja teineteisemõistmist, kuid seda ei sünni, kui me ei kõnele üksteisega, kui me ei ole dialoogis. Dialoogi vajalikkusest inimeste vahel, kelle usuline kuuluvus on erinev, kirjutab tänases arvamusloos meie ajakirja uus autor, indoloog ja EEKBL-i liige Riho Alla, kes ütleb: „Teise mõistmist võiks näha koguni dialoogi kõrgeima eesmärgina, omaette väärtusena. See teeb võimalikuks mitte ainult rahumeelse kooseksistentsi – mis on põhimõtteliselt võimalik ka delikaatselt konfliktset religiooniteemat vältides ning seega pikemat vastavasisulist dialoogi pidamata –, vaid paneb imestama Teise teisitiolemise võimaluste üle, kasvatab meis oskust näha end Teise pilguga, olla ja tegutseda teisiti.“ Avaramal teoloogilisel horisondil ja mõnevõrra teises võtmes puudutab teemat ka Luterliku Maailmaliidu oluline misjonidokument, mida tänane number tutvustab. Nähkem siis igas Teises teeskaaslast, kes on saanud Jumala kutse uude maailma, kus ei ole kannatust ja surma.

 

Tänasest numbrist võib lugeda:

Kristel Engman, Surmast ja koiduvalgusest.

Riho Alla, Religioonidevahelise dialoogi lahutatus evangelisatsioonist.

Thomas-Andreas Põder, Kuhu me läheme? (1Kn 19:1–13a).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2012. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English