Esiletõstetud lood

Kuhu me läheme? (1Kn 19:1–13a)

Head lugejad! Sagedasti võrreldakse elu ja teed. Nii sagedasti, et me kõneleme isegi „eluteest“. Elamine on teel olemine, on tee käimine – me oleme teekäijad. Käimisel on muidugi oma rütm, igal käijal oma kõnnak jne. Aga ehkki need tähelepanekud ja sarnasused elu ja tee vahel aitavad võib-olla kaasa elu mõistmisele, ei ole nad selle mõistmiseks ilmselt siiski otsustava tähendusega. Seda, mis on otsustav, sõnastab pigem ikkagi küsimus: kuhu me siis õieti teel oleme? Seda näitlikustab hääletaja tee serval. Hääletaja võib küll vaadata, missugune auto ja millise kiirusega talle läheneb, ent peamine, mida ta tahab teada, kui tema juures peatutakse, on ju see, kuhu reisijate tee viib? Kuhu te lähete? Sellest küsimusest sõltub, kas paluda end võtta teekaaslaseks või mitte. Niisiis, küllap ikka ja jälle on vaja jõuda selgusele või meenutada, kuhu me läheme? Mis on elu? Mis on minu elu? Mis on meie elu? Ja see aeg kirikuaastas, milles me praegu asume, on selliseks järelemõtlemiseks väga kohane. Me viibime ülestõusmispühadele eelnevas paastuajas. Me oleme eneste läbikatsumise ja ettevalmistamise ajas. Jutluse aluseks on seatud tekst 1Kn 19:1–13a. Pangem tähele, mida see meile ütleb:

„Ja Ahab jutustas Iisebelile kõik, mis Eelija oli teinud ja kuidas ta oli mõõgaga tapnud kõik prohvetid. Siis läkitas Iisebel käskjala Eelijale ütlema: „Jumalad tehku minuga ükskõik mida, kui ma homme sel ajal ei tee sinu hingega, nagu sündis kõigi nende hingedega!“ Kui Eelija seda nägi, siis ta võttis kätte ja läks ära oma hinge pärast. Ta jõudis Beer-Sebasse, mis kuulub Juudale, ja jättis oma poisi sinna. Ta ise aga käis kõrbes ühe päevateekonna ja tuli ning istus ühe leetpõõsa alla; siis soovis ta oma hinges, et ta võiks surra, ja ütles: „Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!“ Ja ta heitis maha ning jäi magama leetpõõsa alla. Aga vaata, üks ingel puudutas teda ja ütles temale: „Tõuse üles, söö!“ Ja kui ta vaatas, ennäe, siis oli ta peatsis üks kuumadel kividel küpsetatud kook ja kruus vett. Ta sõi ja jõi ning heitis jälle magama. Aga Issanda ingel tuli veel teist korda ja puudutas teda ning ütles: „Tõuse üles, söö, sest sul on veel pikk tee ees!“ Siis ta tõusis, sõi ja jõi ning käis selle söömise rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini. Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?“ Ja ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.“ Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!“ Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus.“ Aamen.

See on lugu Eelijast, Issanda sulasest, ühest Vana Testamendi kõige tähtsamast prohvetist. Just äsja oli olnud tema elus suur hetk. Eelija oli prohvetiks Iisraeli kuningas Ahabi ajal, keda on iseloomustatud järgmiste sõnadega: „Ahab tegi Issanda, Iisraeli Jumala vihastamiseks veel rohkem kui kõik Iisraeli kuningad, kes enne teda olid olnud“ (16:33). Tähtsaim etteheide, mille teravik suunatakse kuningas Ahabi vastu, ent mis ühtaegu käib kogu Iisraeli rahva vastu, on seega nende pöördumine ebajumalateenimise poole. Eelija ütleb Iisraeli rahvale: „Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Issand on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel!“ Meie jutlusetekstile eelnev peatükk jutustab sellest, kuidas Eelija, „ainus järelejäänud Issanda prohvet“ võidab väeproovi neljasaja viiekümne Baali prohvetiga. Eelija, kes oli alustanud võitlust sõnadega: „Issand! Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal! Saagu täna teatavaks, et sina oled Jumal Iisraelis ja mina olen sinu sulane …“ (18:36), laseb jõuproovi järel, mille käigus oli saanud nähtavaks Baali prohvetite jõuetus, kõik Baali prohvetid kinni võtta ning tapab nad viimseni.

Niisiis, Eelija oli saavutanud suure võidu. Tema, Eelija, oli tõelise Jumala sulane. Olid need tapatalgud aga Issanda tahe? Või oli see prohveti võidujoovastus? Oli see veresaun teisitimõtlejatele Issanda käsk? Oli prohvet Issanda viha teostaja? Otsesõnu meile vastust ei anta. Kuid selle suure võidutunni järel kirjeldab tekst meile Eelijat esmalt kui põgenikku. Viimse kui ühe Baali prohveti hukkamine toob kaasa selle, et Eelija muutub tagaaetavaks, keda kuningas Ahabi võõramaalasest abikaasa Iisebel on tõotanud tappa. Võidujoovastusele järgneb kaine argipäev, mis paneb Eelija põgenema. Tapatöö kutsub esile kättemaksutahte. Eelijast saab põgenik. Ta põgeneb kõrbesse. Ja on üksi. Nõnda on Eelija tee põgeniku tee. Teda jälitatakse ja tahetakse tappa.

Eelija tee on üksi jäänud põgeniku tee. Elust saab põgenemine – eest ära põgenemine. Kas oleme seda kogenud? Põgenemine suhete eest, mis on meile keerulised? Põgenemine asjade eest, mis on ebameeldivad? Põgenemine iseenda eest? Põgenemine halva südametunnistuse eest? Põgenemine Jumala eest? Eelija põgeneb esmalt vaenu eest, mille Baali prohvetite tapmine oli toonud kaasa kuningakojas. Aga veel enam: kogu Iisraeli rahvas olevat Issanda hüljanud, Eelija olevat tema ainsa prohvetina üle jäänud ja nüüd püütakse võtta ka tema hinge. Niisiis, kõik on tema vastu! Tema ainsana on jäänud üle. Põgenedes kaotab Eelija lootuse ja soovib oma surma: „Küllalt! Nüüd Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!“ Seega, pettumine ka Jumalas. Ja nõnda põgenemine ka tema eest. Täielik üksijäämine. Meeleheide. Lootuse kaotamine. Elujõu kadumine. Elutahte vaibumine.

Meie teksti lohutav ja julgustav sõnum aga on, et Jumal ei jäta ka lootusetuse ja meeleheite olukorras. Just ja iseäranis elutee raskel hetkel on Jumal meiega. Vaenlaste eest eemale põgenevast Eelijast saab Eelija, kes sammub kohtuma Jumalaga. Eelija oli kaotanud lootuse, oli nõutu, oli jõuetu, oli üksinda. Jumal on see, kes hoiab ka kitsikuses ja suunab endaga kohtumise teele. Seega tahetakse meile ütelda, et kui meie eluteel on olukorrad, kus arvame, et oleme täiesti üksi – kus oleme kaotanud sihi ja julguse edasi minna –, siis neiski olukordades me tegelikult ei ole üksi. Nendes olukordades, kus oleme võib-olla väga tundlikud ja haavatavad, kus meil ei ole võib-olla silmi ja kõrvu väga otseks ja vahetuks Jumala kuulamiseks ja nägemiseks, osutab Jumal õrnalt ja vaikselt teele enese poole ning kutsub kohtuma Jumalaga, suunab otsima abi Jumalalt. Nii muutub kõrbe-tee, üksi käimine, olukorraks, kus meie meeled teravnevad kogema sidet – sidet Loojaga –, mis püsib ka siis, kui kõik teised sidemed on seatud kahtluse alla. Paastuaeg kui ettevalmistumise aeg ongi loobumise aeg tähenduses, et see on aeg keskendumiseks suhtele, mis Jumalal on meiega ja meil temaga. Jumal kutsub meid endaga kohtuma. Kuid milline on meie suhe Jumalaga? Kas oleme pigem Tema eest põgenemas või valmistume Temaga kohtumiseks?

Eelijat suunas Jumal igatahes pöörduma enda poole, seadis ta sammud teele, mille sihiks oli Jumala mägi, s.t kohtumine Jumalaga. Põgeniku teest sai ettevalmistuse ja kasvamise tee kohtumiseks Jumalaga – niisiis palverännaku tee. Väärib tähelepanu, et tolles kõrbeüksinduses ei olnud Eelija veel valmis Jumalaga kõnelemiseks. Aga tema teele antakse suund, mis viib selleni, et pöörduda Jumala poole ja otsida abi Jumalalt.

Ja kui ta siis on jõudnud Jumala mäele, mida ütleb ta Jumalale? Eelija tunnistab, et on Issanda nimel olnud – nagu meie vana piiblitõlge sõnastab – „püha vihaga vihane“. Miks? Sest „Iisraeli lapsed on sinu lepingu hüljanud“. Eelija kõneleb sellest, et ta on olnud vihane Iisraeli vastu, kuna Iisraeli rahvas on Issanda hüljanud. Ja see prohveti „püha viha“ leidis väljenduse Baali prohvetite tapatalgus. Tema ainsana olevat „üle jäänud“. Ja nüüd „püüavad nad mu hinge“ … Me näeme, kuidas Issanda sulane prohvet Eelija pöördub hädas Jumala poole. Ent ta ei tee seda esimese sammuna. Esimese sammuna oli ta põgenenud kõrbesse. Ja tahtis surra. Jumal oli aga see, kes kandis ta sellest üksinduse-kriisist läbi ja avas tema silmad ja suu taas Jumalale. Ja ka tollel Jumala mäel eelneb prohveti kõnele Jumala kõne. Taas 1938. aasta tõlke sõnadega: „Ja vaata, Jehoova sõna sai ta kätte ning ütles temale: Mis on sul siin tegemist, Eelija?“ (19:9) Prohvet pöördub palves Issanda poole, kuna Issanda sõna on „saanud ta kätte“. (Olgu öeldud, et kristlikus tähenduses toimub palves pöördumine Jumala poole alati eeldusel, et Jumal on meie poole juba pöördunud – et tema sõna on meid juba kätte saanud.) Kui lugeda edasi peatükki, kust jutlusetekst pärineb, selgub, et prohvet hindab olukorda taas puudulikult: ta kaebab, et kogu Iisraeli rahvas on Issandast taganenud ja tahab tema prohvetit tappa.

Tähelepanu väärib, kuidas kirjeldatakse Jumala ilmumist. Jumal ei ilmu ei tormis ega maavärinas ega tules (vulkaanis?), s.t hirmutavates loodusnähtustes, mille suhtes inimene tajub vahetult oma jõuetust, vaid „vaikses, tasases sahinas“. See on ootamatu. Ja Jumal, kes oli kandnud Eelija läbi lootusetuse ja meeleheite hetke, tõotab olukorra muutust ühtlasi ka kogu rahva tasandil. Peatüki teises pooles kuulutab Jumal ette ebajumalateenrite hävingut, ent ütleb ühtlasi, et Eelija ei ole üksi. Jumalale ustavaid on veel teisigi. „Aga ma jätan Iisraelis üle seitse tuhat: kõik põlved, mis ei ole nõtkunud Baali ees, ja kõik suud, mis ei ole teda suudelnud“ (19:18). Nõnda parandab Jumal prohveti antud hinnangut olukorrale ja laseb Eelijal näha, et ei ole sugugi nii, et kõik oleksid tema vastu. Nende ustavate tõttu rahvas püsib. Rahvas püsib, sest Eelija ei ole üksi, vaid nende seas on teisigi Jumalale ustavaid.

Niisiis, meie kirjakoht kõneleb prohvet Eelijast, kes põgeneb eemale vaenlase eest, Iisraeli rahva eest, viimselt Jumala eest. Ja see kõneleb sellest, kuidas üksi jäänud Eelija ületab – tänu Jumalale – nõutuse, jõetuse ja lootusetuse ning asub taas teele, et kohtuda Jumalaga. Eelija elu saab uueks, sest ta liigub Jumala poole. Ja kirjakohale järgnevates salmides tõotab Eelijaga kõnelev Jumal, et Iisraeli rahvas püsib nende tõttu, kes on Jumalale ustavad.

Kristlik kirik loeb neid Vana Testamendi tunnistusi Jumala ilmumisest ja toimimisest, lähtudes Kristuse kannatusest ja surmast ning ülestõusmisest. Ja nõnda saab paastuaeg – ettevalmistuse aeg kohtumiseks Jumalaga – täpsustatud ja mõistetavaks kui Kristuse kannatusaeg. Kuidas nii? Nagu nägime Eelija näitel, aga nagu tunnistab ka kogu Vana Testament, ei ole inimeste ustavus Issandale see, mille peale elu ning selle püsimist ja terviklikkust rajada. Inimeste usaldusväärsus on piiratud ja puudulik. Inimese sellist elu, mis on Jumala eest põgenemine ehk tema ignoreerimine, ning inimese sellist elu, mis on Jumala poole liikumine ehk palverännak, kannab ja ühendab Jumal ise. Jeesuse Kristuse kannatuses, ristisurmas ja ülestõusmises on avalik, et mitte inimese ustavus, vaid Jumala enda ustavus on see, mille tõttu inimkond ja inimene püsib. Paastuaeg on teelolemine Jumala poole, kes on „vaikses ja tasases sahinas“ – kes on mitte kõige tugevamas ja jõulisemas, vaid jõuetult ristil rippujas. Paastuajal on meie silmad suunatud Jumala poole, kes on truudusetute tagajärje võtnud enda kanda. Truudusetus Jumalale tähendab truudusetust elule. Ja nii on truudusetuse palk surm.

Millal me oleme truudusetud? Me oleme truudusetud, kui eksime oma teelt Jumala unustamise radadele. Me oleme truudusetud, kui ei näe oma kaasinimeses ligimest. Me oleme truudusetud, kui ei suhtu kaasinimestesse ja iseendasse kui lastesse, keda Jumal armastab lõpmatu armastusega. Me oleme truudusetud, kui kuritarvitame keskkonda, milles me elame. Lühidalt, me oleme truudusetud, kui mõtleme kõigepealt iseendale ja alles siis Jumalale. Sest üksnes kõigepealt Jumalale mõtlemine – seda Jumala kummardamine ja teenimine ju tähendabki! – avab meie südamed ka kõigile inimestele. Ka neile, kes meile ei meeldi. Ka neile, kelle suhtes oleme muidu ükskõiksed. See on nii, kuna oma lõputus armastuses ja halastuses ustav Jumal on Kristuses ennast sidunud truudusetu inimkonnaga ja avanud selle uuele elule: Kristuses on Jumal meile kinkinud uue elu koos Jumalaga, s.o uue elu, mis ei võida ebajumalateenistust mitte välispidise jõu ja vägivallaga – nii nagu Eelija tappis Baali prohvetid –, vaid uue elu, mis võidab ebajumalateenistuse seestpoolt: nimelt armastusega!

Jumala armastus inimese vastu, kes on Jumala unustanud ja hüljanud, on avalik Kristuse elukäigus: eluteel, mis algab kõikväelise Looja „vaikselt ja väikselt“ saamisega väikseks Jeesuslapseks Betlemma sõimes, eluteel, millel Jeesus tegutseb, tervendades ja Taevasest Isast tunnistust andes ning mis lõpeb kõigi poolt hüljatuna ja mahajäetuna ristil. Ent siiski mitte! See surm – see kõigist maha jäetud olemine – ei ole lõpp. Sellest surmakriisist – sellest suhetest lahutamisest – kannab läbi Jumala armastus, mis äratab uuele igavesele elule. Selline on elu perspektiiv Kristuse kaudu! Selline on elutee siht kristliku usuveendumuse kohaselt!

Ülehomme on „Oculi“ („Mu silmad“) pühapäev, s.t kolmas kannatusaja pühapäev, mille nimi tuleneb Vana Testamendi lauliku sõnadest: „Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja“ (Ps 25:15). Mõistes paastuaega kui Kristuse kannatusaega, kelles ja kelle tõttu on meil püsimine Jumala ees, võime küsida: kas oleme olnud Jumala armastusele truud üksikisikutena? Aga ka seda, kas oleme olnud talle truud ühiselt, s.t kirikuna? Meie selja taga on pool sajandit okupatsiooni sellise riigi valitsuse all, mis võttis endale meelevalla inimeste südame ja südametunnistuse üle. Nõnda nõudis Nõukogude riik inimestelt ebajumalateenistust. Olles äsja tähistanud Eesti Vabariigi 95. aastapäeva, võime olla tänulikud, et elame taas omaenda riigis, mis ei nõua enese suhtes ebajumalateenistust. Meie riigi asi on anda välised rahumeelsed raamid kooseluks, et igaüks saaks otsida oma teed ning et need, kes on oma raja leidnud, saaksid anda sellest tunnistust. Jutluse aluseks olev tekst tõotab ja kinnitab, et ka siis, kui oleme nõutud, meeleheitel, lootuse kaotanud ja üksi, ka siis leiab Jumal „vaikselt, tasaselt” tee meie südamesse. Ja siis on armastuse vaim see, mis meid valitseb ja kannab. Selle Vaimu juhtimisel ja toel jätkakem oma rännakut igavese elu kirkusesse. Aamen.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English