„Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!“ Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!“ Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Mt 3:13–17)
Inimesi on vaevanud küsimus, mida peame tegema, et meeldida kõrgemale väele. Küsimus on vaevanud eestlasi, meie esivanemaid, vaevanud ka kõiki maailma rahvaid. Eesti rahvausund ei ole üleskirjutatud tekst ja seega oma mõtteviisides lõpuni tuntud, kuid võib üsna kindlalt teada, et selles oli olemas vajadus lepitada metsahaldjaid. Metsamüür oli küll harjumuspärane vaatepilt taluinimesele, kuid samas ka hirmutav. Tuleb jüripäev, vaja lambad ja sead välja lasta, kuid metsas on hundid. Huntidel on haldjad ja lammastel on haldjad. Neile on vaja ohvreid tuua. Kõhe on, mida teha, et haldajad mõtleksid meist hästi? Et ei oleks metsas vägesid, kes võtavad me lambad?
Kaugemal, maailma rahvastel, on olnud kõhedustunne taeva ees. Millest siis muidu ohvrid ja rituaalid? Nende vormidest räägib usundilugu. Kuid kui läheme süvitsi ja küsime, mida peame tegema, siis kas kõrgemad võimud, taeva valitsejad, ei ole ometi inimestele midagi teada andnud, endast ja meist. Kas Jumal ei ole kirjutanud kirja, taevast, maapealse aadressiga, ja vastanud, mida me peaksime teadma. Kes on Jumal? Kes oleme meie?
Vanast Testamendist võime lugeda, et Jumal vihastab oma rahva peale. Oli kord aeg, mil ei sadanud vihma. See tõi kaasa ikalduse, sellega koos majandusliku ja sotsiaalse kriisi. Rahval polnud süüa, kuninga hobustelgi polnud enam heina. Kuninga sulased käivad mäekülgi läbi. Iga maastikukoht on ju isenäoline, ehk on kusagil kastemärg ja päikesekuumus teisiti kui kõrbenud maadel, ehk on kusagil rohelist. Ja kes on süüdi, et taevas on meie kohal kinni? Seal tõuseb prohvet Eelija, ta ütleb: süüdi on kuningas ja rahvas, kes on kummardanud võõraste rahvaste jumalakujude ette. Meie Jumal tahab, et inimesed ei teeks seda tühisust. See on prohveti sõna.
Prohveti hääl on nagu kiri taevast, kirjutatud rahvale maa peal. Mille alusel prohvet räägib? Mitte, et ta oleks näinud midagi unes. Mitte, et tal oleksid erilised võimed. Prohvet tuletab meelde Jumala kirja taevast. Tema ise ei ole Jumala kiri, tema on vaid selle lugeja, koos terve rahvaga. Jumala kiri on Vana Testament. Prohvet tuletab meelde, et meie rahvas on sündinud Siinai mäe jalamil, seal, kus taevas rääkis maaga. Taevas andis teada Jumala tahte. Seal sai inimkond teada, et on Jumal, kes saadab meid. Ta tahab, et inimesed armastaksid. Ta toob meile seaduse kujul näiteid armastusest, et need meid vaimustaksid.
Lugesime Matteuse evangeeliumist just kohta, kus Johannes, üks prohvet, on Jordani ääres, ning kuulutab Jumala kirja inimkonnale. Kuulajad tegelikult teavad seda kõike. Nad tunnevad lugusid maailma loomisest, inimese paradiisist väljaajamisest, Jumala lepingust Aabrahamiga, Moosese seadusest, patust, õigusest. Inimesed on saanud kodust kaasa n-ö usuõpetuse. Kuid see ei aita neid, vähemalt nad tunnevad nii. Usuõpetus ja selle teadmised on midagi kõrget ja püha, meie aga oleme patused. Nad tulevad prohveti juurde. Mis on prohveti sõnas nii eriline meie, patuste jaoks? On see tunne, et inimene seisab meie ees ja räägib armust ning andeksandmisest? Ta on tulnud just meie eluajal, selles eluolukorras.
See prohvet on Johannes. Ta kutsub inimesed Jordani vette. Siin kuulutab ta patu karistust, siin kuulutab ta armu. Armusaanud astuvad vette. Mitte vesi ei puhasta neid, seda teeb Jumala sõna. Vesi on vaid nähtav märk selle teo juures.
Johannese kohta on öeldud, et ta on suurim naisest sündinute hulgas, kuid väikseim Jumala riigis on suurem kui tema. Seda ütles Jeesus, ja mõttevõrrandina on ütlus keeruline. Sellega näitab Jeesus meile siiski selgelt, et Johannes kuulub Vana Testamendi juurde. Tema on Vana Testamendi hääl, ja Vana Testament on tõde. Vana Testament ütleb oma otsuse iga inimese kohta, inimene on Jumala loodud, kuid langenud, pattu teinud elusolend. Miks on Johannes suurim naisest sündinuist? Tema suurus ei seisne selles, et ta oleks kuulutanud midagi erilist. Õieti ei tunne me tema kuulutust eriti, teame vaid kohtusõnu ning Jumala riigi ootust. Sageli lähevad tema sõnad segi Jeesuse sõnadega. On see kahe mehe haruldane üksmeel või on see ajalookirjutaja asjade lihtsustamine, seda me ei tea. Johannese suurus seisneb hoopis selles, et temal on eesõigus kuulutada Jumala riiki just sel ajal, kui Jumala riik tuleb. Temale andis Jumal ajaloolise võimaluse rääkida Jeesusest ja näidata samas: siin ongi Jeesus Kristus.
Inimesed tunnevad Johannese juures Jumala aulisust. Kui nad lähevad välja Jordani äärde, tunnevad nad, nagu oleksid nad Jordanit ületamas ja jõudmas tõotatud maale. Nad ei ole mahajääjad ega hilinejad, Iisraeli Jumala au paistab nende peale. Nad on teadnud, et Jumal nõuab meilt palju tegusid, nõuab enese hoidmist roojusest. Nüüd saavad nad teada, et Jumal tahab lunastada, päästa. Jumala au on hakanud paistma nende kohal.
Johannese juurde tuleb Jeesus, kuid mitte Johannese töö ülevõtjana, kellenagi, kes teeb ja teab paremini, vaid ühe ristitavana. Sellest tekib ristimise juures vaidlus, kes on kõrgem, kes peab ristima, kes ristitud saama. Kumbki peab ennast madalamaks, teist kõrgemaks. Johannes peab end madalamaks, sest ta on ainult prohvet, mitte Jumala Poeg. On ju Jumala Poeg see, kes toob Jumala riigi, ka temale, surelikule. Jeesus omakorda peab end madalamaks, sest Johannes esindab Vana Testamenti, Jumala korda, mille alla on antud kogu inimkond. Ja Jeesus on tulnud maailma inimeseks, saanud Jumala käsu alla, nagu kes tahes patune. Seetõttu tuleb teda ristida ühes patustega.
Jeesus tõuseb veest. Jumal ütleb tema kohta taevast oma otsuse: „See on minu armas Poeg.“ Läbi aegade on Eesti kirikutes öeldud, just siis, kui pakane kõige kõvemini paugub ja jõulud ning kolmekuningapäev on läbi: „Me nägime tema au kui Isast ainusündinud Poja au täis armu ja tõtt.“
Ega Piibel sõnu ei pilla. Iga sõna on loetud ja oma õige koha peal. Seda, et Jeesus on Jumala Poeg, öeldakse sõnaselgelt siin, siis veel teiseks mäel, kus Jeesus elab läbi imelise kirgastumise, ning kolmandaks, kui Jeesus on ristil. Kolm korda „Jumala Poeg“ – evangeeliumi autor on ümmarguse arvu kordi kirjutanud suure sõnumi: me nägime Jumala Poega.
Jeesus ütleb: „Kui teie õigus ei ole suurem kirjatundjate ja variseride õigusest, ei saa te taevariiki.“ Kirjatundjate ja variseride õigus on see, teada Jumala nõudmisi ning püüda neid täita, ükshaaval, nagu ametnik, kes püüab administreerida oma hallatavaid valdkondi, ning võtab iga probleemi ette, kuni ta arvab leidvat lahenduse. Jeesus räägib oma jüngritele ja nimetab: „teie õigus“. See ei ole mitte jüngrite siiram ja puhtam viis teha õiglasi tegusid. „Õigus“ on elu Jumala riigis, see, mille on toonud Jeesus. Selles õiguses saabki inimene, ka kõige väiksem, suuremaks Ristija Johannesest.
Jeesus, kes räägib sellest õigusest, ei ole enam osa Vanast Testamendist. Ta on Uue Lepingu tooja, Uue Testamendi tegija. Uus Testament ei räägi meile õigusest mitte „teie peate“ vormis, vaid „teie heaks on juba tehtud“ vormis. Seda on teinud Jumal ise, oma Pojas. Vana Testament kuulutab küll tõde, kes on Jumal, kes oleme meie. Kuid Uus Testament ülendab tõde kuulnud patuse Jumala armualtari ette.
Miks ja kuidas? Eks ikka sellega, et ta on näinud Jeesust, lihaks saanud Jumalat, kes on tulnud maailma ja toonud andeksandmise. Mida tahab Jumal, et me tema lepitamiseks teeme? Et tema põud meid ei tapaks, nagu Eelija ajal, et ta võtaks meilt hirmu, nagu hiites käijate ja haldjatesse uskujate ajal. Jumal tahab, et me usuksime tema Pojasse. Poja saatmine on Jumala kõige otsesem tegu. Seal, Jordani ääres, oli Jumala Poeg inimesena kõigile nähtav.
Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste ja Tartu Teoloogia Akadeemia Uue Testamendi teaduse lektor.
