„Maarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud …““ (Jh 20:1–2)
Kokkuleppeliselt 33. aasta paiku olid Jeruusalemmas ärevad ajad – üksteisele järgnesid sündmused, mille kohta küll mingeid ennustusi teati, aga mida keegi eriliselt ei uskunud tervikuna täide minevat. Ometi kujunes kõik hirmuäratava kiirusega nagu lumepalli-efekt. Kui miski liikuma hakkab või liikuma pannakse, haarab see kõik enesega kaasa. Kogu Jeesuse elu ja samuti – mida tema puhul ei saa jätta just ütlemata – uut elu puudutav oli kokkuvõttes jahmatav, ootamatu ja hirmuäratavalt täpse kuluga. Vastavalt vanadele ettekuulutustele leidis aset pidulik sissesõit Jeruusalemma, oli hüvastijätt, olid äraandmine ja vangistamine, olid surm ja hauarahu. Ja siis – veelgi ootamatumana – oli tühi haud!
Eesti rahvapärimusest võib leida surma, matmise ja hauast tõusmise kohta hulganisti lugusid, erinevaidki täiesti oma vaimult. Enamasti kardetakse, austatakse surma ja surnut, hauda või surnuaeda. Samas oodatakse ristil rippunud Jeesust just oma sauna end õhtul pesema või hauast tõusnud Jumala Poega just oma koduuksele koputama. Kõpu legendid räägivad palju surmaga seotud hirmust, kartusest ja ebatavalisest. Siinsamas Kõpu kiriku lähedal Laiakivil, kaugemal Vainristil, Tipus või mujal juhtunud lood panevad õlgu väristama ja palvet lugema.
Aga Jeruusalemmas omal ajal sellist hirmu ei tuntud. Johannese järgi läks Maarja Magdaleena Jeesuse hauale juba pimedas, lootuses hauda pääseda ja Issanda surnukeha juures olla. Ei ole seletust, mida ta seal täpselt tegi, kuid avatud hauda nähes jooksis ta kohe meestele sõna viima. Need tormasid kohale ja astusid kaljuhauda sisse. Hämmeldus ületas igasuguse võimaliku hirmu, sest oma sõbra surnukeha eestleidmine ei oleks kohutanud. Vastupidi, kohutavaks osutus selle kadumine. Jah, mida ei olnud, oli just seesama meie rahva sagedane hirmude põhjustaja – surnukeha. Surm oli olnud alles nii selgesti nähtav, ristil surnud sõber alles silmade ees. Nüüd oli see aga tõstetud täiesti kõrvale, elavate silme alt välja. Surm oli otseselt kõrvaldatud ja nähtamatuks tehtud. Ja nii läksid hauale jooksjad kodu poole, teadmata või taipamata veel selle põhjust ja tähendust.
Kuid seesama, üks jooksjatest, Johannes, kirjutas loole lisa: julge naine Maarja Magdaleena jäi peale meeste lahkumist taas üksi hauale, nuttis ja nägi kahte inglit Jeesuse aseme ääres. Ta vestles nendega, pöördus ümber ja kohtus siis palgest palgesse Jeesuse endaga. „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse,“ ütles Paulus, kui kirjeldas olukorda, mis saab osaks inimesele, kui ta ise armastab või elab armastuse sees. „Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud,“ unistas ja lootis ta tõelise elu saabumisest. Usk ja lootus on võimsad, kuid armastus ületab need mõlemad, oli Pauluse veendumus. Armastusest Jeesuse vastu tugevnesid Maarja Magdaleena usk ja lootus ning panid ta elama ja tegutsema selles vaimus.
Millal saabub selline selguse hetk siis meile? Julge Maarja Magdaleena nägi selle ära, kuigi jüngritel jäi sel päeval midagi saamata. Mõni päev läheme ju meiegi Johannese ja Peetruse kombel ära kodu poole, tähtsaid hetki, kõnelusi või kohtumisi ära jättes, neid vältides või neid takistades. Ja teinekord tulevad sündmused me ette siis, kui muu ei olegi enam võimalik, nii raske ja lootusetu on kõik. Just siis võib seista me ees keegi, kes võib öelda vaid mõne sõna, et parem hakkaks. Just siis võib tulla meile selgus, et elamegi oma väikest elu tõeliselt suurelt, ainuõigelt ja väga hästi, hoolimata nüridest argipäevadest või tuhmist elust. Ja just siis võime me kohtuda palgest palgesse üles tõusnud Elu Kuninga endaga, kelle Sõna vägi on võimas, kutse vastupandamatu ja selge. Selline selguse hetk, see Pauluse „siis“ tasub ootamist ja otsimist, tegutsemist ja vaevanägemist. Ülestõusmispühade varahommikul tervitab meid vana tõde: „Ärka üles, kes sa magad, siis särab sulle Kristus!“ mis kutsub tähelepanijat positiivsele aktiivsusele. Just nüüd on aeg selg sirgu lüüa, hirm ja surmavaev, tüütu ja ahistav argipäev unustada ning astuda edasi uue elu inimesena: püstipäi, lahtiste silmadega laiemalt ja kõrgemale enda ümber vaadates! Astuda edasi usus sellesse, et Eluandja kord meid ise palgest palgesse kõnetab, või usus sellesse, mida koges kord Maarja Magdaleena tühja haua juures.
Jeesus ei jäänud ühel pimedal varahommikul haualkäija vaatamise ja taganutmise vangiks. Ei, tema kohtus tulijaga palgest palgesse, lasi end rõhutul täiesti tunnetada ja vastu võtta selleks, et inimese hirm, lootusetus ja ahastus tõeliselt elamata elu pärast kaoks! Seda teeb ta armastades ka praegu, sest ülestõusmispühade hommik on Maarja Magdaleena ajast alates igavene.
Jutlus on peetud Kõpu Peetri kirikus esimesel ülestõusmispühal 2011. aastal.
Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri kiriku õpetaja.
