„Siis nad ütlesid talle: „Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed? Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.“ Siis ütles Jeesus neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“ Siis nad ütlesid talle: „Issand, anna meile alati seda leiba!“ Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ (Jh 6:30–35)
Piiblit lugedes võib märgata, et Jeesuse kõnet piiritlevad jutumärgid ei lõpe siin. Tema kõne kestab edasi. Ka ei alga taevasest ja maisest leivast jutustav sündmustik mitte inimeste küsimusest Jeesusele, vaid palju varem. Jeesuse kõnel endast kui eluleivast on nii taevases kui ka maises ajaloos pikk eellugu. Kuid see kõne kestab ka läbi meie aja ning läbi meie elu tuleviku poole. Jeesuse kõne ei ole üksnes kõne, vaid ka inimeste elu muutev jõud.
Inimestena on meil kalduvus toetuda millelegi või kellelegi nähtavale, sageli on selleks teine inimene. Juutidel oli hea loota mineviku suurkuju Moosese peale, kes Jumala töövahendina oli tohtinud teha suuri tegusid. Ammu surnuna ei saanud ta enam ka eksida, ta ei saanud ka enam midagi uut teha, kuid ta sobis mineviku päästetegude näiteks ja tähenduse kandjaks. Sageli liiga utilitaristlikule eestlasele on omane unistada annina kätte antavast leivast. Seda tegi ka niinimetatud teise Exoduse ehk teise päästva väljarännu ootusest pakatav Teise Baaruki raamatu kirjutaja: „Manna küllus laskub uuesti kõrgusest ja neil aastail nad söövad sellest“ (2Brk 29:8).
Mineviku kangelased ei tee meie heaks enam midagi. Seepärast Jeesuse vastus juutidele, et kõrbeleiba ei andnudki Mooses, kustutab ka meie „aga kord oli“ tüüpi heietused. Kõrbetoiduks olnud manna tuli Jumala käest ning selle manna söömine leevendas vaid ajutist nälga. Manna ei andnud elu, vaid pikendas üksnes surma saabumist. Jeesuse sõnade kohaselt „Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid“ (Jh 6:49). Niisiis lühendame lauset: „… nad sõid … ja surid!“ Me sööme ja sureme. Siia on peidetud inimkonna ajalugu, sest kui miski kordub, siis just see. Meiegi sööme igapäevast leiba, unustame sageli Jumalat tänada ning muidugi sureme söömisest hoolimata. Oleme tänamatud tolle leiva eest, mis surma saabumist edasi lükkab. Veel halvem on aga see, et me peame tähtsusetuks Jumala tõelist andi Jeesust, kes taevast alla tulnuna on meile tõeliseks leivaks ja tahab anda oma eluga meile elu.
Me oleme sama pimedad kui evangeeliumi jutustuste inimesed, sest ka meie umbusaldus Jumala vastu on samasugune kui neil, kes peale viie tuhande mehe imelise söötmise kogemist küsivad jälle Jeesuselt tunnustähte. Kuid juba nähtu, kogetu ja kasutatu kohta tagantjärele Jumala käest tõendi nõudmine toob kaasa Jumala kohtu, milleks võib olla jätkuv vaimne pimedus, võimetus kogeda Jumalat ja näha kogu elu õiges valguses. Nii on võimalik lõpuks tõelisest elust ilma jääda (Jh 6:53). Evangeeliumist nähtub, et usuline ületargutamine muutus eneseirooniaks. Nõnda nägi seda evangelist, aga samasuguse küsimuse peame endale esitama ka ise. Nii nagu Mooses ja tema läbi Jumala poolt tehtu ei olnud Jumala päästeloo eesmärk iseeneses, vaid pidi äratama usku (Jh 5:39–47), nii on ka meie asi näha läbi oma isikliku ja ajaloolise kogemuse Jumala armu, uskuda temasse ning käituda selle kohaselt.
Juudid ootasid, et Messias tuleb paasa ajal ja siis saabub ka leib, uus manna. Kui Jeesus oli just toitnud viis tuhat meest, võiks ju eeldada ime nägijatelt erilist taipamise ja äratundmise võimet. Umbes nii, et praegu ei olegi veel paasa, ent ennäe, tegelik täitumuste aeg on juba käes, manna asemel naudime tõelist odraleiba! Jeesus toitis maa peal olemas oleva leivaga. Siin aga saladus peitubki. Ka Jeesuse antud odraleib andis viiele tuhandele mehele tarbida vaid Jumala pärisanni eelkuju. Seda eluks vajalikku toitu, mis nälga peletab, kuid surma üksnes edasi lükkab. Kuid Jumala tõeline leib, mis tegelikult on pärit taevast, seisis Jeesuse enda näol rahva keskel selleks, et anda elu. Inimesed aga tahavad, et Jeesus annaks aina seda sorti leiba, mis juba eelmisel päeval ära söödi, aga mille mälestus ikka täitis mõtted ja meeled. Eks ole ka meie niisugused inimesed.
Jeesuse vastus „Mina olen eluleib, kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi“ paneb küsima, kas on see leib äkki ka meile võõras? Kui nii tundub, tuletame nüüd kannatusajal meelde Jeesuse sõnu, et kui keegi sööb seda leiba, mida Jeesus annab, siis on meie päralt tõotus, et saame elada igavesti. Aga selle leiva hind väljendub Jeesuse sõnades, et Jeesus ise on end andnud maailma elu eest.
Me saame ühelt poolt vaadata minevikku, kuid meie päralt on võimalused kasutada Jumala Sõna ja Püha Õhtusöömaaja sakramenti, sest neis ja nendega Jumal annab meile tõelist leiba taevast. Jumala Sõna ja sakrament toovad Jumala ligiolu kestva oleviku neile, kes neid kasutavad. Õigupoolest on nii Siinai kõrbes toimunud toitmise loo, Jeesuse imelise leivateo kui ka Tema enda sõna ülesanne aidata meil mõista, et inimene ei ela ainult leivast, vaid kõigest, mis lähtub Issanda suust. Selles on nii alandus kui ka rõõmusõnum. Selleks, et me aru saaksime, et igapäevanegi leib ei pärine meilt endalt – ja et taevast pärinev leib ei lükka surma mitte ainult edasi, vaid toidab teelist igaveseks eluks.
Randar Tasmuth (1955), dr. theol., on EELK vikaarõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professor.
