Armsad õed ja vennad! Tänasel jumalateenistusel kogeme evangeelsete kirikute osadust Euroopas. Siia pühakotta on kogunenud luterlike, reformeeritud, unieeritud, metodisti ja teiste evangeelsete kirikute esindajad kõige erinevamatest Euroopa osadest. Möödunud kahel päeval pidas Euroopa evangeelsete kirikute osaduse nõukogu teie ilusas pealinnas Tallinnas oma koosolekut. Oleme kogenud suurt külalislahkust ning oleme selle eest tänulikud. Meie ülesandeks oli teha viimaseid ettevalmistusi evangeelsete kirikute täiskogule, mis toimub iga kuue aasta tagant. Käesoleva aasta septembris kogunetakse Itaalias Firenzes. Täiskogu teemaks on „Tuleviku jaoks vabad!“ Sest evangeelium vabastab meid panustama ka Euroopasse. Kuid tuleviku jaoks saame me vabaks seeläbi, et kuulame ikka ja uuesti suuri tõotusi, mida Jumal oma kirikule kingib. Tänase jutluse aluseks on seatud pühakirja lõik 1. Saamueli raamatu 16. peatükist (16: 1-13). See on Taaveti kuningaksvõidmise lugu:
„Issand ütles Saamuelile: „Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud. Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga.“ Aga Saamuel ütles: „Kuidas ma võin minna? Kui Saul kuuleb, siis ta tapab mu.“ Ja Issand vastas: „Võta üks mullikas enesega kaasa ja ütle: Ma tulin Issandale ohverdama. Kutsu siis Iisai ohvrile ja mina õpetan sind, mida sa pead tegema; siis võia mulle see, keda ma sulle nimetan!“
Ja Saamuel tegi, nagu Issand oli öelnud, ja läks Petlemma. Aga linnavanemad tulid värisedes temale vastu ja küsisid: „Kas tuled rahuga?“ Ja ta vastas: „Rahuga. Ma tulen Issandale ohverdama; pühitsege endid ja tulge koos minuga ohvrile!“ Siis ta pühitses Iisaid ja tema poegi ning kutsus nad ohvrile.
Ja kui nad tulid, siis ta nägi Eliabi ja mõtles: „Küllap on nüüd Issanda ees Tema võitu.“ Aga Issand ütles Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale! Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.“
Siis Iisai kutsus Abinadabi ja laskis ta Saamueli eest mööda minna; aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.“ Siis Iisai laskis Samma mööda minna, aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.“ Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile: „Issand ei ole neid valinud.“
Ja Saamuel küsis Iisailt: „Kas poisid on kõik siin?“ Ja Iisai vastas: „Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid.“ Siis ütles Saamuel Iisaile: „Läkita keegi talle järele ja too ta siia, sest me ei istu lauda enne, kui ta siia tuleb!“ Ja Iisai läkitas mehed ning laskis ta tuua; ta oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Issand ütles: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!“ Ja Saamuel võttis õlisarve ja võidis teda ta vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli võimsasti Taaveti peale, alates sellest päevast ja edaspidi.“
Armas kogudus! Iisrael otsib järgmist kuningat! See võiks olla tänapäeval kõikjal maailmas populaarse talendiotsimise šõu pealkirjaks. „Saksamaa järgmine tippmodell“ ja „Saksamaa otsib superstaari“ on tuntud Saksamaal, staarikonkursid „Megastaar“ Ungaris ja „Popstaar“ Prantsusmaal, „Kuulsuse vabrik“ Suurbritannias ning seal toodetud „Iidolid“, samuti samasugune šõu Taanis, „Homsed kangelased“ Austrias ning „Eesti otsib superstaari“ Eestis. Üle maailma õpetatakse noori inimesi näitama end kolm minutit kestval esinemisel ning trumpama üksteist üle, võistlema kohtunike hinnangu ja publiku reaktsiooni pärast. Enda väärtust tuleb esitleda kõrgena. Küsimuseks on, kuidas end paremini müüa. Meediateadlane Norbert Bloz nimetab seda meedia-darvinismiks. Ta kirjutab: „Paljud noored inimesed on mõistnud, et igapäevaelu praktika seisukohalt on otsustav enese esitlemine väheste minutite vältelt, ning et kaalul on seejuures kõik: sul on kolm minutit aega, et end esitleda, kuid hoidku selle eest, et sa meile ei meeldi!“ Juba ammu on seesugune talendiotsimise kultuur levinud kaugele väljapoole televisiooni, juba mõnda aega korraldavad suured ettevõtted oma uute töötajate otsimise konkursse täpselt samamoodi nagu talendiotsimise šõud televiisoris – üksnes otseülekanne on puudu.
Kindlasti ei olnud otseülekanne mõttes ka prohvet Saamuelil, kui ta sai Jumalalt ülesande salvida järgmine Iisraeli kuningas. Vastupidi! Ta soovib, et kuningas Saul sellest ometi midagi ei kuuleks! Prohvet Saamuel oli küll alles äsja teatanud kuningale, et Jumal on võtnud oma käe tema pealt ära, on ta „hüljanud“, kuna kuningas ei olnud Issandale kuulekas (1Sm 15:23). Kuid kuningas jätkab siiski oma ametis ning läheb veel üsna pikalt, enne kui tema valitsemisel on halb lõpp. Pole seega ime, et Saamuel on täis hirmu! „Kui Saul seda kuuleb, siis ta tapab mu!“ (16:2). Saamuel hindab oma teo tagajärgi realistlikult. Järgmise kuninga salvimine tähendab ju poliitilise pöörde ettevalmistamist!
Saamuel kutsub Iisai perekonna Petlemma, et seal ühiselt ohverdada. Ohvrilooma võtab ta ise kaasa. Kui nad on kokku tulnud, algab kummaline talendiotsmine, Iisraeli järgmise kuninga otsimine. Iisai seitsmel pojal pole õrna aimu, millega on tegu. Nad astuvad ligi tavalises järjekorras, kõige vanem tuleb esimesena, nii nagu on kohane, ning teised järgnevad vanuse järjekorras. Juba kohe esimese, vanima, poja puhul, mõtleb prohvet: jah, see võiks olla sobiv, kuid ta ei ole seda. Teine poeg ei ole ja ka kolmas mitte, ka neljas, viies, kuues ei ole – ning sobiv ei ole ka seitsmes poeg. Asi ei õnnestunud. „Issand ei ole neid valinud“ (s 10). Kriteeriumid, mille järgi Saamuel oma otsuse langetas, „kõhutunne“, mille järgi tema oli otsustanud, ei pidanud paika. Ilmselgelt on Jumalal teised mõõdupuud. Tõeks osutub vanasõna „Inimene näeb, mis on silma ees, aga Jumal näeb, mis on südames“ (s 7). Kuid kuidas aitab see taipamine nüüd, kus kedagi ei ole enam kohal? Kas lugu ei ole sellega läbi? Saamuel küsib: „Kas kõik poisid on siin?“ (s 11). Ta küsib üle, mida ta näeb ja kuuleb. Ja ennäe – on veel ka kaheksas poeg, kelle nimi jääb muuseas mainimata; ta karjatab kusagil väljal lambaid. Kas oli ta ehk veel liiga noor selleks, et pääseda kavandatava ohverdamise juurde? Kui ta on viimaks toodud kohale ja kokkutulnud osadusega liitunud, siis käsib Jumal Saamueli: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!“ (s 12).
Kindlasti on meile paljudest muinasjuttudest ja saagadest tuttav, et sageli ei ole kõige vanem see, kes viib loo hea lõpuni. Seda ei tee mitte kõige vanem – see, kellel lasuvad kõikide ootused, vaid üllataval viisil just noorim poeg või noorim tütar. Me kohtame seda vendade Grimmide muinasjutus Tuhkatriinust, kreeka müüdis Zeusist, kes on Saturni noorim poeg, kohtume sellega ka Eesti eeposes Kalevipoeg.
Ometi on Iisraeli uue kuninga salvimine prohvet Saamueli poolt midagi palju enamat kui vaid muinasjutulaadne motiiv. Tegemist on jumaliku valiku saladusega. Oma armastatud lepingurahva tuleviku tarvis, Iisraeli pääste tarvis, valib Jumal selle ilma nimeta lapse kuningaks. Tema valikut ei põhjendata. Mitte ainsama sõnagagi. Mitte miski ei põhjenda seda valikut – ei poisikese väljanägemine ega tema talendid, sest ta on veel liiga noor, et oleks jõudnud neid juba näidata. Samuti ei põhjenda poisikese valikut tõsiasi, et ta karjatas karja, ehkki see on kuningale igati kohane, kui ta mõistab end karjasena. Seda valikut ei põhjenda ka armastus, mida vanemad poisikese vastu üles näitasid, sest nad kutsuvad oma noorimat poega Taavetiks, mis tähendab tõlkes „armsaim“. Mitte millelegi nimetatust ei tugine Jumala valik. Jumala valik on vaba. See sünnib ühel ainsal põhjusel: Jumala tahe on mitte jätta seda maailma, Jumala loodut, kaose hooleks – mitte jätta neid inimesi, Jumala poegi ja tütreid, pimeduse ja hukatuse hooleks, vaid kiskuda meid kõigest sellest välja ning juhtida päästele.
Johannes Calvin, kes on Jumala-poolse valiku üle iseäranis pingsalt mõtelnud, sõnastab seda nõnda: „Sest Jumal, kes näeb kogu inimsugu asuvana languses ja hukatuses, kisub puhtast armastusest välja need, kellest tal on hea meel, ja kutsub neid nõnda toimides enda poolele.“* Jumala valik on vaba, see toimub puhtast armust.
Jumala valik ei ole tasu selle eest, kuidas me end näitame ja müüme, ei ole ka tasu meie usu eest. See valik ei tõsta meid teistest kõrgemale, vaid kutsub meid teisi teenima. See tühistab talendiotsimise pseudokultuuri ning on aluseks armukultuurile.
Apostel kirjutab, et Jumal on meid Jeesuses Kristuses valinud (Ef 1:4) on meid ette ära tundnud, ning määranud ette, et me saame tema Poja näo sarnaseks, selleks et Jeesus Kristus oleks esmasündinu oma vendade ja õdede seas (Rm 8:29). Meenutame veel Johannes Calvinit, kes ütleb: „Oma Pojas vaatab Jumal meid sõbralikult ning seetõttu armastab ta meid.“ Nii nagu Taaveti ja tema vendade puhul pöörduvad tavalised tähtsusjärjestused ja hierarhiad ümber, nii toimub see ka siin – Jeesuse ning tema vendade ja õdede puhul. Jeesuses ei ole juuti ega kreeklast, ei ole orja ega vaba, ei ole meest ega naist, Jeesuses oleme me üks (Gl 3:28), Jeesuses on ühtede valitsemine teiste üle ületatud, kuna kedagi ei sunnita enam alla heitma. Jumala poolne valik on vaba ning teeb vabaks.
Taaveti salvimine ei toimu salajas. See leiab aset tema vendade keskel. Nood peavad nägema: Jumal valik toimub ühe juures, kuid see toimub kõigi jaoks. Taavetit ei valitud tema privaatse hingeõnnistuse tarvis, vaid selle ühiskonna teenimiseks, kus ta elas. Nii ei ole ka meie Jeesuses Kristuses valitud mitte meie endi tarvis, vaid selleks, et olla üheskoos märgid ja tööriistad Jumala riigile, tema rahu ja õigluse riigile. Taaveti puhul – nii kõneleb Piibli jutustus edasi – ei olnud kuninglikust valitsemisest pikka aega veel midagi näha. Nii võib ka meie puhul, siin ja praegu, ning meie kirikute puhul, olla esialgu vaid fragmentaarselt nähtav, kuhu tahab Jumal jõuda selle maailmaga, mida ta armastab. See võib nii olla. Aga suurem kui see, mis on nähtav, on see, mida Jumal tõotab: nimelt, et seda, kuhu Jumal tahab maailmaga välja jõuda, seda saab ja peab saama maailm meie juures näha. Aga millest?
Seda, kuhu Jumal tahab maailmaga välja jõuda, saab ja peab saama meie juures näha sellest, et me kuulutame sõnumit Jumala vabast armust võimalikult ustavalt ja usutavalt kõigile inimestele**. Seda saab ja peab saama kogeda seal, kus me leiba ja veini jagades anname ebaõiglase jaotuse maailmas märku õiglusest. Seda saab ja peab saama kuulda siis, kui me kõneleme nende eest, kellel ei ole häält: vaeste eest ja vaesusest ohustatute eest, varjupaiga otsijate eest, sisserändajate eest, eemaletõrjutute eest. Seda saab ja peab saama tunda ära sellest, kuidas evangeelne hoolekanne, diakoonia hoolitseb nende eest, kes on hädas ja vajavad abi.
Euroopa evangeelsete kirikutena elame oma osadust nõnda, et pühitseme evangeeliumist kantuna ühiselt jumalateenistust, anname üheskoos avalikult tunnistust oma usust ning oleme üheskoos valmis teenima maailma, valmis teenima inimesi.
Petlemma linnavanemad küsisid Saamuelilt hirmunult: „Kas sinu tulemine tähendab päästet?“ Seda kahtlusest, hirmust ja tõrjumisest lähtuvat küsimust kohtab Euroopas tänapäeval ühenduses religiooniga üldiselt, aga ka ühenduses kristliku usuga ning ikka ja jälle ka ühenduses kirikuga. Kas sinu tulemine tähendab päästet? Vastus on meile antud. Me võime koos Saamueliga vastata: jah, see tähendab päästet.
Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistus, hoidku teie südamed ja meeled Kristuses Jeesuses. Aamen.
* „Von der ewigen Erwählung Gottes 1562“, Studienausgabe, Band 4, 101.
** Barmer theologische Erklärung, 6.
Jutlus on peetud 5.02.2012 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas ühisel pidulikul jumalateenistusel Tallinna Jaani kirikus (tõlkis Thomas-Andreas Põder) ning avaldatakse autori loal.
Loe ka EELK võõrustab Euroopa evangeelsete kirikute osaduse nõukogu ja Tiiu Pikkur, Kirikute osadus on Jumala kingitus (Eesti Kirik, 08.12.2012) ning kuula pühapäeval 12.02.2012 kl 19.05 Vikerraadio saadet Kirikuelu. (PS. Saade on järelkuulatav siin.)
Michael Bünker (1954), dr. theol., on EKOE peasekretär ja Austria Augsburgi Usutunnistuse Evangeelse Kiriku piiskop.
