Arhiiv

Kokku 276 postitust

Usaldan ja näen (nr 276/ 24.3.2017)

Usaldus algab kas usuhüppest tundmatusse või äratundmisest, et mind on usaldatud. Neist esimene on igal juhul julgustükk, kus meil puudub igasugune kindel pind jalge all, et see usaldus end “ära tasub” ja mitte ei lõppe pettumuse ning haigetsaamisega. Me külvame, aga ei tea, kas see seeme leiab pinnase, kus idaneda ja juurduda. Meil kõigil on […]

Aja kulgu jälgides (nr 275/ 17.3.2017)

Aega ei saa püüda, hoida, peatada, ometi saab aja möödumist jäädvustada või jäädvustab ta end ise. Jäädvustanud on aeg end loodusesse, maasse, vette – ja on neid, kes oskavad aja märke looduses lugeda. Inimestel on komme jäädvustada oma aega eri viisidel, erilise täpsusega. Tänapäeval on eriti levinud pildistamine ja filmimine, aga tähtsaim veel on kirjasõna. […]

Usust uskmatusse (nr 274/ 10.3.2017)

Võiks küsida, millal küll lõpeb see, et usklikkust seostatakse kiriklikkusega. Küll ta lõpeb. Inimese suundumus on sinna. Usklik inimene käib ikka kirikus, kui ta seda vajalikuks peab, aga mitte sellepärast, et ta on kiriklik. Sellisel mõttekäigul on tänapäeval alust ja mõtet. Kristlikule kirikule on heidetud väljakutse. Kas ta üldse enam on kristlik? Kas Sina, Kristuse […]

Õpetus usust usku (nr 273/ 3.3.2017)

Oleme astunud kirikuaasta kõige tähendusrikkamasse perioodi – kannatusaega, mil meie pilgud ja mõtted on suunatud sellele, mida Jumal meie inimeste heaks ja meie eest on teinud, selleks et inimene ja Jumal ei peaks enam kunagi olema teineteisest lahutatud. See on ühtaegu valus peeglisse vaatamine, et meie inimlik olukord siin ilmas on sellisena parandamatu, aga ka […]

Kandku meid usk ja tarkus (nr 272/ 24.2.2017)

Inimene vajab pinda, millele toetuda – nagu füüsiliselt, nii ka vaimselt. Ta vajab orientiiri, mis aitaks tal leida õiget teed arvamuste ja seisukohtade paljususes, mis teda ümbritsevad. Ta vajab teejuhti, kes näitaks talle suunda ja öösel rännates vajab ta lampi, mis heidaks valgust ta teerajale. Öeldakse, et iga inimene usub millessegi või kellessegi. See on […]

Ühise tegutsemise kunst (nr 271/ 17.2.2017)

Inimene elab alati suhtes teistega ning tegutseb koos teistega. Neid teisi võib olla palju või vähe, ning vahel võib tunduda, et oleme üksi jäätud oma eesmärkide ja vastutusega. Vahel ehk tahamegi midagi üksi ja ise teha, kuid kas see tegelikult võimalik on – kaheldav. Isetegutsemise juures muutuvad teised lihtsalt nähtamatuks võrgustikuks, mis meid tegelikult toetab […]

Muut(u)ja (nr 270/ 10.2.2017)

  Mis oleks, kui kohtuksime Jeesusega? Täna kohe. Näiteks rääkimas poe ukse ees inimestega, kes viinapudel näpus oma elu õhtusse veeretavad, ja kinnitamas neile, et kohe pääsevad nad taevariiki? Või diskussioonisaates telekas rääkimas sellest, et võidurelvastumise peatamise võti on anda relvad käest täitsa ära? Või hoidmas burkasse riietunud naise kätt ja küsimas, milline on tema […]

Õigustamine või õigeksmõist? (nr 269/ 3.2.2017)

Kas pole mitte äärmiselt inimlik tõmmata piir hea ja kurja vahele ning asetada ennast selle kujuteldava joone hea poolele? Kes meist ei arvaks teadvat, mis on õige ja õiglane? Suurem osa meist ilmselt usub end ka vastavalt käituvat. Meie, inimesed, tegeleme oma teguviiside ja tõekspidamiste õigustamisega põhimõtteliselt iga päev. Enese, oma mõtete ja tegude õigeks […]

Sul on varjupaik (nr 268/ 27.1.2017)

Ajad on heitlikud. Kes teab, kas just varasemast heitlikumad, sest inimkonna ajaloost mäletame peadpööritavate muutustega ajajärke, revolutsioone ja restauratsioone, tsivilisatsioonide tõusmisi ja langusi, koostööd ja vastasseise. Kuid seisame suurte ühiskondlike muutuste keskel, kus osad soovivad muutustele pidurit tõmmata, teised kiiremini edasi liikuda ning kolmandad kogu liikumisele kannapööret teha. Olgu need muutused kas tervitatavad või pigem […]

Inimest puudutav arm (nr 267/ 20.1.2017)

Jumal, kes kõnetab inimest, on see, keda me saame teada ja tunda. Saame teada ja tunda teda sellisena, kuidas ta meid kõnetab, puudutab, hoiab. Kui inimene kogeb vastupidist, tunneb end hüljatuna, ohvrina, jõuetuna, võib Jumal paista ka meelevaldse valitsejana. Ebameeldivuste ja nõrkuse kogemine on paratamatu, kuid selle kaudu Jumala defineerimine ei ole paratamatu. Jumal on […]