Arhiiv

Kokku 340 postitust

Südame ja usuga (nr 340/ 15.6.2018)

Mis on kristliku kiriku ülesanne ühiskonnas? Mismood kirik ise  võiks ja peaks end positsioneerima tänases maailmas? Mida ühiskond kirikult ootab? Mida kirik peab, võib ja saab teha, et see elu, mida me inimestena ja riikidena elame, oleks Looja tahte kohane? Mida saame meie ise inimestena, kristlastena teha, et kujundada seda kogukonda, ühiskonda ja riiki, kus […]

Vireleme edasi! Jumala auks ja kiituseks (nr 339/ 8.6.2018)

Kui panna kokku Riik ja Kirik, siis peaksime saama „tervise ja vara” kristluse – kui me Jumalat austame, siis Ta õnnistab meid. Ja laulame: Kristlane olen ja kristlaseks jään, / kui mind kristlaseks loodi. / Kristlane olla on uhke ja hää / vabalt Jeesuse moodi. / Jah, just nõnda, vabalt Jeesuse moodi. Omamoodi ongi Riik […]

Kaduvad ja kadumatud aarded (nr 338/ 1.6.2018)

  Kaduva ja kadumatu, ajaliku ja igavese suhe ja omavaheline pinge on teemad, mis kristlikust usust ja maailmavaatest rääkides tänases aina ruttavas, mitmekesises ja kiiresti muutuvas maailmas ikka ja jälle esile kerkivad. Kõik tänase numbri lood käsitlevad omast temaatikast ja vaatenurgast lähtuvalt küsimusi: kuidas suhestuvad omavahel kaduv ja kadumatu, mida teha, et ajalikus kiiruses võiks […]

Trinitatis (nr 337/ 25.5.2018)

  Suur kevad on käes. Pea kuu aega tagasi kartsime, et lumesadu ei lõppegi enne jaanipäeva, nüüd kõik õitseb ja pakatab. Võime olla tänulikud ja rõõmsad, et saame tunda seda looduse kaunidust, mis kestab küll üürikest aega. Aga seda vastuvõtlikumad on me meeled neile kevadistele lõhnadele ja värvidele. Pühapäeval tähistab kristlik kirik kolmainupüha, mis on […]

Arvamuse kuulamine (nr 336/ 18.5.2018)

Nelipühal tähistab kristlik kirik oma sünnipäeva. Üks viis seda päeva tähistada on rääkida sellest, mis on tõeliselt oluline. Apostlite tegude raamatu teine peatükk kirjeldab, kuidas Püha Vaimu väljavalamine õpetas apostleid kõikides keeltes nii rääkima, et neid tõesti ka kuuldi, isegi inimesi ümbritsevas müras. See on võib-olla Püha Vaimu suurim and – rääkida nii, et sind […]

Vaimu tulekuks valmistudes (nr 335/ 11.5.2018)

Äsja tähistasime taevaminemispüha ning elame nelipühi ootuses. Ülestõusnud Issand, kes lahkus jüngrite silme eest ja võeti taevasse – tänapäeval ütleks ehk mõni „sisenes teise dimensiooni” –, andis oma jüngritele tõotuse olla Vaimus nende juures aegade lõpuni. Selle üle, kelle juures on Issanda Vaim, on end Tema jüngreiks pidajad ikka vaielnud. Tänapäeval, mil riik ja kirik […]

Kelle poolel meie oleme? (nr 334/ 4.5.2018)

Oma elus oleme tihti olukorras, kus peame valima poole – peame valima, keda toetada ja kelle vastu olla. Printsipiaalselt võivad need valikud olla lihtsad, pole ju raske otsustada olla headuse, õiguse ja tõe poolel. Tegelikkuse keerukus ning ambivalentsus aga hägustab tihti piirid õiguse, heade, tõe ning vale vahel. Me ei pea mitte ainult otsustama, kelle […]

Pikameelset kuulamist (nr 333/ 27.4.2018)

Kuigi Eestit peetakse maailma üheks enim sekulariseerunud riigiks, puudutavad erinevatest religioossetest tõekspidamistest lähtuvad küsimused ja teemad omajagu kogu meie ühiskonna toimimist, olgu selleks siis rahvusvahelised kaubandussuhted, koolihariduse sisu või diskussioon kooseluseaduse ja abielumõiste üle. Demokraatlikus riigis, mis väärtustab ka usuvabadust, tuleb usulistest veendumustest tingitud erinevusi teadvustada ja tunda ning kannatlikult õppida üksteisega arvestama, seda nii […]

Vaata ‒ uus on sündinud! (nr 332/ 20.4.2018)

Ahjusoojana ilmub käesoleva nädala Kirik & Teoloogia numbris toimetuskolleegiumi liikme Jaan Lahe verivärske artikkel. Artikli aluseks on 12. aprillil 2018. a EELK Usuteaduse Instituudis toimunud konverentsil „Varajane kristlus antiigi kontekstis“ peetud ettekanne. Jaan Lahe vaatleb Rooma riigi õitsenguaega ‒ Augustuse valitsusaega ‒, andes selle aja ideoloogiast tervikpildi, mis on kokku kogutud erinevatest kildudest, nii kirjalikest […]

Usust ja ajaloost ülestõusmise valguses (nr 331/ 13.4.2018)

  On kaks viisi ajaloo vaatlemiseks. Esimene neist püüab kirjeldada ajaloosündmusi distantsilt, otsekui kõrvaltvaatajana. Sellise vaateviisi esindajad on veendunud, et üksnes nõnda saab kirjeldada ajaloosündmusi nii, nagu need olid, ja näha ajalugu objektiivselt. Selline vaateviis oli valdav 19. sajandil ja ei ole tegelikult kadunud kuhugi ka täna. Vastukaaluks sellele tekkis 20. sajandi esimestel kümnenditel teistsugune […]

English