Mis on haigus? Selline küsimus võib tunduda triviaalne. Kes meist siis ei oleks olnud haige? Ja seetõttu ei teaks, mis haigus on? Siiski – nagu ka paljude teiste inimelu puudutavate nähtuste puhul, ei ole selget ja ühemõttelist vastust sugugi nii lihtne leida. Sarnasele „mis“-küsimusele aja kohta vastas Augustinus: „Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea“. Võimalik, et haiguse puhul on kitsikus veidi väiksem. Tunneme ju erinevaid vastuseid nii igapäevaelust kui arstiteadusest. Nende vaagimine toob nähtavale aga konflikte ja ebakindlusi, ka puudutavad need mõttesügavuse erinevaid tasandeid. Sügavaimal tasandil põimuvad meditsiiniline, eksistentsiaalne ja usuline tähendus, asetades kogu teema „viimsete küsimuste“ horisonti.
Millised on peamised viisid haigust mõista? Meditsiiniteoreetilist arutelu iseloomustavad esiti kaks konkureerivat peasuunda – normatiivne ja naturalistlik. Esimene peab haiguse mõistmise puhul otsustavaks väärtuselist mõõdet, teine lähtub aga väärtusneutraalsest loodusteaduslikust objektiivsusest. Mõlemad suunad on seesmiselt mitmepalgelised, eriti aga normatiivne suund. Selle puhul võib olla haiguse mõistmisel otsustavaks nt konkreetse inimese subjektiivne tundmus, häda ja valu, mingi kultuuri või ajajärgu arusaam ja hinnang (sh ka nt praktiline konsensus patsiendi, arsti ja ühiskondlike institutsioonide vahel), aga ka universalistlik eeldus, et haigus on kõigi inimeste puhul põhimõtteliselt samalaadne ja objektiivselt väärtuseline (negatiivne) fenomen. Normatiivsed viisid haigust mõista võivad olla seega subjektiivsed ja relativistlikud, aga ka sellised, mis taotlevad objektiivsust ja üldkehtivust.
Viimast taotleb eriti jõuliselt muidugi just teine, naturalistlik peasuund, eitades seejuures haiguse väärtuselist mõõdet. Naturalistliku käsitluse jaoks on haigus hälbimus bioloogilisest normaalsusest. See soovib anda küsimusele „mis on haigus?“ kaine ja selgepiirilise, inimlikest eksi- ja väärtushinnangutest vaba vastuse. Nõnda oleks välistatud näiteks subjektiivsele individuaalsele hinnangule tugineva haigusemõiste suvalisus (mis lõhuks iga solidaarsusele tugineva riikliku ravikindlustuse raamid), aga ka võimalus, et üks või teine ühiskondlik võimugrupp harrastaks mingi elunähtuse ideoloogilist patologiseerimist (vrd nt dissidentide süüdimatuks tunnistamine Nõukogude Liidus). Küllap tuntuim loodusteaduslikule alusele toetuva haigusekäsitluse esindaja on filosoof Christopher Boorse. Tema biostatistiline teooria loeb haiguseks hälbimust organismi funktsionaalsete võimete statistilisest normaalsusest. Statistilist normaalsust arvestab ta seejuures referentsgrupi pinnalt (sugu, vanus), funktsiooni all mõistab aga mingi organi või protsessi panust organismi ellujäämisesse ja reproduktsiooni. Haigus ei ole niisiis mitte iga statistiline hälbimus – see peab ühtlasi ohustama inimese ellujäämist või reproduktsiooni.
Taoline haigusekäsitlus võib tunduda selge ja efektiivne, sisaldab aga lähemal vaatlusel terve rea probleeme. Rohkelt kriitilisi küsimusi on esitatud nii seoses „statistilise normaalsuse“ kui funktsioonimõistega. Liiatigi ei hõlma see rangelt bioloogiale toetuv teoreetiline käsitlus haigusemõiste igapäevalisi ja praktilisi tähendusi-kasutusviise. Siiski – loodusteadustele tuginev, objektiveeriv haigusemõiste iseloomustab suurel määral nii tänapäeva meditsiini kui ühiskonnas valitsevaid arusaamu. See teeb kliinilise praktika kontrollitavaks ning suunab ja legitimeerib arstlikku otsustusprotsessi. Biomeditsiinilist haigusemõistet iseloomustab teatud mõttes subjekti ebavajalikkus – bioloogilisi väärfunktsioone võib ravida ka ilma personaalse suhte (suhtluse) ja sidemeta. Kui tihti puudub viimase jaoks kasvõi aeg! Objektiveeriva haigusemõiste domineerimine võib aga tendentsina viia selleni, et arstiga kohtuv persoon degradeerub defektseks kehamasinaks, arst aga biotehniliseks remontijaks.
Et taolisi ühekülgsusi vältida, rõhutab meditsiiniteoreetiline arutelu kasvaval määral erinevaid elutahke põimiva haigusemõiste vajadust ja asjakohasust. Asetub ju haigus ja selle keeleline väljendus tegelikult lisaks loodusteaduslikule tasandile erinevate personaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste seoste ja kogemuste horisonti. Arvestama peaks nt inimliku enesetõlgenduse väärtuselise perspektiiviga, praktilise dünaamikaga arsti ja patsiendi vahel, aga ka laiema sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga. Taolise mitmetahulise põimingu puhul räägitakse tihti ka haigusemõiste biopsühhosotsiaalsest (või biopsühhokultuurilisest) paradigmast. Siiski jäävad ka siin mitmed küsimused lahtiseks, vajades jätkuvat arutelu ja täpsustust. Kuidas näiteks hinnata konflikte erinevate kogemusväljade vahel. Kas üks või teine kogemus peaks olema haigusemõiste jaoks ülemuslik? Kui jah, siis milline? Põimitud haigusemõiste avatus ja eripalgelisus äratab seejuures nii mõneski põhimõttelisi kahtlusi, kas haigust on võimalik ühemõtteliselt ja selgelt defineerida. Siiski – erinevaid biopsühhosotsiaalseid positsioone ühendab arusaam biomeditsiinilise haigusemõiste kitsusest ja probleemsusest. Siinkohal võib kriitiliselt küsida ka Eesti haiglate ja kliinilise praktika kohta – kas haiglate profiilis kajastub valdavalt vaid biomeditsiinilise haigusemõiste, või võetakse neis tõsiselt ka haiguse psüühilis-personaalset ja kultuurilist (eetilist ja religioosset) mõõdet? Vastuse annab siin see, kas haiglas töötab arstide ja õdede kõrval ka psühholoog, sotsiaaltöötaja ja kaplan-hingehoidja (ja suuremas haiglas – siis mitu?), aga ka arstide-õdede erialase ettevalmistuse ning jätkuva koolituspraktika sisu ja karakter.
Lõpetusena tahan puudutada põimitud haigusemõiste religioosset tahku või mõõdet. See on koht, kus tihti haakuvad küsimused haiguse mõiste ja mõtte järele. Aga kas küsimus haiguse – eriti just raske, saatusliku haiguse – mõtte järele on tõesti küsimus, millele religioon vastab? Kristliku religiooni puhul ei pea see tegelikult paika. Kui püüame haigusele mõtet anda, väljendub selles tihti pigem inimlik ebakindlus ja hirm, tahe oma olemist ja identiteeti stabiliseerida. Usk ei anna raskele haigusele viimselt mõtet, küll aga võib selle jõud haarata endasse ka rusuva ja elu lõhkuva mõttetuse. Nõnda aitab usk tõepoolest elada – aga mitte mõtet andes, vaid mõttetust kandes! (vrd J.-C. Põder, Jumal elu piiril, surmas – ja ülestõusmises! Kirik & Teoloogia nr 27/15.6.2012).
Muidugi leidub ka kristlikus religioonis tõlgendusi, mis seovad haiguse ja mõtte – haigus kui karistus pattude eest, haigus kui kasvatusvahend teel Jumala poole jmt. On ju inimese süülisus ja ekslik toimimine põimunud ka teda tabanud haiguste ja kannatustega. Haigus võib avada haigele uusi mõttehorisonte iseenda ja elu suhtes ning ärgitada teda elu muutma. Taolised tõlgendusmustrid võivad oma ühes või teises väljendusvormis olla aga ka väga probleemsed, sisaldades mh ebakristlikku jumalapilti. Ka ei muuda see põhimõttelist asjaolu, et haiguse ja mõtte seos jääb kristliku usu jaoks viimselt konfliktseks.
Kristlikus usus pöördub inimene palves Jumala poole. Ta võib tuua Jumala ette oma haiguse, häda ja meeleheite, väljendades samas usaldust ja lootust Jumala päästva tegutsemise suhtes. Taolise palvekeele jõuline näide on Psalm 31. Siin ei põimita häda ja kannatust mõttega, küll aga väljendub palves sügav usaldus ja lootus, et Jumal on alati – tõesti alati! – meiega. Kristlik religioon ei anna haigusele mõtet, põimib selle aga jumaliku armastuse elu ja surma piire ületavasse dünaamikasse: „Sinu juures ma otsin pelgupaika /…/ Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal /…/ Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!“ Sinu käes on kõik mu ajad …“ (Ps 31:2a, 6, 15, 16a).
Johann-Christian Põder (1977), dr. theol., on vanglate ja politseiarestimajade peakaplan ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
