Jutlused ja mõtisklused

Jumal elu piiril, surmas – ja ülestõusmises!

Knud E. Løgstrup, 20. sajandi suurim Taani teoloog ja filosoof, pidi 1969. aasta sügisel matma oma lapselapse. Jens oli 14 kuud vana, kui temast sai võitu haigus. Løgstrup oli kaheses rollis, ühelt poolt  lähedane pereliige, teisalt vaimulikuna matuse läbiviija. Mida sellises olukorras öelda? Mida öelda oma pojale ja tema abikaasale, lapse kaotanud emale? Mida öelda iseendale? Mida öelda kui vaimulik? Ja kui lähedane, pereliige?

Løgstrup ütleb matusekõne alguses, et armastatu surm on hullem, kui ise surra. Meie elu saab oma sisu teiste armastusest. See äratab ootused, mis ületab kõik, mida oleksime söandanud loota. Sellega põrkub armastatu surm. „Omaenda surmaga lahkume me elust. Armastatu surmaga elame me edasi kaotuses.“

Edasi tulevad laused, millel on täiesti teine iseloom. Løgstrup liidab need hiljem oma artiklisse „Loomismõte kui evangeeliumi mõistmis-horisont“ (1970). Peale Løgstrupi surma sättis üks kirikuõpetaja need laused vabavärsi vormi ja avaldas koguduse ajalehes. Sarnaselt toimisid hiljem ka paljud teised, mistõttu allolevad read said üsna tuntuks:

Nii nagu Jumal kannab meie elu
on ta elu piiril, surmas.

Surmas, mis ähvardab muuta meie elu
mõttetuks ja lootusetuks,
on Jumal,
mitte seletusega,
miks ta on sidunud meie elu surmaga,
vaid ülestõusmise väega.

Nii nagu tal on vägi luua eimillestki,
on tal vägi äratada surnuist.
Kui see peaks olema tema tahe,
kui ta peaks olema nõnda meelestatud.

Aga evangeelium on sõnum sellest,
et ta seda on.

Öeldakse, et uskuda on mõistusevastane,
Jah, aga mitte uskuda,
on lõppeks
samuti mõistusevastane.

Kui Jumal ei ole elu looja
ja oma ülestõusmise väega surma isand,
on kõik,
mida igapäevases elus tähtsaks nimetatakse,
ükskõik.

See, mida igapäevases elus „tähtsaks nimetatakse“, on armastus, halastus, usaldus, avatus. Neile on Løgstrupi sõnul omane isepärane tingimatus, absoluutsus, võõrapärasus – need on „suveräänsed eluavaldused“, mis kannavad teenimatu kingina meie elu ja annavad sellele tähenduse.

Surmaga kaasnev juhuslikkuse kogemus ähvardab muuta meie elu mõttetuks ja lootusetuks. Kõne lõpus ütleb Løgstrup leinavatele vanematele: „Teie armastus astub juhuslikkusele vastu. Elades leinas, mis ei ole valmis kaotusega leppima, eitab teie armastus juhuslikkust ja annab teie lapse elule igavese tähenduse“. Ja ta lisab: „Oma ülestõusmise väega kinnitab Jumal seda igavest tähendust, mille teie armastus teie lapsele annab!“*

Løgstrupi värsivormi pandud laused kõlavad minu jaoks kokku ühe luuletusega, mille kirjutasin mõnede aastate eest. Ülestõusmise hommikul oleme rõõmupisarad Jumala palgel!

Igavikuhommik**

Nüüd pesunöörilt
ehaniiske elu
sai tõmmat selga.
Issand, Sinu mäele
ma võtan kaasa
lapsepõlvelelu.
Ja asetan
Su paremale käele.

On kohvitassis
ristimisevesi.
Ja Sina ise
– kiire linnupete.
Mul ütlesid
et lähme kahekesi.
Et lähme läbi
unistuste vete.

No lähme siis!
Ma olen rõõmupisar
mis palistab
Su taevamõõtu põske
kui käes on hommik
– igavikuhommik
ja olemine
igavikurõske.

 

* Teave ja tsitaadid pärinevad Løgstrupi elu- ja mõttelugu tutvustavast raamatust: Ole Jensen, Historien om K. E. Løgstrup, Kopenhaagen 2007, lk 210–212.

** Vikerkaar 6/2008, lk 22.

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol., on vanglate ja politsei-arestimajade peakaplan, Greifswaldi ülikooli külalisteadur teoloogilise eetika ja meditsiinieetika alal, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English