„Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi? Kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usu seaduse läbi! Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata“ (Rm 3:28–29).
Sõnum õigeksmõistmisest usu läbi mõjub tänases maailmas täieliku võõrkehana. Enamgi veel, see oleks otsekui võõrkeelne jutt, mille mõte läheb kaduma. Kui aga asjasse süveneda, siis asendub õlakehitus hämmelduse, lausa pahameelega. Mis mõttes – inimese eluviis, tema teod ei loegi midagi, ainult mingi usk?! See on jamps – vahet pole ju, mida keegi täpselt usub, see on pigem nagu maitse asi. Loeb ikka see, mida me tegelikult teeme – mis meie elust välja tuleb!
Me ei ole oma jahmatuses siiski eriti originaalsed. Samamoodi jahmuti Pauluse ajal, kui ta oma kirjas roomlastele need mõtted välja käis. Lutheri puhul tõi selle tõe äratundmine enesega kaasa koguni reformatsiooni. See sõnum ei sobi ühessegi aega. See on ennekuulmatu – et me saame Jumala ees õigeks siis, kui me lakkame tegutsemast, kui me lihtsalt taltume ja kuulame!
Jää vakka ja kuula, kui Sulle öeldakse: „Sa oled Kristuse pärast õigeks mõistetud! Sa oled õige!“
Püsi lihtsalt vakka… Kui kummaline, et see sõna on siin kolmandas vältes. Meie oleme harjunud mõtlema esimese välte peale, meie arvame, et kristlane peaks vaga olema. Vagadus ja pühitsuselu – need on asjad, mis nõuavad tegutsemist. Siin aga öeldakse: „Püsi vakka ja kuula kord ometi: Sa oled Kristuse pärast õigeks mõistetud!“
Kas see on aga tõesti sõnum, millega pöörduda tänapäeva inimese poole? Kas kirikul tõepoolest muud, kaasaegsemat ütelda pole – kaasa rääkida küsimustes, mis inimestele korda lähevad, teemadel, mis ühiskonnas põletavad oleksid? Kas ei peaks edendama kristlikke väärtusi ja kõlblust, sest maailm on ju päris kõlvatu, kas ei peaks kultiveerima kristlikku moraali? Kirik peaks ometi olema nähtav, kuuldav selles ühiskonnas, protsessides kaasa rääkima, arvamust avaldama, diskussioonis osalema? Kuis siis nüüd nii, et ärgem tehkem midagi, vaid püsigem vakka?! Kas pole just see üks luterluse mandumise põhjuseid – see ohtlik lodevus, pühitsuselu tahaplaanile jätmine?
Mida selle sõnaga siis ometi teha? Ühelt poolt tundub see olevat tänapäeva maailma jaoks täiesti irrelevantne, teisalt näib see ka kristlaste jaoks kuidagi liiga ohtlik olevat.
Kui neid sõnu tõsiselt võtta, siis võivad asjad ikka täiesti kontrolli alt väljuda. Ja kui Jeesuse peale mõtelda, siis oleks temagi võinud ehk vastutustundlikumalt käituda. Mäletate, ta ei teinud ju inimestel üldse vahet – korralikel ja kõlvatutel, väärikatel ja pordikutel. See jutt, et teod mitte midagi ei loe, et meie eluviis Jumala ees mitte midagi ei loe, et loeb üksnes arm – see on tõsiselt ohtlik jutt. Kuhu me nõnda välja võime jõuda!
Ja ometi: „/…/ inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata“.
Mis tähendab, et sa oled Kristuse pärast õigeks mõistetud, usu läbi saad sa sellest osa, ja sellest on küllalt!
Mida iganes me sellest mõttekäigust ka arvaks, ei pääse me mööda sellest, et see imelik jutt on Jumala kõne. Ja ta ei räägi seda mitte suusoojaks. Need sõnad ei ole tal niisama kergelt üle huulte lipsanud. Et seda öelda, pidi ta loobuma oma Pojast. Küsimus ei ole niisiis selles, mida meil täna vaja näib olevat – olgu selle maailma parandamiseks, eneseparandamiseks või muudel õilsatel eesmärkidel – vaid mida Jumal meile öelda tahab. „Sa oled õigeks mõistetud Kristuse pärast.“ Seda mitte pelgalt enda pärast, vaid Kristuse pärast. See kõlab ehk ebaviisakalt, aga esmajärjekorras ei ole määrav mitte see, mida meie asjast arvame või kas me seda vajalikuks ehk mõistlikuks peame, vaid see on Jumala asi, mida ta meiega ajab.
Tjah, õigupoolest on osa meie patususest just see, et me ei saagi, ei suudagi tunda või mõelda, et meil Jumala päästet, tema armu vaja läheb.
Ja ometi on Jumal selle otsuse teinud. Meie ükskõiksusest hoolimata – või just selle ükskõiksuse tõttu – on ta läinud seda teed, et meid päästa. Ja need meie jaoks nii häirivad sõnad – need Jumala sõnad, mida me oma loogika ja mõistlikkusega kusagile lahterdada ei oska, mida me kuidagi liialt äärmuslikeks peame – need sõnad ei ole tühipaljas teooria sellest, kuidas olla võiks või olema peaks. Jumala sõna on ikka ja alati loov sõna, elus sõna, mis saadab korda seda, mida ta kuulutab. Nõnda oli juba alguses, kui Jumal lausus: „Saagu valgus!“ Ja seepeale valgus ka sai. Ning pane tähele – Jumal ei pidanud ses küsimuses pimedusega nõu ega küsinud pimeduse ootuste, nägemuse või spirituaalsuse järele. Pimedus poleks arvanud, et ta võiks valgust vajada; pimedus poleks iialgi möönnud, et „ ma olen vist tõesti natuke liiga pime, pisut valgust teeks ehk mulle head“.
Jumal lihtsalt lõi valguse, see oli tema tahe. „Saagu valgus!“ Ja valgus sai.
Jumal pole muutunud. Just nõnda saab ka nüüd. Need meile täna öeldud sõnad on mõeldud tegema seda, mida Jumala sõna ikka teeb – looma uut eimillestki.
Ent küsimus on selles, kas me oleme nõus olema eimiski. Isegi kui me alandlikult teataksime, et oleme viletsad ussikesed, kipuksime ka seda ussikeseks olemist võtma kui oma saavutust, oma tubli vagaduse tulemust – midagi, mis teeb meid paremaks nendest seal, kes on uhked ja upsakad.
Nii on ka armuga. Me ei tahaks täielikult sõltuda Jumalast. Tahaks anda ka oma panuse. Nii abitud, nii rikutud me nüüd ka ei ole, et me omaosalust maksta ei suudaks – olgu see siis 10%, või protsent või paar. Me suudame ikka ise ka natuke õiged olla, natuke head ja viisakad, kui me vaid pingutame. Ja pingutama inimene ometi peab – kes julgeks siin väita vastupidist!
Mis me sellisel juhul Jeesuse osaks jätame? Talle jätame selle osa, mis meil puudu jääb. Meil tuleb pingutada, ronida redelit mööda taeva poole just nii palju, kui me jaksame, ja seal, kus meie, patused, enam ei saa, tuleb Jeesus appi. Ronib meie eest lõpuni välja.
Ja nõnda me teemegi Jumalast augutäitja. Meie, isehakanud jumalad, kes oma elu ohje kuidagi käest anda ei raatsi. Võime olla lugupeetud, tublid kodanikud, koguni vagad ja väärikad, aga Jumalale me kogu au anda ei täi.
See meie pidev püüd Jumalat vaid oma väikeseks abimeheks ja puudujääkide lappijaks muuta – see ongi meie põline patt, meie süü algusest saati. See on meie tahe olla ise Jumala asemikud, istuda kasvõi serviti Tema trooni nurga peal, tunda head ja kurja ning otsustada ise oma saatuse üle. Mitte tunnistada end täiesti tühiseks, vaid tunda teatud rahulolu, patsutada end aeg-ajalt õlale, sest vahel ma ometi olen päris hea, vahel kohe üllatavalt kena, tubli ja hea. Püüan täita kodanikukohust, enamgi veel, vastata ka Jumala seatud standarditele. Arvata võib, et täidan käsku rohkem kui enamik teisi. Kas see polegi siis õige ja hea?
Käsk, see jumalik seadus aga ei ravi meie pattu. Paulus ütleb, et see teeb asja tegelikult veel hullemaks. Sest käsu utsitusel põlgan ma ära Jumala armu – seega Jumala enda. Käsu mahitusel sulen ma kõrvad Jumala sõnale ja teen tühjaks tema töö. Käsu mahitusel löön ma risti ka Jeesuse Kristuse enda, sest tema oli tõesti liiga radikaalne.
Ja selles Jeesuses teeb Jumal meiega uue alguse. Temas, kelle meie risti lööme, otsustab Jumal alustada meiega midagi täiesti uut. Ta äratab ristilöödu ellu ja annab sulle teada: „Sina oled õigeks mõistetud Kristuse pärast!“ Mida iganes sa sellest ka mõtleksid või kui vajalikuks sa seda peaksid, see lihtsalt on see, mida Jumal sulle nüüd teada annab. Sa oled Kristuses õigeks mõistetud, Sul ei ole enam süüd. Sa oled vaba!
Üks 20. sajandi lõpu huvitavamaid luterlikke teolooge, Gerhard O. Forde, on öelnud, et kui me järele mõtleme, siis ehk ei tundugi see Jumala sõna meile enam nii väga imelik. Kujutlege, et teie laps küsib teilt: „Isa, ema, mida ma peaksin tegema, et olla teie laps?“ On teil mõni reegel, mõni tegu või kursus, mida talle soovitada? Forde leiab, et võib-olla peaksime kõigepealt pisut nutma sellepärast, et laps on üldse sellise küsimuse tõstatanud. Kuid mida talle vastata? Mida sa peaks tegema, et olla minu laps? „Mitte midagi, kullake! Lihtsalt kuula. Usu mind. Sa oled mu laps, ma armastan sind, ja ma ei jäta sind iialgi maha.“ Näed, ka sinu laps on „õigeks mõistetud usust, Seaduse tegudest sõltumata“.
Millele siis mõelda usupuhastuspühal – kas Martin Lutherile, õigeksmõistuõpetusele või oma usu puhtusele? Kas peaks võtma kasutusele uusi vagadusreegleid, keskenduma kirikus vaimuliku kasvamise programmidele, süvendama oma spirituaalsust või tegema midagi muud uuenduslikku, mis meid tardumusest ärataks? Kui Jumal otsustas meiega uue alguse teha, siis valis ta hoopis teise tee. Ta saatis Jeesuse. Ta tegi sootuks uut. Ta otsustas lihtsalt andeks anda. Järelikult pole sellel jutluselgi põhjust muud kui öelda sulle: „Sa oled õigeks mõistetud Kristuse pärast“. Ja, oh imet, see sõna võib s’us vallandada tõelise reformatsiooni!
Aamen.
Annika Laats (1970) on EELK Risti koguduse õpetaja, Lääne-Harju praostkonna abipraost ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
