Teoloogiline peaettekanne 21. septembril 2012 Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas 7. täiskogul Firenzes
1. Kui vabad oleme tuleviku jaoks?
„Vabad tuleviku jaoks“ – nii kõlab seitsmenda täiskogu teema. „Vabad tuleviku jaoks“ – see kõlab otsustavalt ja julgelt, sest kes meie hulgast võiks ilma pikemata enda kohta väita, et ta on tuleviku jaoks vaba? Ei ole ju enesestmõistetav seegi, et ollakse vaba oleviku jaoks. Kui kiiresti võib kaotada silmist tänase päeva ja elada sellest mööda! Ja nüüd väidetakse veel ka seda, et ollakse vabad tuleviku jaoks!
Kes on tulnud Firenzesse tundmusega, et see teema ei kätke mitte ainult võimalusi, vaid on täis ka riske, ja et me ütleme sellega rohkem, kui tegelikult öelda tohime, tabab midagi õiget. Tulevik on riskantne teema. Tulevik astub meile vastu kui suur tundmatu, ka see tulevik, mida suudame inimlikul määral ette arvata. Millisest tulevikust me üldse räägime? Kas räägime aastast 2014, ajendatuna rahutusest, kas eurooplased leiavad tuleval aastal oma finantspoliitilistest kriisidest mõistliku väljapääsu? Kas mõtleme aastale 2017, inspireerituna suurejoonelise reformatsioonijuubeli ideest? Kas kujutame ette aastat 2073, mil Leuenbergi Konkordia saab saja aasta vanuseks? Või mõtleme end aastasse 2112, küsides endilt, kas saja aasta pärast mäletab keegi veel meie täiskogu?
2014, 2017, 2073 või 2112 – me võiksime seda mängu seoseid täis aastanumbritega igas suunas jätkata. Võrreldes ajalooliste sündmuste intervallidega ja psalmide epohhilise, ajalise maatriksiga, mille järgi tuhat aastat on Jumala ees kui eile möödunud päev (vt Ps 90:4), oleme nimetatud arvude puhul pigem tagasihoidlikud. Me jääme temporaalse ülevaatlikkuse raamidesse. Ja ometi teab igaüks, et just ülevaatlikkus peidab endas koormatäie muresid. Mitte vabadus, vaid mure on Martin Heideggeri järgi viis, kuidas inimene tulevikuga suhestub. Ta muretseb tuleviku jaoks, ja ta muretseb tuleviku pärast. Ta mure elab erinevates variatsioonides: millegi eest muretsemises, millegi jaoks muretsemises, millegi muretsemises, aga alati ka enese eest muretsedes ja millegi pärast muretsedes. Jeesus asetas sellele vastu oma markantse „Ärge muretsege!“ (vt Mt 6:25–34); piisavat sellest, et igal päeval on oma vaev (Mt 6:34).
Kui mured võtavad võimust ja me äkitselt enam nende üle ei valitse, haarab ja halvab meid hirm. Siis võime tuleviku suhtes kogeda vabadusele täpselt vastupidist: mitte enam elule avatud tulevikujulgust, millest peaks tuleviku jaoks vaba-olemist ära tundma, vaid kartlikku põgenemist tuleviku eest. Siis välditakse võimalust mööda igat mõtet homsele, ennast unistatakse parem eilsesse, näiliselt paremasse minevikku, tagasi kindlust tõotavatesse traditsioonidesse, mis näivad paradiisina, kust just ollakse välja aetud. Siis võidakse klammerduda oma traditsioonide kui ankru külge, olgu selleks siis jumalateenistuse traditsioonid, kirikukorralduse ja ametistruktuuride traditsioonid või ka dogmaatika ja eetika traditsioonid. Seistes silmitsi tuleviku häiriva läbipaistmatusega, pakuvad mineviku mõõdupuud rahustavat pidet. Kristlikud kirikud võiksid sellest nii mõndagi jutustada.
Olla vaba ja elada vabaduses, milleks meid usus on vabastatud, on juba iseenesest midagi kallist. Seda enam on suur kingitus olla vaba tuleviku jaoks. Keegi ei saa iseendast olla tuleviku jaoks vaba. Mõelgem vaid sellele, kuidas inimesed iga-aastaselt uut aastat tervitavad. Justkui nupulevajutuse peale levib kõikjal kuidagi programmeeritud ja seetõttu kunstlikult mõjuv rõõmsameelsus, luupainajad kaovad viivuks ilutulestiku kaskaadide taha ning vahuvein hoogustab muretut üleminekut vanast aastast uude. Ei midagi rõõmsameelsuse, ilutulestiku ja vahuveini vastu! Pühasid tuleb pidada, nagu tuleb. Aga keegi ei saa tulevärgi ja vahuveini abil tuleviku jaoks vabaks. Nii nagu selleks ei saanud ka nonde otsustusliku „Edasi!“ kaudu, kes meile veel mitte kuigi kauge aja eest õhinal parematest aegadest rääkisid, ja siis raudse eesriide langusega oma illusioonidest üles ehmatati.
Keegi ei ole iseendast tuleviku jaoks vaba. Meie ees olevat aega kogeme me läbi-nähtamatu kehastusena. Läbinähtamatu on ängistav. Kui see – mõistetavatel põhjustel – põimub lisaks ka veel hirmuga, on vabadusega kõik läbi. Sel põhjusel ei taha pea keegi täpselt teada, mis tulevik talle toob.
Kristlik usk teab siiski avarast horisondist, millel on võimalik tajuda vabadust tuleviku jaoks ja lasta end tuleviku jaoks vaba-olemiseks vabastada. See on horisont, mis avatakse meile ülestõusmispühadega, ristilöödud Jeesuse Kristuse ülesäratamisega surnuist.
Selle horisondi avardumise eriti olulist tunnistust pakuvad kõned, mida Jeesus pidas Johannese kirjelduse järgi enne oma vangistamist jüngrite ringis (vt Jh 14–16). Neid kõnesid tavatsetakse nimetada lahkumiskõnedeks. Tegelikult on need tulevikukõned. Näitab ju Jeesus jüngritele, kes ei tea, kuidas olla ajal ilma temata ning on kõike muud kui vabad tuleviku jaoks, kuidas nad tulevikuga hakkama saavad. Ta tõotab neile Parakleeti, Püha Vaimu, kes õpetab, meelde tuletab, manitseb ja trööstib: „/…/ tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud“ (Jh 14:26). Ta annab neile armastusekäsu: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ Ta tõotab neile sügavaimat sidet, mis on tema ja nende vahel mõeldav: „Jääge minusse, ja mina jään teisse /…/. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile“ (Jh 15:4a, 7). Nende tee ei saa olema ilma kahtlusteta, valudeta, maailmapoolse vihkamiseta (Jh 15:18–27; 16:20–33). Aga see on vabaduse tee. Nad saavad olema kurvad, aga nende kurbus muudetakse rõõmuks (vt Jh 16:20). Rõõm, milles kõik muutub täitsa kergeks, on vabaduse eksimatu tunnusmärk.
Tulevikukõnedes rõhutatakse eriti kolme asja: lähedast seotust Jeesuse Kristusega, usaldust Vaimu tulemise suhtes ning armastuse praktikat. Võiks ka öelda: kristlik kogudus on vaba tuleviku jaoks, kui ta mõistab ristilöödut ja ülestõusnut oma elu alusena, kui ta palub Püha Vaimu tulemise pärast ning kui tema eluavaldused on läbi põimitud armastuse energiatest. Seotus Kristusega, Vaimutõotus ja armastusekäsk on Jeesuse Kristuse kiriku elementaarseimad tulevikuprintsiibid. Rohkem ei oleks neljanda evangeeliumi järgi tarvis. Satis est.
Satis est – teame ju reaktsioonidest Confessio Augustana seitsmendale artiklile – kutsub esile skepsist. Kas ei ole siin mõeldud juba liiga pretensioonikalt, eelkõige silmas pidades ootusi Vaimu ja armastuse suhtes. Kas nende põhimõtetega on haaratavad igapäevaelu salakavalused, või kas ei ole need põhimõtted oma lihtsas õigsuses viimselt teoloogilised banaalsused? – Sellised ja sarnased küsimused kerkivad kiirelt keelele. Ärgem muutugem sellest kohe ebakindlaks. Pretensioonikas, põhimõtteline ja lihtne võivad täiesti üksteisega koaleeruda. Me jääme selle juurde: vabaks tuleviku jaoks saame koos Kristusega, Püha Vaimu läbi, armastuses. Kõik muu võib sellele lisanduda. Aga ilma nende kolme momendita ei saa miski muu meid tuleviku jaoks vabaks teha.
Seotus Kristusega on kandev suurus, iga tulevikuvabaduse juur. Kui Jeesus võrdleb end viinapuuga ja meid okstega (vt Jh 15:1–8), siis näeme, et vabadus tuleviku jaoks võrsub Kristusest ja toitub temast. Meile tuttav eklesioloogiline mõte, et kiriku Issand on kiriku alus, ja et seetõttu tohime Jeesuse Kristuse kirikut mõista tema ihuna, saab toetuda Jeesuse palvele: „Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge“ (Jh 15:4). Eklesioloogia ja kristoloogia kuuluvad kokku. Seda võib märgata ka siin.
Me võime minna veel sammukese edasi. Me võime ka tuleviku, mille jaoks me koos Kristusega, Püha Vaimu läbi, armastuses vabaks saame, haarata kristusetunnistusse. Tulevik on ülestõusmispühadest saati tema tuleku tõotuse all. Meile lähenev Issand võtab meile läheneva aja n-ö oma kätele ja seob selle enda külge. Ta on meie juures „iga päev ajastu lõpuni“ (Mt 28:20), ning just eriti selle järel, just eriti suremises, just eriti kohtus ja just eriti Jumala riigi kirkuses. Sellega on kaduvuse ja surma diktaat, millele tulevik oleks ilma Kristuseta allutatud, kaotanud oma väe. Ja mõistatused, mis nii massiivselt meie tulevikumõtteid häirivad, kaotavad oma ähvarduslikkuse. Kannab ju tulevik tegelikult ja sügavaimas mõttes Jeesuse Kristuse nime. Tulevikku ei ole ilma tema advendita. Tema advent on meie tulevik. Nõnda saame me tuleviku jaoks vabaks, sest saabuv Kristus on meie tulevik, alfa ja oomega, „Esimene ja Viimane ja Elav“ (Ilm 1:8, 17–18).
2. Kindlusetus: mõned märkused Euroopa sekulaarsuse kohta
Oma tulemise tõotusega teeb Kristus oma koguduse tuleviku jaoks vabaks. Seda ei ole meil kunagi võimalik endale küllalt ütelda lasta. Kui vaatame ringi, märkame, et Jeesuse Kristuse tulemine ei tähenda paljudele inimestele midagi ning ei oma nende hoiakule tuleviku suhtes mingit mõju. Evangeelium on nende jaoks jäänud tummaks. Öeldakse isegi, et nad on juba unustanud, et nad on Jumala unustanud (Wolf Krötke). Igal juhul on see nõnda paljudes Euroopa piirkondades. Tänane Euroopa on kontinent, kus religioonitus on kujunenud massifenomeniks. Me seisame nõutult silmitsi arenguga, millest on puudutatud pea kõik suured kirikud Euroopas, mitte sugugi vaid protestandid, kelle kohta mõni ütleb, et neil on olnud selles oma ulja aukartusetusega klerikaalsete hierarhiate ja sundide suhtes suur osa. Protsessi on kirjeldatud „sekulariseerumisena“ ning 18. sajandi Euroopa valgustuse tulemusena. Eelmisega seotud diagnoos ütleb, et maailm, milles elame, minevat ikka ilmalikumaks ja pöörduvat mentaliteediajaloolise seaduspärasusega ära religioossest autoriteedist ja mõjutusest.
Kas selline iseloomustus on siiski piisav? Selle eelis, et see võtab üht epohhilist vaimset murrangut võimalikult väärtusneutraalselt ja valutult teadmiseks, võib olla ühtlasi ka puudus. Silmist kaovad murranguga seotud irritatsioonid ning katsumus, et Jeesuse Kristuse kogudus jääb vastupidiselt Issanda läkitusülesandele (vt Mt 28:19j; Ap 1:8) ikka väiksemaks. Vaja ei ole enam küsida vaimulikku küsimust, mida Jumal meile näidata tahab, kui ta meid selles Euroopas n-ö läbi kõrbe saadab, mis religioosses ja maailmavaatelises mõttes on paljudes kohtades samahästi kui ära kuivanud, ja mida ta selles olukorras meilt ootab. Ja selgusetuks jääb, mida on kaotanud inimene, kellele evangeelium enam midagi ei tähenda ning kelle jaoks on kaotsi läinud tema tuleviku seotus Kristusega. Taoline selgusetus on teoloogilisest vaatepunktist saatuslik. Kui ei suudeta enam näha, millised tagajärjed on usu kaotusel sellest puudutatud inimesele, ei suudeta enam ka tajuda, millest neid ilma jäetakse, kui neile Kristusest tunnistust ei anta. Faktiliselt on siis nendest kui tulevastest õdedest-vendadest usus juba loobutud.
Usu kaotusel on palju tahke. Mõeldes inimlikule enesekogemusele, võib seda tabavaimalt kirjeldada kindlusetusena. Seda märkas juba filosoof Karl Jaspers, kes oma aastal 1931 avaldatud kriitilises ajastuanalüüsis (Die geistige Situation der Zeit [1931], kaheksas trükk suvel 1932 töödeldud 5. väljaandest, Berlin / New York, 1979) kirjeldas moodsa inimese situatsiooni kui kindlusetuse situatsiooni. „Kindlusetu inimene annab ajastule füsiognoomia“, nii kõlab üks otsustavamaid lauseid tema raamatus „Aja vaimne situatsioon“ (samas, 134). Selle, ka kirikukriitilise mõtleja vaatlused on jäänud põletavalt aktuaalseteks.
Iga inimene talub piiratud määral kindlusetust ja peab suutma seda taluda. See on täisealisuse tunnusmärk. Täisealine inimene on kasvanud välja kindlust pakkuvast vanematekodust. Temalt oodatakse, et tal oleks jõudu olemisjulguseks, iseseisvuseks ja nõnda ka kindlusetuseks. Aga kindlusetuses kui sellises, absoluutse kindlusetuse situatsioonis ei ole võimalik elada. Kindlusetus peab alati olema haaratud ja piiratud veelgi suuremast ja tugevamast kindlusest. Muidu hävinetakse kindlusetusest.
„Usk“ on Piibli jaoks sõna veendumuse kohta, et me võime keset suurimat kindlusetust kogeda veelgi suuremat kindlust. „Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale“ (Ps 139:5): veendumusel, et ollakse sõna otseses mõttes igast küljest elava Jumala kohalolust ümbritsetud, rajaneb olemisjulgus, mis annab endast selles psalmis ainulaadsel moel teada. Tulgu mis tuleb, ja olgu see kasvõi surm kui täieline kindlusetus, „siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni“ (Ps 139:10). Jumala kohalolus tunneb kindlalt kaitstud inimene end vaatamata kõikidele oma kahtlustele hoituna. Ta saab julgust astuda vastu meeleheitele ja pidada vastu kannatuses. Jah, ka isegi kannatuses kogeb ta end trööstituna ja Jumala poolt hoituna. Me kohtame selliseid inimesi ka praegu. Mõni meenutab võib-olla külastust vähikliinikusse. Hirmunult ja löödult on ta astunud surmahaige inimese voodi juurde. Ja siis toimus vestlus, mis julgustas külastajat ootamatul viisil. Teda ennast trööstiti, kuigi ta oli ju tegelikult tulnud, et jagada haigele sõbrale natukene lootust. Taolistes situatsioonides paneb end maksma kindlustunne, mis on selgelt tugevam teest suremisele.
Jaspersil ei olnud muidugi sedalaadi situatsioon silme ees, kui ta püüdis portreteerida kindlusetut inimest, kes andvat ajastule füsiognoomia. Jaspersi sihikule võetud kaasaegne inimene just ei tunne ennast enam Jumalas kindel olevat. Ta on abitult olemishirmu võimuses, kuna ta on kaotanud kontakti Jumalaga, ja seega oma olemasolu allikaga. Jaspers on sõnastanud seda väga markantselt: „Kindlusetu inimene annab ajastule füsiognoomia, olgu trotsi vastuhakus, olgu nihilismi meeleheites, olgu paljude täitmatute abituses, olgu ekslevas otsimises, mis põlgab lõplikku pidet ja seisab vastu harmoniseerivatele meelitustele. Jumalat ei ole, kõlab masside paisuv hüüe; sellega muutub ka inimene väärtusetuks, suvalisel hulgal maha tapetuks, kuna ta ei ole miskit“ (samas).
Kindlasti väljendataks seda praegu teisiti, ettevaatlikumalt, tagasihoidlikumalt. Ka võib kindlusetuse ilmnemisvorme varieerida ja esitada vähem dramaatiliselt. Aga see ei muuda vähimatki protsessi enda dramaatilisuses. Kes loobub Jumalast, loobub iseendast. Jumala väärtusetuks tunnistamine viib inimesest loobumiseni. Need on laused, mida ootaksime pigem prohvetilt kui filosoofilt. Ka võib olla kaheldav, kas Jaspers mõtles 1930. aastal neid lauseid kirjutades lähenevale natsionaalsotsialismile, mis siis tõesti valmistus inimesi suvalisel hulgal maha tapma. 20. sajandi edasine kulg kinnitas igal juhul õudsel viisil Jaspersi diagnoosi, et kindlusetu inimene on hukatuse algatajaks justkui predestineeritud. Ja see, mida oleme sel uuel aastasajal juba kõik pidanud läbi elama, ei mõju just eriti rahustavalt.
Muidugi on võimalik leida veel ka teisi selgitusi. Oleks aga väär, kui me ei märkaks või isegi teadlikult ignoreeriks seost, mis on Jumalale toetumisest ilma jäänud inimese ebakindluse ning kaasaegsete humanitaarsete katastroofide vahel. Kindlusetu inimene heidetakse tagasi iseenda peale. Ta kaotab tundlikkuse transtsendentsi suhtes, niisiis selle dimensiooni suhtes, kust ta on pärit, mille jaoks ta on määratud ning kuhu poole ta läheb; kaotab tundlikkuse olemasolu mõtte, enda päritolu ja määratuse suhtes. Ta toimib nagu ilma koordinaatideta radar.
Ühe päris värske viite kindlusetuse dramaatilistele tagajärgedele pakub intervjuu, mille andis sotsiaalteadlane ja tulevikuekspert Meinhard Miegel augustis ühele suurele saksa päevalehele („Das System ist am Ende, aber das Leben geht weiter [Gespräch mit Meinhard Miegel]“ [„Süsteem on läbi, aga elu läheb edasi“], Frankfurter Allgemeine Zeitung, 11.8.2012, 33). Intervjuu tegeles kriisi sattunud Euroopa tulevikuga. Miegel hoiatas illusoorsete strateegiate ja üha suuremate kaitsemehhanismide eest; kriisiga lõppevat üks pikk ajalooline periood, millele möödapääsmatult järgnevat midagi uut, seotuna ka uute šanssidega. Vestluse vältel osutas ta sellele, et tänased inimesed seisavad vastamisi eluvalikute rohkusega, mis on paljude jaoks liiga koormav, kuna neil puudub „ühiskondliku orientatsiooni miinimum ja seega kindlus“ (samas). See, nüüd juba süsteemne ülekoormatus olevat meie aja fenomen. „Kui noored inimesed selgitavad: püsisuhe või koguni laps – me ei ole selleks valmis, siis on midagi nende juures ja ühiskondlikus struktuuris valesti“ (samas). „Me ei ole selleks valmis“ – see on suurenenud ebakindluse keel, mis suhestub peegelpildiliselt kindlusepüüdega, mis juba tuleviku arvestamatuste tõttu ei ole kunagi täidetav. Küsimusi esitav ajakirjanik valis teemaks tänapäeval eksisteerivad keskklassi ettevõtted, mis tegelevad coaching’u ja teraapiaga ning mille teenusepakkumistes on võimalik kõik kuni šamaanideni välja. Miegel nägi selles kinnitust oma diagnoosile. Modernne inimene vajab „arvutult karke“, vastas ta, „kuna tal endal ei ole enam pidet“ (samas). Küsimus, mis siin tõstatub (ja mida Miegel lasi vaid aimata), kõlab: kuidas inimesed Euroopas, kes on end sättinud elama näiliselt piiramatu majandusliku kasvu maailmas, tulevad toime piirangute ja poliitiliste koormatega, mis saavad neile osaks, kui finantsilised kaitsemehhanismid peaksid osutuma ametliku poliitika spekulatsioonimullideks.
Kindlusetust, mis ootab inimesi pärast Jumalaga hüvasti jätmist, ei ole võimalik välja kannatada: „Mitte kunagi olnud olemasolu tühjus saab tuntavaks“ (Jaspers, samas) – seisab Jaspersi tekstis –, ja selle vastu tuleb mängida kõigis rahustuse ja meelelahutuse registreis. Ta pidas modernse inimese uskmatust tema tehnilise aparatuuri maailmas „süüdistuseks“ filosoofia (ja kindlasti ka teoloogia) suunas (vrd samas, 129). Progress olevat ostetud „arvutute hingelise kängumise“ (samas) hinnaga. Olevat satutud olukorda, kus end „[paneb maksma] üksnes pime tahe olude ja iseenda teisenemiseks. Valmidus kasvab; sest inimene ei ole võimeline mitte uskuma“ (samas, 130).
Tähelepanek, et inimene ei ole võimeline mitte uskuma, on vastuolus levinud arusaamaga sekulariseerumisest ja kirikust võõrdumisest, mille järgi inimesed saavad usu kaotusest Jumalasse ilma tagajärgedeta üle. See ei lähe nendest just nimelt jäljetult mööda. Usu vakantseks jäänud positsioon tuleb kuidagi uuesti täita. See on tähetund ususurrogaatidele: ideoloogiatele ja maailmavaadetele koos nende päästetõotuste ja orientatsioonipakkumistega, kehakultustele ja Lifestyle-Design’ile, turismiettevõtlusele ja meelelahutusärile, ja muidugi ka esoteerikale. Nad kõik sisendavad kindlustunnet: fännide massis, õnnestavas tundes kuuluda ühte või teise liikumisse, või ka teadlikult valitud ekstreemse elamuse üksinduses bungee-köiel, kus jahitud adrenaliinilaks kinnitab usku iseendasse.
Inimesed, kes mõistavad end usust Jumalasse lähtuvas kindluses, elavad suurest lootusest, et Jumal täidab oma inimestele antud tõotused: Jeesuse Kristuse advendi, uue taeva ja uue maa, Jumala riigi tulemise. Nad teavad: parim on alles tulekul, taevas on teatud mõttes meie ees; seda ootame ülestõusmispüha realiseerumisena ikka veel surmast märgistatud loodu jaoks. Ja kuna parim alles tuleb, võivad need inimesed elu ja aja ebameeldivuste suhtes üles näidata kannatlikkust, vankumatust ja taolist huumorit, mis on selginenud kannatuses ja käinud läbi kahtluste. Tänases Euroopas vajame selliseid inimesi tungivamalt kui kunagi varem.
(Artikkel jätkub ja lõpeb tuleval nädalal, käsitledes reformi ja reformatsiooni ning tunnistamist ja teenimist.)
Avaldatakse autori loal. Tõlkinud Johann-Christian Põder.
Vt ka „Euroopa evangeelsete kirikute suurkogunemine Itaalias“ (K&T nr 41/ 21.9.2012) ja „Euroopa protestandid kohtuvad Firenzes“ (K&T nr 31/ 13.7.2012).
Michael Beintker (1947) on Münsteri Ülikooli evangeelse usuteaduskonna süstemaatilise teoloogia professor ja Reformeeritud Teoloogia Instituudi direktor, ordineeritud kirikuõpetajaks 1975. Beintker on paljude teadusühenduste liige, samuti Saksamaa Evangeelsete Kirikute Uniooni teoloogiakomisjoni eesistuja, Evangeelse Kiriku Saksamaal (EKD) teoloogiakomisjoni liige, EKD sinodi liige ning teoloogiastuudiumi reformi kiriku-ja-riigi-ühiskomisjoni eesistuja. Arvukate teadustööde hulka kuuluvad mh monograafiad Die Dialektik in der ,dialektischen Theologie’ Karl Barths (Dialektika Karl Barthi ,dialektilises teoloogias’, 1987), „Was glaubst Du vom heiligen Geist?“ („Mida Sa usud Pühast Vaimust?“, 1998), Rechtfertigung in der neuzeitlichen Lebenswelt (Õigeksmõist uusaegses eluilmas, 2002), Geschenktes Leben (Kingitud elu, 2005). Beintker osales delegaadina Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (Leuenbergi osaduskonna) (EKOE) täiskogudel Strasbourg’is (1987), Viinis (1994), Belfastis (2001), Budapestis (2006) ja Firenzes (2012) ning oli 2001–2012 EKOE nõukogu kaaspresident.
