Kaheksateistkümne aasta taguseid süngeid septembrikuu lõpu aegu mäletatakse Eestis kaua – 28. septembril 1994 uppus parvlaev Estonia, viies endaga kaasa 852 inimest. Laevahuku põhjustena nimetatakse tormist ilma, laeva ehitusvigu ja meeskonna vale tegutsemist, lisaks on esitatud mitmeid kinnitamata kuritegelikke versioone. Õnnetuse asjaolude uurimine kestis aastaid ja lõplikke vastuseid ei ole siiani.
Estonia huku mälestuspäeval ilmus Eesti meedias uuesti viide (28.9.2012 Postimees, E24) 13. jaanuaril 2012 Itaalias Toskaana ranniku lähedal karile sõitnud reisilaeva Costa Concordia kohta. Selles laevaõnnetuses hukkus 32 inimest ja põhjuste väljaselgitamine käib. Teada on, et laeva meeskond ei olnud mitmes osas pädev, muu hulgas esinesid keeleprobleemid, ning et laeva kapten käitus valesti ja lahkus laevalt hoopis. Kohus kapteni üle jätkub (Itaalia meedia on arvutanud kapteni vangistuse pikkuseks 2697 aastat!), laevavrakki püütakse maha müüa ja segadust jätkub ilmselt kauemaks. Eelnevat arvestades oleme nüüd aga tunnistajad teatele, et Costa Concordia meeskonnale anti üle aasta meresõitjate auhind, mille määras rahvusvahelistest meresõiduekspertidest koosnev kindlustusfirma komisjon. Põhjenduseks toodi meeskonna kangelaslik ja professionaalne käitumine. Eemalseisjana on raske sellist otsust adekvaatselt kommenteerida, kuid muigama võtab see küll. Saab see muigamine olla kriteeriumiks otsustamisel anda auhind? Usun, et saab.
Kaks esitatud laevahukulugu panevad mõtlema isikliku ja kollektiivse vastutuse üle – seekord kirikus. Mäletan, kuidas ühes intervjuus vaagis kadunud peapiiskop Jaan Kiivit oma kirikujuhi vastutust ja ütles, et kõige suurem kahtlus ja hirm on seotud temal kiriku töötegijate ametisse panemisega – meeskonnaga. Kas kõik on õiged, vastavad nõuetele ja saavad hakkama; ja kas tema valija ja seadjana – kaptenina – on teinud õiged otsused? Sellist enesekriitikat tasub kindlasti praktiseerida igal otsuste tegijal. Ilmselt ei tahaks ju ükski kapten, olgu kiriku- või merelaeva juhtides arvestada kristluse elueastki pikema vanglakaristusega eksimuste puhul. Enamgi veel – kes ei mõtleks-unistaks hoopis parimast töötulemusest ja kirjanduslikult väljendudes kuldrannakesele jõudmisest?
19. sajandi lõpuosas sündinud Tarvastu valla talunik Ado Reinvald sai muuhulgas tuntuks oma luuletuse ja hilisema rahvalaulu „Kuldrannake“ poolest. „Kuldrannake – mil jõuab laev su kaldale!“ õhkab vastuseta lugu. Teine eesti kirjandusest tuttav näide tuleb Noarootsist, kus 1930. aastail koguduse õpetajana töötanud Sven Danell kirjeldas oma mälestusteraamatus „Kuldrannake“ rannikul elavat rahvast kui varandust ja andis seni pigem irratsionaalsele Kuldrannakesele teise tähenduse. Ta kirjutas: „Nendes külades leidus kulda, olgugi mitte seesugust, mis silma ees sädeleb. Seal kumas vastu erinevate rahvuslike iseloomude rahuliku kooskõla rikkust. Seal oli andumust mitmesugustele mõtetele. Seal elasid paljud elu, mis oli väärt, et seda eluks nimetada“. Ehk peaks kirikuelugi kontekstis olevikus ja tulevikustrateegia koostamisel rohkem tähelepanu pöörama eesti proosale kui luulele – esile tõstma tõeliselt elavaid inimesi lõpmatu igatsuse ja peataoleku asemel?
Meri ja rand kuuluvad kokku, poeetiline meresõit ja metafoorid leiavad aga reaalsed vasted päriselus ja Piibliski. Pauluse meresõidud silme ees, võime kujutleda omaaegset riski ja väljavaateid Vahemerel, kus eesmärgiks oli laev parimat teadmist mööda sadamasse juhtida. Tänapäeva Costa Concordia hulljulge saarest liiga lähedalt möödumine peegeldab teist laadi mõtlemist – teha reklaami ja müüa meelelahutust. Mõlemal juhul leiab meri küll eest ranniku, aga piki seda sõitmine või randumine võib osutuda keeruliseks, kui mitte eluohtlikuks. Mida siis teha ja kuidas täita seatud eesmärke? Kas riskides ja kaotades või riskides ja võites? Tundub, et riskimine jääb merele välja sõites paratamatuks ja tark on see, kes end vähemalt võimaluse piires ette valmistab. Rannikule välja jõudnule võivad järgnevad asjaolud osutuda nii oodatuiks kui ka kummalisiks. Aasta meresõitjate auhinna väljaandmine Harmoonia Ranniku meeskonnale kuulub ilmselt viimaste hulka. Kas oleme aga targad sedasorti muigamapanevaid otsuseid tõsielus mitte aktsepteerima ja rakendama? Teoloogiadoktor Anne Kulli sõnadega: ühiskonna triviaalsust kirikus teadlikult mitte kasutama? Või kui seda tehtud, sellest loobuma?
Augustinus kujutas omal ajal maailma elu tormise merena, millest inimene peab oma laevaga üle sõitma, et igavesse ellu jõuda. Sellisel teekonnal oli maisest kõrgem tähendus ja eesmärk, mis sundisid teekäijat, aega ja elu väärtustama. Ilmselt tekkis sellisest üksi-purjetajast ajendatult hiljem pilt kirikulaevast, mis oma ristipuu-mastiga kindlalt vee peal püsib ja sama eesmärgi poole liigub. Tuttavale kuvandile võib lisada kristluses küll mittelevinud, kuid kirikuelu praktikas siiski esineva vaatenurga Vanast Hiinast, 3. aastatuhandest eKr: „Valitseja on paat, rahvas on vesi. Vesi kannab paati, kuid vesi võib paadi ka karile uhtuda“. Seega tasub taas tähele panna isiklikku ja kollektiivset vastutust kirikut-kogudust juhtides või selles töötades.
Teame, et kirikul on vastutus rahvast vaimselt juhatada ja enese tööd korraldada nii, et kogu tegevus oleks eesmärgistatud, toimiks ladusalt, ühistel alustel ja pädevalt. Lisaks peab kogu meeskond kirikulaevas olema hoitud, toidetud, kaetud; enamgi veel – liikuma ühtselt samas suunas. Praegust kirikuelu jälgides jäävad nii mõnedki nimetatud tingimused täitmata, sest vastutust mitmel tasandil hajutades on jõutud olukorda, kus igaüks võib oma paadis vee peale minna ning laeva koos kapteni ja meeskonnaga põlglikult maha jätta. Teised võtavad omavoliliselt lootsi rolli ja tüürivad laeva väljastpoolt oma soovide järgi. Alati jääb oht, et vesi võib paadid omatahtsi neelata. Riskid on ja jäävad, nagu näha. Seda enam on ja jääb kirikul ka kohustus võtta vastutus laeva juhtimise üle: 1) pidevalt arvestades ja analüüsides kriitiliselt olukordi, kus ollakse ja kuhu liigutakse; 2) rakendades inimesi, kellel on oma ala pädevused ja oskused, aga ka üksteise aktsepteerimise valmidus. Nii kollektiivselt kui isiklikult on vaja mõtestada kiriku olemus ja veelkord selgitada ühiselt strateegia eesmärgid. Meie kirik vajab kiiresti ühtset toimimist ja sõudu, mitte laialivalguvat triivimist. Ja siin peab olema järjekindel, et mitte taanduda kirikliku silmakirjalikkuse ja onupojapoliitika ees, hirmsamgi veel – jagada isekeskis välja auhindu-tunnustusi Aasta meresõitjate stiilis!
Igal meist on kirikus vastutus teha ausalt ja kohusetundlikult oma igapäevatööd, panustada koostöös targalt juhtimisse ja otsuste tegemisse, avaldada julgelt oma arvamust ja rääkida kaasa olulistes asjades – olles teadlikult kaasvastutajad ühise elu kujundamisel. Nii nagu juhid peavad ära kuulama oma meeskonnad ja arvestama oma isikliku (ja juba topelt-)vastutusega, peab ka kogu kirik seisma läbimõeldud ja kaalutletud vastuseid andes oma rahva teenistuses. Inimesed on meie kiriku rikkus – kasutagem seda vara targalt ja ausalt, üksteist hoides ja raskel ajal säästes. Kirikulaev on vaja kindlalt randa viia, ebaolulised ja naeruväärsed enese reklaamiks, rikastumiseks ja meelelahutuseks mõeldud kõrvalekalded lõpetada. Külje peale randunud ja hukkunutega laeva meeskonda ega kaptenit ei saa ülistada ega edutada – see devalveerib kõik autasud ja ametid ning arusaamatuks ja ebaõiglaseks jääb juhtide vastutus sellisel juhul. Kirik, kes seda viga ei taju, on nagu eneseimetlusfirma, mille tegevusel pole tähendust ja mis äratab lõpuks põlgust. Nii nagu enesekriitika ja eneseimetlus on kaks erinevat asja, on seda ka enesekindlus ja enesekesksus. Need mõisted tuleb elus lahutada ja positiivsed pooled rakendada.
Ootan, et meie kirikul jätkuks kanget tahet hoida kindlalt kurssi. Aga olgu ka julgust tunnistada valesid otsuseid ja vajakajäämist vastutuse kandmisel. Kui meie kiriku tähtsamaks varaks on inimene, tuleb tema – nagu enesegi – elu väärtustada nii, et ootamatusi täis ülemereteekond igavikku oleks õigustatud. Kui jätkub julgust ja uhkust olla aus ja väärikas inimene, jätkub ka julgust ja uhkust olla aus ja väärikas kirik – laev, mis peab vastu ja liigub edasi!
Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri kiriku õpetaja.
