„Miks sa küsid mu nime? See on ju imeline!“ (Km 13:18)
Simsoni isa küsis inglilt, pärast seda, kui nad olid teada saanud, et neile sünnib poeg, et neile antakse poeg, mis on ta nimi ja ingel vastas: „Miks sa küsid mu nime? See on ju imeline!“
„Miks sa küsid mu nime, see on ju imeline…“ heliseb juba pikka aega mu kõrvades, silmades ja mõistmises. Sest tõesti, kuidas teisiti üks põrm, kes on armu pälvinud, võiks kõike enda ümber vaadata kui mitte silmadega, mis näevad maailma imelisena…
Mitte et selles poleks kurjust ja valu ja pisaraid, vaid, et isegi kurjuses, valus ja pisarates võib kõnelda Jumal ja ta võib ka need katkestada ja ta võib sekkuda…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Ja ta teebki seda, sest tema armastus ületab meie nõtruse, tema armastus ületab meie kalkuse ja isekuse, meie varjatud soovid ja tahtmised – tema teab juba ette, et me üksnes omast jõust ebaõnnestume ja tema annab meile juba ette, juba enne seda, kui me isegi oskame seda märgata ja soovida, ta annab meile võimaluse, võimaluse sirutada käe…
Miks sa küsid mu nime, see on imeline…
Ja mitte tundmatusse, kuigi meile võib see alguses selliselt paista, sest maailm ühes Jumalaga muutub tundmatuseni, kuigi tänavad ja linnad, ilmakaared ja taevamannad on ikka need samad. Ometi on kõik uus, nii äraütlemata uus…
Miks sa küsid mu nime, see on ju imeline…
Mida võiksime, peaksime või suudaksime veel lisada…
Imeline…
Ja mitte läägelt, mitte nii magusalt, et süda läheb pahaks, nii imalalt, et ei julge enam otsagi vaadata, mitte nii roosade prillidega, et iga endast lugupidav, mõtlev inimene oma pilgu ära pöörab ja näo teeb, et sind sinu jutuga pole olemas…
Ei…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Mitte õhates ja tantsides, mitte hulludes joovastusest õhetavate põskedega, vaid lahtiste silmade ja täie kainusega, kogu mõistuse ja tunnetusega…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Ja kas on veel midagi siin päikese all, kas on valgus sind enne nii kõnetanud või vaikus nii lõputult vaimustanud…
Kas on hingamine nii raske olnud, kui jälgid Sinu loomingut ja mõistad, et ükski teine looja ei suudaks seda…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Kas on kaasinimene, kes su kõrval, sind selliselt enne vaimustanud, et lihtsalt läheks ta juurde ja kallistaks teda, isegi kui ta ei taha…
Või just siis, kui ta ei taha või ei suuda…
Ja on isegi oma isekuse sees vangis ja keeldub sellest välja tulemast…
Just siis sa lähed ja kallistad teda selliselt, et kogu ta maailm kukub kokku ja midagi peale Imelise Issanda ei jää alles…
Ja siis muutub tõepoolest maailm, sest ka tema läheb ja valib välja ühe isekuse…
Mitte küll kohe, sest Jumala arm peab mõjuma, see peab vaikselt mööda su keha ja mõistmist, tundeid ja tajusid laiali valguma, see peab iga su aju viimse sopigi läbi puurima ja siis tuleb valgustus, siis lõpuks saad sa aru, et algusest peale on kõik võimalused käes olnud…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Vähemalt sealt algusest, mil kaugel laudas sündis lapsuke, mil anti üks teine poeg, ja tegelikult on tema esimene ja viimane, algus ja ots, alfa ja oomega…
Aga võib-olla isegi enne seda; ja kui see mõistmine on vallutanud kogu su olemuse selliselt, et lõpuni ei mõista, siis oled sa jõudnud tõetundmiseni…
Siis sa tead, kuidas tegelikult mitte midagi ei tea, ja siis sa lähed oma mittemidagiteadmise alandliku meelega ja kallistad kedagi, kelle sa välja oled valinud; tegelikult kelle Jumal on sulle välja valinud, sest teisiti ei saa, sest lumepall on liikuma hakanud ja see mägi on lõputu…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Keda Jumal on puudutanud, see on puudutatud…
Ja seda laviini juba ei peata…
Ja see ongi meie võimalus…
Nii üksikisiku, riigi kui ka kirikuna…
See on tegelikult meie ainuke võimalus…
Hoolida ja armastada, loobuda oma isekusest…
Oma ambitsioonidest ja lasta Jumalal kõneleda…
Ja mitte jätta see kõne kõnelemata…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Lubada Jumalal välja tulla varjatusest, lubada tal ennast paljastada, lubada tal ennast ilmutada…
Justkui Jumal vajaks selleks meie luba, aga jah…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Ja järjest enam tundub, et Jumal on end kühmu tõmmanud ja istub viimases reas lootuses, et me ei märka teda, et ta võiks rahus olla nähtamatu, sest ta on oma vägevuses andnud meile valikuvabaduse ja tänapäeva maailm ei ole seda kasutamata jätnud…
Nii, et isegi Jumalal on häbi…
Ja see on nõrkus maailma silmis, sest seal minnakse üle laipade ja ei anta valikuvabadust, vaid seatakse fakti ette; see on nõrkus…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Ja tegelikult saab üksnes teisiti…
Ja siis, kui sa tõepoolest viimaks ometi saad üksnes teisiti…
Siis tõuseb Jumal püsti, sirutab oma kühmuvajunud selja ja see sära, mis tema naeratusest maailma valgub, ei lõppe…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Ja kui sinu kallistus tõesti on oma töö teinud ja kui Jumala on sinu kallistuse läbi oma töö teinud, siis võid kindel olla, et kallistatu vaatab Sulle otsa oma säravate silmadega ja küsib, mis on su nimi, ja sul pole muud vastata kui et…
Miks küsid mu nime, see on ju imeline…
Kätlin Liimets (1973) on Võru praostkonna vikaardiakon.
