Eesti usuline maastik on mitmekesine. Näiteks 9. augusti Eesti Ekspress annab artiklis „Pintsaklipslasest elustiiliinimeseks“ ülevaate neljast tavalisest inimesest – osaühingu juhatajast, keeletoimetajast, finantsjuhist ja ärimehest –, kes on hakanud töötama joogaõpetajatena. Artikli põhjal võis eeldada, et nad on keskmised inimesed meie hulgast, kes on joogas tunnetanud oma elu positiivses suunas muutvat jõudu ning hakanud seda õpetust ka teistele jagama. Ning tõenäoliselt on nende töö edukas, sest elu on näidanud, et edastatud sõnumile lisab tõepärasust ja külgetõmmet asjaolu, kui kuulutajaga jagatakse sarnast kogemust, ühiseid muresid, tööprobleeme, hinnanguid ühiskonnale vms.
Olen ise Eesti religioossuse iseloomustamiseks tüütuseni kasutanud 2006. aastal avaldatud Eurobaromeetri andmeid: 16% uskus Jumalasse, 54% kõrgematesse jõududesse ja printsiipidesse, 24% kinnitasid, et ei usu taevaseid asju ja 6% ei vastanud. Küllap olin alateadlikult liigitanud 16% Jumalasse uskujaid organiseeritud religiooni pooldajateks ning see andis alust kõnelda Eestist kui kõige vähem religioossest maast Euroopas või suisa maailmas. 54% tõlgendasin otsijatena, kellele olemasolevad usulised struktuurid vastuseid ei paku ning kes iseseisvalt püüdsid neid rahuldavate vastuste poole liikuda. Hetkel mulle tundub, et küllap ma alahindasin 54% inimeste hulgas levivaid religioonivorme, näiteks esimeses lõigus nimetatud joogat.
Mäletan mõne aasta tagust jutuajamist Eesti uutest usulistest liikumistest ehk kõige paremat ülevaadet omava teoloogiadoktor Lea Altnurmega, kes mainis, et joogaõpetajate arv ületab luterlike vaimulike arvu. Nii võib ka arvata, et pühendunult joogat oma elu osaks pidavate ning sellest tulenevat elumõistmist meie ühiskonnas propageerivate inimeste arv on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. See omakorda paneb küsima, miks kanaliseeruvad nii paljude inimeste usulised otsingud idamaisele pinnale?
Kui olla oma mõtetega jõudnud eelmises lõigus toodud tõdemuseni, et väga paljud inimesed leiavad elule jõuallika väljaspool traditsiooniliselt Eestis levinud usuvorme, võib vastureaktsiooniks olla uute usuliikumiste kriitika, mineviku idealiseerimine vms. Me ei ole veel selja taha jätnud aega, mil religioosse identiteedi üheks osaks oli kellelegi vastandumine. Ning traditsiooniliste ja ühiskonnas seni levinud usuliste vormide taandumist seletatakse aeg-ajalt ka praegu kurjaga seotud jõudude tegevusega. Nendeks „saatana käsilasteks“ võivad olla nii liberaalne mõtlemine kui sektid, idamaised kogukonnad, feminism, mõningate arvamuste kohaselt ka rockmuusika jne.
Esiteks näib mulle, et klammerdumises mineviku kui ideaali külge on pisut enesepettust. Näiteks on õpetlik pilguheit eesti kirikule läbi Elmar Salumaa kriitilise pilgu tema mälestusteraamatus „Tiib pandud aastaile õlale“, eelkõige osa „Teelahkmed ja tupikud“ (lk 354–382). Tegemist polnud kirikule kaugeltki mitte ideaalse ajaga.
Teiseks ongi igal uuel liikumisel raske. Lea Altnurme kirjutab näitlikult nendesse suhtumisest: „Kui uususundid on maailma eitavad, riskivad nad süüdistustega selles, et nad isoleerivad oma liikmeid ühiskonnast – kriitika, mida kunagi ei tehta kloostrite aadressil. Kui need on maailma jaatavad, süüdistatakse neid ühiskonda imbumises ja katses see üle võtta. Kui need on maailma suhtes ükskõiksed, süüdistatakse neid passiivsuses. Uususundid on halvad, sest need on uued“ („Uued usulised ja vaimsed ühendused Eestis“, Tartu 2012, lk 9). Mulle näibki, et mitmes mõttes oleks mõistlik püüda vastandumise asemel uurida, millised on need teesid ja praktikad, millega uued liikumised vastavad meie keskel olevatele otsijatele paremini kui traditsioonilised kirikud.
Mulle tundub, et üks element, mida traditsiooniliste kirikute käekäigu eest seisvad inimesed peaks õppima, on oskus küsida. Kipun arvama, et ühiskonnas õigeid küsimusi esitav kirik on igal juhul eelistatud ainult vastuseid pakkuva maailmavaatelise süsteemi ees. Küsimist usuasjades võiks tunduvalt enam olla, paar kuud tagasi tõdesin Postimehe essees „Teadjate tulek“ (http://arvamus.postimees.ee/872358/toomas-jurgenstein-teadjate-tulek/), et konkreetne, loosunglik ja ühene teadmine kipub domineerima kahtleva, küsiva ning dialoogi otsiva lähenemise üle.
Ma saan aru inimestest, kellele on olulised kindlad, jäävad ja stabiilsed seisukohad ja keda häirivad nende seisukohti kõigutavad küsimused. Pean niisuguste inimeste olemasolu usumaastikul loomulikuks ja vajalikuks, kuid mind ennast on ikka enam tõmmanud lähenemine, kus on keskmes avatud küsimused, dünaamilised muutused, usuliste nähtuste ja tekstide uuesti tõlgendamine ning dialoog. Mul on hea meel, et selline püüe ei seondu tõenäoliselt vanusega, vaid võib olla eluaegne. Mäletan kadunud Raivo Järvit raadiosaates praost Jaan Tammsaluga Pussy Rioti üle polemiseerimas ja rõhutamas Ilmutusraamatu kirjakohta „Ennäe, ma teen kõik uueks!“ (Ilm 21:5). Kui ma õigesti mäletan, väljendas see juba haigusest märgitud onu Raivo püüdlust näha Jumala uuekstegevat valgust ka vastuolulistest situatsioonides. Ma arvan, et sellist lähenemist ei peaks keegi endas alla suruma.
Toomas Jürgenstein (1964) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja ning EELK liige.