„Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.“ (Mt 25:40)
Neljateistkümnenda nelipühajärgse pühapäeva keskne sõnum puudutab küsimusi, mis on seotud nii perekonnas, koguduses kui ühiskonnas toimiva ligimese teenimisega. Vana Testamendi kohaselt oli ligimeseks rahvuskaaslane, sõber või vend, mõnikord ka omal maal elav võõramaalane. Uue Testamendi mäejutluses annab Jeesus ligimese mõistele uue ja laiema tähenduse. „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast. Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?“ (Mt 5:43–46).
Tihti arvatakse, et ligimesearmastuse käsu on algselt andnud Uue Testamendi Jeesus. Nii see päris ei ole. Teise inimese armastamise põhimõte on selgelt väljendunud juba Vana Testamendi ajal. Vaevalt et leidus mõnda teist rahvast, mis oleks võtnud vastutuse vaeste eest tõsisemalt kui seda tegid juudid. Samu põhimõtteid järgiti ka Hiinas 500 aastat eKr, Konfutsiuse õpetuse mõjul.
Jeesuse õpetus laiendab meie arusaamist ligimesest radikaalselt, mis tähendab, et ligimene võib olla ka meie senine vaenlane. Ligimeseksolemine ei tunne religioosseid, rahvuslikke ega geograafilisi piire, nii nagu sellele viitab tuntud tähendamissõna halastajast samaarlasest. Ristiusu levimise alguses puudutas see senisest märksa laiemat inimeste ringi.
Kreeka ja Makedoonia kristlastele olid ligimesteks ka Jeruusalemma koguduse vaesed, keda need Pauluse rajatud kogudused korjanduse abil toetasid. Rahvuslike piiride kadumine ei tähendanud praktikas koheselt veel seda, et omade kõrval hakati automaatselt eelistama ka võõraste abistamist. On loomulik ja inimlik, et ligimesearmastus algab lähedalt, ning kristlastele olid lähedasemateks isikuteks nende usukaaslased. Ka Paulus kutsus üles tegema eriliselt head just oma usukaaslastele, ehkki ta seejuures kutsus üles tegema head kõikidele inimestele.
Seni, kuni kristlased elasid väikeste gruppidena paganate keskel, tuligi neil üksteist toetada ja vastastikku hoolt kanda. Paljudest Uue Testamendi lõikudest jääb mulje kogudusest kui ühest perekonnast.
Ristiusku pöördumine tõi sageli kaasa vastuolusid perekonna ja suguvõsaga ning ühe abielupoole pöördumine võis põhjustada koguni perekonna purunemist. Nii on see sageli tänapäeval valdavalt islamiusulistes maades, kus ristiusku pöördunu võidakse oma perekonna poolt hüljata. Kogudus oli omal ajal ja on praegu sellises olukorras kaotatud pere asendaja, kus perekonnast ja suguvõsast väljaheidetu leiab uue ema, õed, vennad, pojad ja tütred. Isa ei olnud omaaegse arusaama järgi vaja korvata, sest kõigil kristlastel oli juba hea Isa taevas.
Mõlemad vaatenurgad on olulised ja tähtsad ka tänapäeval. Kristlaste omavahelises armastuses on paljugi kasvuruumi nii nagu selles nõdras armastuses, mis suundub nn väljaspool olijatele ja teisitimõtlejatele.
Armastuses teenimine võiks olla kõigi inimeste ülimaks eesmärgiks, mis tähendab praktikas abiks olemist teisele inimesele. Selles suhtes annab Jeesus meile ise eeskuju. Markuse evangeeliumi järgi ütleb ta oma ülesande kohta: „Inimese poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“(Mk 10:45)
Teenimine ei ole Uue Testamendi kohaselt kindlasti mitte murelik askeldamine, ise valitud vaba eneseohverdamine või kannataja sära taotlemine. Teenimise olemus seisab väga lähedal armastusele: teenimine ja armastamine kuuluvad olemuselt kokku. Jeesuse elutööd võib iseloomustada ühtviisi kui teenimist või kui armastamist kuni lõpuni. Sellest eeskujust innustatuna kutsub Paulus kristlasi üles üksteist armastama ja teenima. Tema jaoks omab tähendust üksnes armastus: kui ei oleks armastust, ei saavutaks me midagi. Armastus ei hävi kunagi, ta on vaimuandidest suurim ja ta on vaimu vili.
Kogu Kristuse lunastustööd võib mõista kui tema teenimisülesande viimset teostumist.
Lunastuse abil ostetakse inimene vabaks kurjuse võimu alt ning vabastatakse teenima Jumalat ja tegema kõike head. See tähendab, et inimene lunastatakse vabaks patu orjusest või vangistusest. Vabana on ta vaba teenima nii Jumalat kui oma ligimest.
Paulus kasutab aga veelgi mõjuvamat väljendust, kui seda on orjus ja vabaksostmine. Ta räägib sellest, et kui inimene ristitakse, siis ta sureb patule ja äratatakse üles uuele elule, nii nagu ka Kristus äratati üles surnuist. Viimasega kaasneb ka Vaimu saamine ja nii on kristlasele osaks saanud uus elu, elamine ja rändamine juhituna Jumala Vaimust. Uues elus rändava kristlase eeskuju on Kristus Jeesus ise. Tema nimesse ristitu on oma meistri kombel kutsutud kandma teiste koormaid, kannatama koos teistega ja teise eest.
Tuletan siinkohal meelde lõiku Johannese esimesest kirjast: „Me teame, et oleme tulnud surmast elusse, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ (1Jh 3:14–17)
Lõpuks tähendab Matteuse evangeeliumi järgi alastiolijate, näljaste, kodutute ja vangide eest hoolitsemine Kristuse enda teenimist. Viimsel päeval ütleb suur Kohtunik: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:40)
Anti Toplaan (1968) on EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja.
