Teoloogia biokultuurilise paradigma võtmes

Inimeste mõtlemisel on kalduvus seostada algust ja olemust: kui me teame, kuidas mingi asi alguse sai, siis me eeldatavasti teame ka selle olemust. Ja kui miski hakkab erinema oma algolekust, siis on tegemist reetmise või kõrvalekaldumisega, sest algus on tõelisem ja ehtsam kui järgnevad ajastud ning arengud. Selle loogika järgi täiskasvanud inimene on kõrvalekaldumine ehtsast imikust, muutuv kultuur on eelneva täiuslikkuse reetmine ning muutuv teoloogia või koguni muutuv kirik on taevani kisendav jõledus. Huvi alguse vastu on sajandeid iseloomustanud religioone: kui me teame, kuidas asjad loodi, siis me teame, miks need on täna nii, nagu nad on. Algused võluvad ka loodusteadlasi: nii otsitakse algpõhjust universumi tekkele, bioloogid uurivad, kuidas elu sai alguse, arstid otsivad patoloogilise arengu algpunkti, et diagnoosida ja ravida võimalikult efektiivselt jne. Selles sajandeid kestnud õhinas on kippunud tähelepanuta jääma protsess, milles uued asjad esile tulevad. Hetkel, mil maailm loodi, hakkas see ka muutuma. Uued asjad ja nähtused ei vannu truudust algusele või sellele, mis neile eelnes. Ka ei ole uus ja esiletulev deterministlikult seotud neile eelnevate elementide või nähtustega. Meie õnneks on veel omadused, mida ei ole ei vesinikul ega hapnikul.

Mida see tähendab teoloogia jaoks? Eelneva valguses ei ole midagi imestamisväärset selles, et suur osa Piiblist ja teoloogiast kaldub algust pidama tähtsamaks uudsuse esiletulemise protsessist. Aga see pole siiski kõik: lisaks inimese või ka Iisraeli või kiriku tekkeloole on nii Vanas kui Uues Testamendis kõnet Jumalast, kes on kogu aeg loovalt ligi kõigele olevale, kes tõotab teha kõik asjad uueks, ja keda kirjeldatakse kui Jumalat, kes peab oma sõna. Me ei näe Jumalat, kui me ei oska tähele panna uusi asju ning meie silmad on fikseeritud minevikku. Uudsus saab ilmsiks iga päev, nii looduses, kultuuris, majanduses, tehnoteaduses, sotsiaalsetes suhetes kui ka mujal. Jumala loovus ei lõppenud kuuendal loomispäeval, loov teoloogia ei lõppenud esimesel, neljandal, kuueteistkümnendal või üheksateistkümnendal sajandil.

Kuidas teoloogiat tehakse? Konventsionaalne arusaam on, et teoloogia saadakse peamiselt religioosse doktriini või dogma käsitlemise kaudu (mis omakorda pärineb pühakirjast või muust autoritatiivsest allikast). Ometigi tegelikult teoloogia on alati olnud n-ö kujutluslik konstruktsioon, nagu Gordon Kaufman (1925–2011) ehk kõige järjekindlamalt on väitnud. Traditsiooniline arusaam kipub olulisel määral ähmastama asjaolu, kuivõrd tegelikult inimese loovus on alati seotud teoloogia tegemisega: materjalid, millega teoloogid töötasid, olid selgelt eelnevate põlvkondade kujutlusliku loovuse tulemus, ja iga uus põlvkond teolooge pidi igal sammul kasutama kujutlusvõimet oma konstruktsioonide jaoks. Teoloogia teevad võimalikuks kujutlusvõime ja loovus. Sihipärase kujutlusliku konstruktsiooni loomisel arvestatakse nii parimat teadmist, mis antud hetkel võimalik, kui ka olemasolevate sümbolite tähendus- ja mõjuvälju, lisaks muidugi paras annus enesekriitilisust ja avatust (nii Jumalale kui kaasinimeste kriitikale).

Mõned arvavad, et inimene ei ole võimeline rekonstrueerima sümboolseid raamistikke, milles nad kogevad ja mõtlevad. Teised arvavad, et elu (vähemalt meie ajal) on nõnda fragmenteerunud ja pluralistlik, et mõttetu on püüda välja töötada mõisteid või kujundeid, mis püüavad kõike tähendusrikkaks tervikuks siduda. Veel mõned arvavad, et katse läbi töötada ja esitleda mingisugust kristlikku Jumala, inimese ja maailma mõistet tänapäeval on tegelikult religioosse imperialismi jätkamine, mis ei lähe kuidagi meie postmodernses pluralistlikus maailmas. Kristlikust seisukohast kõige sügavam kriitika pärineb ehk vabastusteoloogidelt. Näiteks Gustavo Gutierrez on öelnud, et „küsimus ei ole selles, kuidas kõnelda Jumalast täiskasvanuks saanud maailmas, vaid kuidas me ütleme inimestele, kelle elus pole pea miskit inimväärset, et Jumal on armastus ja Jumala armastus liidab meid kõiki üheks perekonnaks“.[1] Vabastusteoloogid kindlasti ei ole skeptilised Jumala mõiste suhtes, nagu seda sageli Lääne ühiskondades ollakse. Vabastusteoloogid tõid esile terve probleemide komplekti: mida mõelda asjaolust, et kristlikud institutsioonid, kogukonnad ja traditsioonid on suuresti vastutavad rõhumise ja kannatuse eest kogu maailmas? Miks nad nii kergesti korrumpeeruvad ja hakkavad teenima võimukandjate huve, rõhudes vaeseid, nõrgemaid, naisi, värvilisi inimesi? Miks nad on nii tihti toetanud „kolmanda maailma“ inimeste ja õigupoolest kogu planeedi Maa rõhumist? Miks nad on nii sageli liitunud põhimõttelageda võimu kandjatega? Miks üldistavad väited Jumala, õigluse, halastuse, armastuse, rahu, lepituse jmt osas on tegelikult aidanud alal hoida ebainimlikke ja rõhuvaid tingimusi, mille all paljud „Jumala lapsed“ peavad elama. Oma konstruktsioonides ei tohiks me söandada pruukida kriitikata traditsioonilisi kristlikke sümboleid, kuitahes tähendusrikkad ja ahvatlevad mõned neist sümbolitest ka ei näi. Teoloogilised ideed osutuvad sageli ohtlikeks ja hävituslikeks, kui neid kasutatakse ilma kriitilise uurimiseta ja hoolika rekonstruktsioonita. Teoloogid ei tohiks iial kõhelda drastilise rekonstruktsiooni ees, kui selgub, et traditsioonilised praktikad või uskumused soodustavad dehumaniseerumist. Lihtsalt laialt omaks võetud teoloogilisi sümboleid iseenesest mõistetavalt süütuks ja õiglaseks pidades, nagu Gutierrezi märkus osutab, ja siis lippudega maailma muutma tormates võib väga hõlpsasti ainult suurendada inimeste probleeme. Näiteks on üha enam selge, et selle nimel, mida oleme pidanud inimeste heaoluks, on sageli kurnatud ja hävitatud sedasama Maa ökosüsteemi, mis kõike elu, kaasa arvatud inimesed, võimaldab. Kui tahame olla vastutustundlikud inimesed ja kui hakkame lahendama õigluse, inimlikkuse ja üldise heaolu probleeme, siis tuleb palju rohkem tähelepanu pöörata elu kui terviku võrgustikule.

See on oluline punkt: kui me tõesti tahame head inimestele, siis peame väga hoolikalt kaaluma, mis juhtub ökosüsteemiga, ja seda kõige võimaliku kaasaegse teadmise valgusel, alates küsimusest, kes või mis on inimene, missugune on maailm, milles me end leiame, ja millist Jumalat tuleb teenida. Me ei tohiks julgeda edasi kasutada päritud religioosseid sümboleid, ilma et hoolikalt analüüsiks ja hindaks mitte ainult seda, mis nad eeldatavasti „tähendavad“, vaid ka seda, millised tagajärjed neil on inimeste ja maailma tegelikus elus. Selles mõttes radikaalne teoloogiline rekontseptualisatsioon ja uued teoloogilised konstruktsioonid ei ole lihtsalt akadeemilise eliidi meelelahutus: nende järele on nõudmine, sest meie hävituspotentsiaal hõlmab kogu planeeti. Religioossed müüdid ja sümbolid, kui neid ei distsiplineeri teaduslik, sotsiaalne, filosoofiline kriitika, muutuvad ebausklikuks, ebausutavaks, ideoloogiliseks, heteronoomseks, „autoriteetideks“, mis suruvad alla autonoomse mõistuse ja meie autonoomsed kõlbelised otsustused, mitte ei ole nende aluseks. Teoloogi kutsumuseks on tuua religiooni sümbolid ja normid kooskõlla või korrelatsiooni meie enda sisemise nõusolekuga, meie ratsionaalse autonoomia ja seega meie kõlbelise ja vaimuliku eksistentsiga. Sellise korrelatsiooni puudumisel muutub religioon kiiresti usutamatuks ja irrelevantseks või pöördub deemonlikuks Paul Tillichi mõttes.

Teoloogia kui inimeste loovuse väljendus on kahemõtteline, nagu ka kõik muud meie loodud asjad. Meie väljakutseks on küsimus, kuidas me peaksime suunama inimese loovust. Viimselt kõige fundamentaalsemaks väljakutseks pole asjaolu, et me liigina võime välja surra, ega isegi mitte ökosüsteemi säilimine ega ka humaansema tehnoloogia leiutamine – kuigi need kõik on olulised. Kõigi nende määratute probleemide keskmeks on pigemini küsimus, mida luterlikus traditsioonis määratletakse sõnaga „kutsumus“, vocatio, või ehk võiks kõnelda ka inimese saatusest. See on küsimus, mida me oleme kutsutud tegema ja olema, võttes arvesse meie võimalusi ja võimeid loojatena. See on ääretult suur küsimus. Me ei suuda mõttega haarata selle kõiki aspekte ja ometi võib see meie ajastul otsustavaks kujuneda. Mõtlemine selle üle, kuhu ja mis suunas ja miks inimese loovus peaks liikuma, nõuab kõikehõlmavat teooriat inimesest. See ei ole filosoofilise või teoloogilise antropoloogia küsimus, see ei ole ka kõlbeliste üleskutsete küsimus, kuigi arutlus selle vormi sageli võtab. Ka võib seda esitada strateegilise plaanina – selline lähenemine oleks omane eetikutele ja sotsiaalsfääri planeerijatele. Ent siinkohal ma osutan sellele, mida kogemus kõneleb inimese loomusest. Kõlbelised manitsused pöörduvad meie tahte ja kõlbelise tundlikkuse poole, strateegiline planeerimine tegeleb hinnangute andmisega ja apokalüptilised hukatusekuulutused, olgu religioossed või sekulaarsed, vastavad meie hirmudele.

Ent kogemusel põhinev inimese teooria, mida siinkohal püüan visandada, osutab asjaolule, et keskmeks on kujutlus iseendast kui loojast. See kujutlus ei ole kindlalt fikseerunud meie teadvuses; ja ülepea pole konsensust selle osas, kes ikkagi on inimene. Vastus sellele küsimusele pole antus. Samal ajal on selge, et kujutlus inimesest kui loojast on tegelik, seda ei saa kõrvale lükata. See kujutlus on teaduslik, sedavõrd kui seda toetab evolutsiooniline vaade inimarengule, ent see ilmneb ka igapäevases kogemuses. Teaduslik arusaam ja igapäevakogemus satuvad fookusesse seetõttu, et leiame end kriisis. Pole ebatavaline, et saavutame suurema selguse iseenda kohta kriisi olukorras, kui on oht kaotada seda, mis on tuttav ja väärtuslik meile, ja ka siis, kui miski kutsub meid uurimata ja metsikule või ohtlikule territooriumile. Kriisis tekkiv selgus on sageli kättesaamatu rahulikumal ajal. Kriis ähvardab meid millegi kaotusega, ja siis saab selgeks, mille kaotust me ei suuda kanda. Sel hetkel saab ka selgemaks, kes me oleme.

Igapäevane kogemus. See ütleb meile, et me oleme suutelised tegema asju, mis on uued; et me oleme võimelised muutma maailma enda ümber ja enda sees, viisidel, mis näivad olulised või soovitavad või mõlemat. Me võime testida rasedat naist, selleks et teha kindlaks loote olukord ja geneetiline tervis, me võime kaaluda mitme viisi vahel, mida ette võtta ema või lapse tervise parandamiseks. Me võime ümber korraldada maa looduslike ressursside molekule, selleks et toota uusi aineid, nagu nailon, sünteetiline nahk või luud. Aastakümneid juba tekitatakse elu kaitsvaid keskkondi, nt kosmoselendude jaoks. Inimene oskab manipuleerida kitse geene nõnda, et need annavad piima, mis on eriti tervislik inimesele, või sea omi, nõnda et nende organid sobiksid transplantatsiooniks inimesele. Me oleme loonud kübermaailma, kus on võimalik edasi anda tohutut hulka informatsiooni, mis polnud võimalik vaid paarkümmend aastat tagasi. Inimesed on veendunud, et nad suudavad kujundada sotsiaalset eksistentsi selliseks, nagu nad tahavad (nt nii parteide kui vabaühenduste tegevus põhineb sel äratundmisel; või et administratiivsete vahenditega on võimalik korraldada koolisüsteemi või inimeste kooselu jne).

Sellised kogemused pole kaugeltki uued, ent kõik need osutavad sellele, et inimene on võimeline kujutlema alternatiivseid maailmu ja neid ka tegelikult ellu viima. Olemasolevale alternatiivide kujutlemine ja selle kujutluse põhjal toimimine on oluline dimensioon inimese loomuse juures ja meie kogemuses iseendast. Toodud näidete puhul on keskne enese kogemine „loojana“. See ei ole meie kogemuse kõrvaline aspekt, see on meie arusaamale inimesest fundamentaalne.

Ka teadused toetavad arusaama inimesest kui loojast. Me oleme evolveerunud geenide ja kultuuriga olenditena. Meie füüsikaline-keemiline-bioloogiline konstitutsioon on teerada, mida mööda käies saame inimeseks. Füüsikaliselt ja keemiliselt on meie esivanemateks galaktikad ja tähed, millest tekkisid meie planeedi ja meie kehade elemendid. Me oleme tähetolm, nagu Joni Mitchell laulis hulk aega tagasi. Bioloogiliselt me oleme suguluses kõigi eluvormidega. Me teame juba hulk aega, et geenid programmeerivad selliseid asju nagu silmade värv; ja nüüd teame mõnede haiguste geneetilisest põhjusest, isegi käitumise ja isiksuse muude joonte juures on leitud geneetilisi seoseid. Meie surelikkus, finiitsus, asjaolu, et vananeme ja sureme, on kirjutatud meie geneetilisse koodi.

Geenid on olulised, ent ainult geenidest ei piisa inimeseks saamiseks. Täiesti bioloogiline organ, mida nimetatakse ajuks või kesknärvisüsteemiks, on tekkinud evolutsiooni käigus. Aju on kultuuri asupaigaks; kultuuri, mida võib defineerida kui õpitud ja õpetatavaid käitumisi ja sümboleid, mille abil me oma õppimist tõlgendame. Kultuur on sama oluline kui geenid. Vasikas tõuseb pea kohe jalgadele ja kõnnib, inimlaps vajab palju suuremat hoolt ja tähelepanu, mis peab kestma aastaid. Kuidas imikuid kohelda, on kultuuri probleem, mitte geenide. Ilma kultuurita geenid sureksid välja. Inimarengu spetsialistid ütlevad, et hästi funktsioneerivaks täiskasvanuks saamine vajab meie kultuuris ligi 30 aastat. Bioloogia ei nõua 30 aastat, bioloogiale üksipäini piisaks tosinast aastast. Ent inimesteks ainult bioloogia toel ei saa. Ka kultuur evolveerub, kuigi mitte samade seaduste järgi nagu bioloogia.

Ma olen rõhutanud, et inimesed on loomu poolest loovad. Kui aga pöörame tähelepanu oma kogemusele, siis näeme ka, et samavõrd, kui me oleme loojad, oleme ka loodud. Teaduslik narratiiv ütleb, et me oleme loodud looduse evolutsioonilise protsessi käigus. Me ei andnud ise endale oma füüsikalis-keemilis-bioloogilisi komponente, me ei loonud ise oma aju ja kultuuri. Religioossed traditsioonid ütlevad, et oleme Jumala loodud. Jumalik looja kasutas looduslikke protsesse meie loomiseks.

Kuna oleme loodud, siis järeldus on selge: me oleme loodud (kaas-)loojateks. Määral, mil evolveeruv loodus on meid loonud, on meie enese loovus osaks looduse loovusest, nõnda et oleme looduse enda loojad, kaasloojad evolutsioonilises protsessis. Kui vaatleme ennast Jumala looduna, nagu ütlevad meie religioossed traditsioonid, siis oleme Jumala (loodud ) loojad, Jumala kaas-loojad, nagu aastakümneid on selgitanud emeriitprofessor Philip Hefner (the created co-creator).

Sellest järeldusest tuleneb ka teoloogia asetamine kõige laiemasse võimalikku konteksti, mida ma olen nimetanud biokultuuriliseks paradigmaks. Biokultuurilise evolutsiooni mudel antropoloogias hõlmab kolme faktori interaktsiooni:

a) bioloogiline informatsioon indiviidides ja populatsioonides (geneetiline informatsioon); b) kultuuriline informatsioon, mis on teadmiste ja kogemuste summa, mida antud ühiskond on kogunud ja mis on kättesaadav ning vahetatav (õpitud ja õpetatav); ning c) inimese aju ja kesknärvisüsteem, mis põhineb bioloogial ning vahendab ja võimaldab individuaalset ja sotsiaalset kommunikatsiooni. Homo sapiens on kui sõlmpunkt, kus kaks informatsiooni voogu saavad kokku (päritud geneetiline informatsioon ja kultuuriline informatsioon) – selleks sõlmpunktiks on kesknärvisüsteem. Mõlemad on koevolveerunud, moodustavad ühe reaalsuse, mitte kaks. Kõnelemine neist kui ehitusplokkidest või eri reaalsustest on metafooriline kõne, mis heuristilistel kaalutlustel võib vahel olla vajalik, aga on samavõrd eksitav kui kasulik. Me ei tea adekvaatselt, kuidas need kaks inimelu ja selle evolutsiooni dimensiooni on seotud. Teame aga, et nende dünaamika põhineb erinevatel printsiipidel, ja nendevaheline suhe võib olla pingestatud. Kultuuriline reaalsus võib hõlpsasti teha lõpu bioloogilisele; bioloogiline võib mitte toetada kultuurilist ambitsiooni.

Informatsiooni, mida nimetame kultuuriks, ei säilitata kesknärvisüsteemis – seda kannavad selleks õpetatud inimesed (preestrid, šamaanid, targad jne), pildid, kirjutised, raamatud, elektroonilised andmebaasid. Kultuuri moodustavad andmeid säilitatakse väljaspool inimkeha. Religioonide pühakirju ja õpetusi võib vaadelda ettepanekutena kultuurilisele evolutsioonile, mis viiks bioloogilise olendi uuele tasemele. Vabaduse ja vastutuse esilekerkimine evolutsioonilises protsessis tõi inimese puhul kaasa: 1) keskkonna ja konteksti uurimise sobivaima toimimisviisi leidmiseks, 2) eneseteadvuse – võime kaaluda alternatiivsete otsuste ja toimingute vahel, kusjuures mõni alternatiividest on kujutlusvõime abil teostatav tulevikus (ei eksisteeri praegu) –, ja 3) toetava sotsiaalse maatriksi, mis võimaldab indiviidi uurivat toimimist ja samal ajal nõuab, et terviku heaoluga arvestataks.

Teoloogia nõuab biokultuurilises paradigmas veel avaramat mõistmist – antropoloogia on vaid üks teema süstemaatilises teoloogias. Biokultuuriline paradigma ei tähenda, et kunstlikult püütakse kokku tuua asju, mis on lahus praktikas. See paradigma nimetab reaalsust, mis juba tegelikult eksisteerib: peaaegu igas teadusvaldkonnas on probleeme ja õpetlasi, mis ja kes seostavad bioloogiat/loodusteadusi ja humanitaar-/sotsiaalteadusi: vrd interdistsiplinaarseid, transdistsiplinaarseid küsimusi biosemiootikas või soolisuse ja tervise küsimusi, meditsiinilist antropoloogiat, neuroantropoloogiat, majanduse/ühiskonna õitsengu ja ökoloogia küsimusi, teadvuse ja mälu, agressiooni/vihkamise ja altruismi ja koostöö küsimusi, bioeetika ja meditsiinieetika, kriminoloogia, religiooni ja looduse, identiteedi uuringuid jne. Humanitaar- ja loodusteaduste lahkukasvamine toimus umbes 18.–19. saj vahetusel, spetsialiseerumine on distsipliinides üha kasvanud. Biokultuuriline paradigma problematiseerib jaotust kaheks kultuuriks: loodusteadused tegelevad faktidega ning humanitaarvaldkonnad väärtuste ja tunnetega. Biokultuurilise paradigma kasutamise eesmärgiks on parem teadus kõigile, paremad kontseptsioonid, paremad meetodid.

Toome näiteks sotsiaalteadused ja kategooriad „rass“ või „sugu“. Antropoloogid teavad, et „sugusid“ võib olla hulga enam kui kaks (nt viis – mitmes põlisrahvaste kogukonnas) ja meie mõistes „ebaloomulikud“ võivad vägagi lugupeetud olla. „Rass“ – bioloogid eitavad seda kategooriat enamasti, sotsioloogiliselt (meditsiinis ka endeemiliste haiguste näol) on see selgelt olemas – mõjutab nii väärtushinnanguid, loome- ja teadustegevust, perekonna- ja ühiskonnaelu jpm.

Biokultuuriline paradigma ei eita kitsalt piiritletud, süvitsi minevaid uurimusi. Aga igast kõige vähemastki uurimisobjektist tulenevad uurimisküsimused, milleks on vaja terveid ülikoole. Biokultuurilises paradigmas on riskifaktoriks liigne üldistamine või teadmatuse väljavabandamine. Aga keegi pole ka öelnud, et teadmine on lihtne.

Kultuuri- ja religiooniantropoloogia (nagu ka teised humanitaar- ja sotsiaalteadused) ei ole varasematel aastakümnetel eriti arvestanud neuroteaduste ja teadvuseuuringutega ega ka mitte loodusteadustega. Viimasel paarikümnel aastal on see muutunud: nt ei saa rääkida okupatsioonist või sõjast, ilma et kõneldaks mõjust kehale ja tervisele ja looduskeskkonnale, või religioosse ja rituaalse käitumise mõjust psühholoogilisele ja kehalisele tervisele või hoopiski kuritegelikule ja deviantsele käitumisele. Kuidas mõjutab sotsiaalne neurobioloogilist evolutsiooni? Kuidas rakendada seda, mida teame aju-uuringute kaudu, tervete sotsiaalsete suhete arendamiseks, konfliktide lahendamises, uudsusega kohanemises, jne? Tehisintellekti- ja robootika-uuringud on üks viis, kuidas püütakse uurida aju toimemehhanisme.

Biokultuuriline evolutsiooniteooria ei ole ravim iga häda vastu. Nt bioloogilise evolutsiooni ilmselt olulisim mehhanism on looduslik valik – aga kuidas see avaldub biokultuurilises evolutsioonis, milliste piirangutega, teisendustega jne? Nt mehe ja naise füüsilised erinevused on bioloogia funktsioon, aga kas naiste ja meeste psühholoogilised ja sotsiaalsed erinevused on bioloogiaga seotud, pole sugugi selge. Kultuurievolutsioon ehk muutus on kimbatuseks olnud paljudele antropoloogidele ja teoloogidele: nii teaduses kui religioonis/kultuuris on teatud järjepidevus, aga muutused on ka ilmselged. Milline võiks olla parim teooria seletamaks muutust? Uuesti tõlgendada ja piiritleda on vaja ka kultuuri ja bioloogia autonoomsuse küsimust. Viimastel aastakümnetel on esile tulnud ka üha laienev ja väga aktiivne ring kognitiivteadlasi, filosoofe jt, kes mitmel viisil n-ö naturaliseerivad religiooni (Boyer, Atran jpt).

Teoloogia ajalugu näitab selgelt, et pidevalt lisandus uusi ideid või muudeti vanu – teisisõnu, aset leidis loov teoloogiline konstruktsioon ja rekonstruktsioon. Selle protsessi endale teadvustamine aitab rakendada kriitilist metodoloogilist distsipliini teoloogilises töös. Teoloogilises rekonstruktsioonis peab jälgima järjepidevust kristliku traditsiooniga. Miks tõelikkust, mida nimetatakse „jumalaks“, nähakse kohase pühendumise ja teenimise fookusena? Ilmselt seetõttu, et Jumal võimaldab inimese täidumise ja õitsengu ehk pääste. Et see on nii, ei saa lihtsalt oletada: see on küsimus, mida tuleb uurida. Enne seda tuleb aga uurida kahte: 1) kuidas mõistetakse „inimese täidumist ja õitsengut“? 2) Kui Jumal on see, kes seda inimesele võimaldab, siis kuidas tuleb Jumalat kui Päästjat/Lunastajat kujutleda? Metodoloogiliselt ei piisa selleks tuginemisest autoriteedile („Piibel ütleb nii“; „kirik õpetab nii“; „Jeesus ütles …“). Miks ei piisa? Teoloogiliseks põhjuseks on asjaolu, et kristlikus sümbolsüsteemis on ainult Jumal kohane ultimatiivne autoriteet; mistahes muu oleks idolaatria. Seega uurimuse alguses on lahtine, mil määral ideed või rõhuasetused, mis leiduvad traditsioonis, pärinevad Jumalalt. Pole ühtki teoloogilist garantiid – kuitahes palju ka traditsioon seda on väitnud – ühelegi piibellikule või traditsioonilisele kujutlusele või seisukohale, mille puhul lihtsalt eeldatakse, et see pärineb Jumalalt. Teine põhjus autoriteedile põhineva teoloogilise argumendi hülgamiseks on pigem antropoloogiline. Nagu märkisime, on kõik meie arusaamad maailmast ja inimesest inimlikud kujutluslikud konstruktsioonid, mis on tekkinud konkreetses ajaloolises situatsioonis, et anda juhatust selles situatsioonis. Ent mistahes ajahetkel on alati küsimus, kas need sobivad ka praegu; ja seda ei saa kunagi lihtsalt eeldada.

Mis on see, mida inimesed peaks looma? Mil iganes püüame uurida oma elu ja oma identiteedi sügavusi, oleme kokkupuutes religiooni dimensiooniga.

Me oleme agressiivsed, teeme plaane ja viime neid ellu, ent siis leiame, et oleme vastuvõtjaks pooleks protsessis, mida me ei planeerinud ega isegi ei kujutanud ette. Tajume, et oleme muutumise protsessis, mis ei lähe kokku meie omaks võetud enesekujutluse või traditsiooniliste arusaamadega, mis tähendab olla inimene. Meie situatsioon kõneleb sellest, kuidas saame inimeseks viisidel, mida me vaevu mõistame ega oska ka hinnata. Me püüame sellest protsessist aru saada ja kui seda püüame, siis kirjutame lugu oma kutsumusest, oma saatusest inimesena, loojana. Mitte kõik inimesed ei mõista religiooni selle küsimuse juures ühel ja samal viisil. Ent kõigi jaoks on see viimselt religioosne probleem, nii kutse kui ka saatus.

Ühtlasi head kooliaasta algust kõikidele praegustele ja tulevastele teoloogidele!