Üks inimene ütleb teisele: „Sa ütled küll nõnda, aga mida see tegelikult tähendab?“ Siin on peidus varjatud hermeneutiline küsimus, mida niisugusena üldiselt ei tajuta. Hermeneutikat leidub ja kasutatakse kõikjal ning eri aegadel on seda mõistetud eri viisil. Veelgi enam, ka samal ajal ja samas toas ja samas kollektiivis on inimeste poolt kasutatavad tõlgendusviisid alateadlikult ja teadlikult erinevad. Teooriate tasandil tulevad lahknevused esile juba teooria aluseks oleva teadusfilosoofia ning maailmavaate pinnalt. Kõige üldisemalt mõeldakse hermeneutika all teadust teksti mõistmisest ja tõlgendamisest. Niisugusena ei ole hermeneutika mitte üksnes teoloogiline distsipliin, vaid on kasutusel kõikides humanitaarainetes.
Hermeneutika ajaloolisest kujunemisest
Muistses Kreekas sai hermeneutika alguse vajadusest tõlgendada Homerose eeposi ja mütoloogilisi jutustusi. Kuni 18. saj-ni kasutati hermeneutikat põhiliselt kõige üldisema Piibli tõlgendamise ja selgitamisena. Uurimine oli põhiliselt dogmaatilistest eeldustest lähtuv Piibli tekstide sisu seletamine, mille mõte oli seotud jutluse ettevalmistamisega. Eksegees kui teksti konkreetsuse selgitamine ja hermeneutika kui teksti tähenduse tõlgendamine olid siis ja on ka tänapäeval omavahel tihedalt seotud ning mõnede autorite kirjutistes ei olegi neid lihtne eristada.
Kuna keskaegse kiriku Piibel oli ladinakeelne, siis taandus hermeneutika ülesanne selle teksti dogmaatilisele tõlgendamisele. Alles Erasmuse poolt äratatud huvi humanitaarteaduste vastu tõstis Piibli algkeeled nii eksegeetilise kui ka hermeneutilise menetluse fookusesse.
Kui Piiblit hakati uurima ajalooliste meetoditega, sai uurimise esimeseks raskusküsimuseks pinge Piibli nn üliloomulike jutustuste ja loodusteadusliku maailmapildi vahel. Tegelikult tuleb pidada hermeneutiliseks probleemiks juba seda, missugustelt lähtepositsioonidelt ülal toodud lauset iseloomustada. Nimelt missugune sisu ja hinnang antakse sõnadele „üleloomulik“ ja „loodusteaduslik“. Hermeneutikasse sigines rõhutatult apologeetiline joon püüdega lepitada Piibli jumalik sõnum ja dogmaatiliselt formuleeritud sisu uue maailmapildi kohase piibliuurimisega.
Kuid koos sellega tõstan esile hermeneutika sageli varjatud, kuid kaaluka aspekti. See on eelhoiakute, eelmõistmise (sks Vorverständnis) ja maailmavaate küsimus. Ilma eelmõistmiseta ei toimu tõlgendust ega kujune uut mõistmist. Eelarusaamad on kõikidel inimestel, kuid eelmõistmise salgamine on sageli omane nt fundamentalistlikele ateistidele. Väita end olevat objektiivne ja oletustest sõltumatu on illusioon ning tegelikult pärsib arusaamist ja tõlgenduslikku suutlikkust.
Probleemiasetuste teisenemine
Piibli ajaloolise uurimise kujunemise perioodil võeti kasutusele pika mõjulooga põhimõte. Arvati, et tõlgendusküsimused on lahutatavad Piibli ajaloolisest uurimisest. Tõlgendusteooriatele otsiti kohta ja meetodit väljaspool ajaloolise uurimise maailma. Eriti hästi iseloomustab empirism aksiomaatilist teaduseideaali, kus soovitav uurimus peab toetuma üksnes välistele tähelepanekutele ja avastustele. Siis sai hermeneutika ülesandeks Piibli tekstide sisu kokkusobitamine hetkel valitseva maailmapildiga.
Wilhelm Bousseti sümboliteooria on mõjutanud 20. saj teoloogiat, mille kohaselt saab usuline tunne oma arenenuma kuju sümbolites, mis toimivad vahendajatena igavese ja ajaliku vahel. Sealt viis tee Rudolf Bultmanni juurde, kelle jaoks said hermeneutilise tööprotsessi keskseteks mõisteteks keerügma (kuulutus) ja müüt (krk mythos, edastatav jutustus). Bultmanni formuleeringus tähendab usk usku keerügmasse, mille sisuks on Jumala tegevus Jeesuses Kristuses. Keerügma aga on Jumala sõna, mis äratab inimeses usu poolt esile kutsutava enesemõistmise. Piiblis on usuline enesemõistmine rõivastatud sõnadesse. Keerügma on väljendatud ajaloolise olukorraga seotud teoloogilise keele abil. Kuulutuse rõivastamine sõnadesse on toimunud vastavalt sellele maailmapildile, kus kirjutaja elab. Bultmanni meelest on piibliteoloogia müütiline ning Uue Testamendi (UT) teoloogilisi lauseid ja keerügmat ei saa samastada. Keerügma on kuidagi UT teoloogilise sõnumi „taga“. Kuidas siis sinna jõuda?
Keerügma ja Piibli sõnavormide vahel on ontoloogiline pinge, millest järeldub vajadus eksistentsiaalse interpretatsiooni järele. Bultmanni pakutud lahendustee nägi ette keerügma ja teoloogia lahutamise teineteisest. Teoloogilisi mõtteid tuleb tõlgendada kui keerügma poolt äratatud enesemõistmise eksplikatsioone. Usu aluseks ei saa olla õige õpetus, vaid keerügma – kõigest ajaloolisest seotusest lahus olev jumalik inspiratsioon.
Bultmanni hermeneutilist skeemi võib kirjeldada lühidalt nõnda: (1) teoloogilise teadmise allikas on elamus (Erlebnis); (2) teoloogia sisu on inimese enesemõistmise eksplikatsioon ehk esitus; (3) sõnalise teoloogia laused on seotud ajaloolise olukorraga; (4) seepärast tulebki UT tekst müütidest „lahti rõivastada“ ja tõlgendada loomuliku olemise lauseteks.
Näib, et Bultmann püüab seletada ilmutuse mõistet teadusliku maailmakäsitluse raames. Ehkki tekst ei ole sama kui selle poolt kujutatav ajalooline tegelikkus, on tekst ometi psühholoogiline tegelikkus ning inimese kogemus ajaloos on ju samuti tegelikkus! Seepärast vilksatab Piibli tekstides inimese ajalooline tegelikkus.
Bultmanni mudel kuulub sellesse hermeneutika määratlusse, milles teksti seletamist ja tõlgendamist peetakse teaduse erinevateks toimimisviisideks. Teksti ajalooline seletus on selle kohaselt empiiriline induktiivne uurimine. Tõlgendust aga püüti ehitada üles niisuguste ontoloogiliste mudelite abil, mis ületavad nii empiirilise tegelikkuse piirid kui ka ajaloolise tegelikkuse piiratused.
Hermeneutika teadusefilosoofilistest eeldustest
Järjekordne muutus teadusefilosoofias algas Karl Popperi falsifikatsiooniteooriaga. Lugeja tajub, et hermeneutika muutub veelgi abstraktsemaks. Popperi kohaselt on uurimise eeldus see, et teooria või hüpotees peab olema falsifitseeritav. See tähendab, et on kergesti leitav hüpoteesiga vastuolus loogiline kaemusel põhinev väide. Selle kohaselt on hea hüpotees kergesti falsifitseeritav. Mida paremini on teooria falsifitseeritav, seda informatiivsem see on. Seega, niisugune tõlgendus (hüpotees), mida ei saa falsifitseerida, ei kõnele oma uurimisobjektist praktiliselt midagi! Teisiti öeldes, see hüpotees ise on infovaene.
Kui näiteks kõnelda Jeesuse messia-teadvusest ja toetada seda teooriat suure hulga materjaliga, on see teooria samas ka falsifitseeritav. On võimalik reastada vastupidiseid väiteid. Kuid oluline ongi see, et just falsifitseeritavus tõendab teooria mõttekust ja sisukust. Laiemas plaanis saab öelda, et falsifikatsioon nagu iga teinegi töövõte saab olla vaid üks tehe või üks etapp probleemilahenduses, mitte aga mingi laiemalt toimiv printsiip.
Hermeneutika fookusesse on taas tõusnud teksti seletamise ja tõlgendamise suhe. On leitud olevat vajaliku loobuda nende vastandamisest, mida on vahetevahel esinenud. Küsimus ei ole kahe erineva teadusliku töö menetluses, vaid mõistmisprotsessis tervikuna. Teksti mõistmise loomus on sama olenemata sellest, et tekstile esitatavad küsimused muutuvad. Selle kohaselt peaks ka Piibli mõistmise juures olema kõikidele küsimustele vastuse otsimise puhul tööviis üldjoontes samalaadne, sisaldades nii konkreetsemalt eksegeetilist kui ka laiemalt hermeneutilist tööetappi.
Seega, kui esineb probleem, siis probleemi lahendus tuleks üles ehitada hüpoteesi püstitamise põhimõttele. Inimlikul teadmisel on üsna märgataval määral hüpoteesi loomus ning teadmine toetub paljus intuitsioonile.
ajalooline kontekst teksti sisu
problematiseerimine
hüpoteesi püstitamine
probleemi „lahendamine“
ajaloo rekonstrueerimine sõnumi tõlgendamine
Tekst on saanud oma algse sisu ajaloolises kontekstis ja need kaks kuuluvad kokku, asuvad nagu samal tasandil. Minevikulise teksti sisu mõistmine eeldab ajaloolise rekonstruktsiooni tegemist. Seejärel saab võimalikuks asuda sõnumi tõlgendamise juurde. Esmane ülesanne on probleemi võimalikult asjakohane nägemine ja siis hüpoteesi püstitamine. Bultmann väidab õigesti, et teaduri ettekujutus maailmast ehk tema maailmapilt ei ole iseenesest mingi enne tõlgendust olemas olev kriteerium, millega nähtusi hinnata. Ka uurija maailmapilt on vaid tõlgendusprotsessi element, mis mõjutab tõlgendusprotsessi kõiki kolme osa.
On loomulik, et Piibli tõlgendamist võib pidada humanitaarseks teaduseks selles mõttes, et uurimise objektiks on ajaloos elanud isikute poolt kirjutatud tekstid. Ehkki teksti mõista püüdmist ei saa piirata üksnes keele tasandiga, on kirjutajate ajaloolise olukorra ja tekstide ajalooliste seoste vaatlemisel põhjapanev roll taotluses mõista tekstide sisu.
Teksti mõista püüdev aus lugeja suunab oma huvi kirjutaja mõttekonstruktsioonidele ja tema teoloogilisele identiteedile. Seepärast on siiski eksegeetilise ja hermeneutilise töö esimeseks lähtekohaks tekst ja selle kirjutamissituatsioon.
Lähemale teoloogilise hermeneutika eripärale
Igasuguse hermeneutilise töö juures on oluline esitada endale küsimus, missugused teemad ja hüpoteesid on kommunikatsiooni suhtes relevantsed, st kuidas nad lasevad end käsitleda teoloogiliste väidete ja loodusteadusliku maailmapildi „ühendatud“ maastikul. Kas nende väidete ja selle maailmapildi kui konstruktsiooni vahel saab olla kommunikatsiooni? Kas teaduses saab kõneleda Jumalast?
Ühelt poolt võib Jumala mõistele toetuv ontoloogiline teooria olla filosoofilises mõttes teaduslik teooria. Idealistlik ajaloofilosoofia võib tunnistada algkristlikku vaadet sellest, kuidas Püha Vaim juhtis algkoguduse elu ja tegevust. Ka teaduse seisukohalt võib olla õigustatud kõneleda ontoloogilistest hüpoteesidest. Iseasi siiski on, kui palju on uurimistöös arukas võtta kasutusele tugevalt jumalamõistega seotud väiteid.
Uurija võib kõneleda Jumalast (teaduslikus mõttes), kuid alati ei ole kindel, kui arukas on seda teha. Ajalugu näitab, et teaduse maailmas satuvad hermeneutilise kommunikatsiooni võimalused ohtu nii siis, kui tõlgendusteooria tõelevastavuse printsiibiks tehakse loodusteaduslik maailmapilt, kui ka siis, kui tõlgenduse aluseks on võetud mingi konkreetne jumala-mõiste. Kui hermeneutika püüab vältida äärmusi, võib osutuda võimalikuks säilitada teaduslik kommunikatsioon nii kaua kui võimalik. Seetõttu on hermeneutika ülesanne käsitleda tekste samal tasandil ajalooliste traditsioonidega ning algsete kirjutajate mõtete ja eesmärkidega.
Kui traditsioonilise hermeneutika peaülesanne oli Piibli tekstide sõnumi sobitamine kaasajaga (nn homileetiline hermeneutika), siis nüüd liigub rõhk teksti eksegeesi ja selle sobitamise (rakendamise) vaheliste suhete kujundamisele. Hermeneutika ülesandeks laiemalt on ka tekstide tõlgenduspõhimõtete moodustamine.
Mõni hoogne jutlustaja on nagu teadusest „ette jõudnud“ ja kõneleb sellest, mida kirjamehed Paulus, Luukas ja Matteus või evangeeliumide jutustuste tegelane Peetrus mõtlesid. Ehkki saame lugeda vaid teksti, mis rangelt võttes osutab vaid seda, mida nad kirjutasid. Kuid ka akadeemiline tõlgendusteooria peaks nagu suutma mingi piirini selgitada kirjutajate mõtteid. See on aga väga suur töö ja enne peab selgitama, missugune on olnud kirjutaja mõtete süstemaatiline struktuur ja tema teoloogiline identiteet. Mida siis teha?
Esmalt tuleb pöörata tähelepanu teadmiste hankimisele teksti, tema kirjutaja ja kirjutamise olukorra kohta; hinnata teksti analüütiliste ja konstruktiivsete meetodite abil; lahutada tekst osadeks ja problematiseerida seda igas kohas eraldi; selgitada sõnade ja mõistete tähendust.
Teiseks tuleks määratleda teksti üldise problematiseerimise ja probleemilahenduse vahendid ehk töömeetodid; selgitada kirjutaja teoloogilise horisondi iseloom. Seejärel alles selgub, missuguseid küsimusi on arukas antud tekstile ja selle autorile esitada. Meil on ka teatud õigustus eeldada, et kirjutaja on oma tekstis seesmiselt loogiline.
Kolmandaks saab arutleda, missugustest eeldustest lähtudes saab teksti sisu eksistentsiaalselt ja aktuaalselt enda olukorda sobitada ja rakendada. Siin hinnatakse ka kirjutaja poolt kasutatud mõistete aateajaloolist eripära ning eksistentsiaalset tähendust.
Kui me oleme ka jutlustajad, siis lõpuks liitub homileetiline aspekt: missugune on teksti sõnumi isiklik tähendus tänapäeva inimesele.
Usu metafoorne keel
Keele olemuse küsimus on suur mõistatus, sest ainus vahend seda käsitleda on keel ise. See jätab oma jälje, kui me asume tähendusteooria probleemide juurde. Ühelt poolt on keel vaid vahend, teiselt poolt ainult keel on see (vahend!), mis vahendab meile ka keele sisu!
Kas tekst avab sõnumi või hoopis varjab seda? Nägime juba, kuidas Bultmanni hermeneutika lahutas teineteisest Piibli teksti ja selle sõnumi. Sündiski küsimus, kuidas ületada kuristik teksti semantilise sisu ja selle tähenduse ehk n-ö tegeliku sisu vahel. Asi on selles, et n-ö tegeliku sisu otsinguil ei peatuta semantilise sisu tasandil. Hermeneutiline probleem on nii raske just seetõttu, et inimliku keelega püütakse esitada transtsendentaalseid asju. Piibli tekstid kõnelevad Jumala tegevusest maailmas niisugusel kombel, mida teaduslik ajalooline uurimus ei arva suutvat käsitleda.
Semantilist tõlgendusteooriat tõsiselt võttes ei ole põhjust arvata, et peaksime teksti tegelikku tähendust otsima kirjutatud teksti tagant ja lahus teksti semantilisest sisust. Vastasel korral ei kujune üldse mingit kommunikatsiooni kirjutaja ja lugeja vahel, sest meil ei ole võimalust küsida, miks ja kuidas „tõlkis“ teksti kirjutaja oma kavandatud sõnumi keelde, mille tegelikku tähendust ta pidas omaenda produtseeritud tekstist ja selle teksti keelest erinevaks.
Semantiline tõlgendusteooria püüabki selgitada teksti (selle kirjutaja) oma intentsiooni. Seesuguse tõlgenduse metoodiliseks taotluseks on kirjutaja mõistetemaailma identifitseerimine. Kirjutaja poolt kasutatud keelel on siin võtmepositsioon. Kõne või lause tähendust ei saa selgitada üksnes nõnda, et selgitatakse siin esinevaid sõnu teiste sõnade abil. Mitte ainult lause, vaid ka sõna tähendus oleneb sellest, missuguseks peab kirjutaja keele ja maailma suhet. Laenates Ricoeurilt, võib öelda, et lauses suundub keel iseenesest väljapoole. Keeleteaduses kutsutakse niisugust referentsisuhet ehk osutust lause tõetaotluseks (sm totuusvaatimus). Nii on teksti kirjutaja mõtete selgitamise puhul vaatluse all see, missugusele tegelikkusele kirjutaja kõne või tekst viitab. Inimese tegelikkusetaju on aga taas maailmavaate küsimus ning hermeneutilise protsessi varjatud suunaja.
Ega me ei saagi lahti teatud kahe aspekti olemasolust. Semantika teoorias tehakse vahet sõna üldise tähenduse ja selle referentsi (osutuse) vahel. Sõna üldine tähendus (sks Sinn) puudutab selle sõna objektiivset leksikaalset tähendust. Sõna referents ehk osutus (Bedeutung) aga puudutab sõna ulatumist endast väljapoole. Referentsi all ei tule aga mõista sõna subjektiivset tähenduslikkust konkreetsele teksti lugevale inimesele. UT teksti puhul võime siis öelda, et teksti tähendus (Sinn; merkitys) on seotud kirjutaja poolt mõttes kavandatud (Bedeutung; tarkoitus) asjaga. Seepärast ongi usulise keele loomus metafoorne, et suuta immanentse keele abil kõneleda transtsendentsest tegelikkusest.
Metafoor ehk ülekanne (krk meta + ferō) asetab kaks teineteisest eraldi olevat valdkonda teineteisega kognitiivsesse ja afektiivsesse suhtesse. Metafooril on ka heuristiline funktsioon, sest selle abil selgitatakse midagi tegelikkusest. Metafoor on mõnes mõttes nagu uuestikujutamine, sest ta kujutab oma objekti varasemast erineval kujul. Metafooril on nii ühendav kui lahutav aspekt. Tal on oma objektiga võrreldes nii midagi samasugust kui ka sellest erinevat; nt sõna „kuningas“ kasutamine Vana Testamendi (VT) teoloogias Iisraeli Jumalat tähistades (Ps 97:1 jm) ning UT kristoloogias seoses Naatsareti Jeesusega (Jh 1:49 jm). Just samasuste ja erinevuste samaaegsuses seisneb metafoori eripära ja vajadus tema järele. Metafoori mõju ei tule esile mitte kasutatud mõiste sisu tegelikus tähenduses, vaid selle mõiste abstraktses rakendamises või sobitamises oma objektile.
Metafoori lähtekohaks on üldinimlik valmidus võrdumite kasutamiseks, millele Jeesuse maapealne elu materjali pakkus. Metafooridena kasutati Iisraeli traditsioonilisi kujundeid, näiteks:
Jeesus on kannatades sulane ja teenija (Jh 13:2–17);
ristil surev Jeesus on tall (Ilm 5:12) ja ohverdav ülempreester korraga (Hb 9:25);
ülestõusmises aga kuningas, kes asetatakse aujärjele (Mk 16:19 jm).
Metafoori kasutamise mõte ei ole kujundi inimliku vaatenurga pelk rikastamine millegi uuega, vaid kujundi taga oleva jumaliku tegelikkuse esile toomine. Seega: metafoori mõte on kahe mõistemaailma või isegi tegelikkuse paralleliseerimine. Ühendavate ja eristavate aspektide abil täidab metafoor hermeneutilise ülesande kahe valdkonna vahel.
Metafoorne keel UT-s ei ole võetud vaakumist, vaid selle taga on VT kujundliku keele ajalugu. UT käsitlus Jeesusest kui Jumala kuningriigi tegelikkuseks tegijast, uuest Taavetist ja taevasest valitsejast toetub Iisraeli pühakirjale. On selge, et kogu UT teoloogiat ei saa tervikuna mahutada VT traditsioonimaailma uuestitõlgendamise protsessi, kuid metafooride kasutamine on sillaks, mida saab kasutada immanentse keelemaailma ja selle poolt viidatava transtsendentse Jumala maailma vahelise kuristiku ületamiseks.
Tähenduse juurest tähenduslikkuse juurde
Hermeneutilise töö viimasel etapil tegeletakse sõnumi mõistetavuse ja tähenduslikkuse hindamisega teksti lugeja ajas ja kontekstis.
Kriitilise uurimise abil võib lugeja saada üsna suure selguse teksti semantilise sisu kohta, kuid mõistmise ja tõlgendamise protsess ei ole sellega veel lõppenud. Teksti tõlgendamise juures põrkuvad kokku teksti maailm ja lugeja maailm. Tõlgendusprotsessi ülesanne on saada tõlgendaja taotlused ja teksti (kirjutaja(te)) eesmärgid rohkem teineteisele vastavaks. See tähendab õnnestumist lugeja ja teksti vahelise dialoogi tekitamises. Seda nimetatakse sageli hermeneutiliseks ringiks või spiraaliks.
Tekst ja lugeja on omavahelises mõjustuses ning lugeja muudab ja täpsustab oma arusaamisi vastavalt sellele, kuidas ta pääseb lähemale teksti enda intentsioonile. Hans Wederi märkuse kohaselt saab tekst mõistetavaks alles siis, kui selle sõnumist ja „asjast“ (Sache) saab minu asi. Siis saab tegelikkuseks sõnumi kõnetav loomus (Anredefunktion der Sprache). See on tasand, kus teksti taga oleva meile tundmatu isikuga tekib siiski mingi eksistentsiaalne side.
Ka eksistentsiaalse sideme tekkimisel ja süvenemisel jääb alles vajadus end vahepeal tekstist distantseerida, et mitte lasta sõnumi erinevatel intentsioonidel redutseeruda antropoloogiaks. Hermeneutiline ring ongi vajalik ühelt poolt nn kogemusliku hermeneutika raamidest välja pääsemiseks. Teiselt poolt on eesmärgiks säilitada side teksti semantilise sisu ja lugeja kogemusmaailma vahel.
TEKST <= LUGEJA
objektiivne semantiline sisu => subjektiivne kogemusmaailm
kirjutaja maailmapilt => lugeja maailmapilt
Lugeja tegeleb pidevalt kirjutaja keele tähendussisuga, mistõttu tekib hermeneutiline ring kirjutaja mõistete ja lugeja mõistete vahel. See on nähtavasti ka ainus vahend vähendada kuristikku kirjutaja maailmapildi ja lugeja maailmapildi vahel. Metafoori lahutava aspekti (eristavate joonte) osas võime öelda, et teoloogiliste lausete referents (Bedeutung) seisneb Jumala tegelikkuse niisuguses kujutamises, mis ei ole ajaga seotud. Maailmapildi erinevustest hoolimata ei saa teha niisugust järeldust, et modernse maailmapildi raames tuleks loobuda transtsendentsi ideest üldse.
Teksti tähenduslikkus lugejale on vahetult seotud lugeja kogemusmaailmaga. Teoloogilise hermeneutika seisukohalt ongi oluline arvestada sellega, et Piibli tekst on ise üks kogemusmaailma kujundajatest nii läbi uskuva kiriku ajaloo kui ka lugeja enda isikliku elu.
Teoloogilise hermeneutika raskeim küsimus ja suurim väljakutse ongi selles, kuidas säilitada ja tõlgendada tekstide Jumala-kõnet ajaloo vahelduvates kontekstides.
Piibli tekstide kirjutajate peamine intentsioon on olnud määravas ulatuses teoloogiline. See tähendab, et nende vaatenurk on olnud teistlik ja transtsendentaalne, mille kohaselt kogu maailm ja inimeste olemasolu on sõltuvuses Jumalast. Kirjutajad on lähtunud veendumusest, et nende kirjutised on otseselt seotud Jumala tahtega ja ilmutusega ning et lugejad elavad samasuguste veendumuste vormitud maailmas.
Piibli tekstide kirjutajatel on olnud veendumus oma eksistentsiaalse suhte kohta Jumalaga ja soov seda lugejatele edastada. Seda kõike võib tähistada ühe selle ajastu inimestele ühise ning omavahel jagatud mõistega, milleks on usu identiteedi mõiste.
Minnes ajaloos Piibli päevadest edasi või tulles oma mõtterännus hoopis tagasi meie endi aja juurde, peame võtma arvesse üht: nimelt seda, et kiriku eksistentsiaalne samastumine UT sõnumiga põhineb samuti usu identiteedil. Seega on usu identiteet ühendavaks teguriks Piibli tekstide lugejate, nende tekstide kirjutajate ja kiriku vahel. Usu identiteedi sünnitatav ühtsus ongi tingimuseks, mis aitab Piibli lugejail jõuda tekstide tähenduse juurest nende isikliku tähenduslikkuse ja rikkuse tajumiseni.
Randar Tasmuth (1955), dr. theol., on EELK vikaarõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professor.
