„Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:12–13)
Intuitsioon ja kogemuse mõtestamine
Küllap oled tundnud, et mõtete ja tunnete väljendamine ei ole lihtne. Eriti siis, kui oled armunud. Ütelda oleks nii palju ja sõnu ei jätku. Kiri armsamalt paneb aga südame põksuma veel enne, kui oled asunud lugema… See on nõnda, sest armunud olemine tähendab olla teistmoodi kui tavaliselt. Armunu elab impulsiivset elu usus, et tema igatsused on samad või vähemalt sarnased armastatu omadega. Ta elab lootuses, et need igatsused täituvad ja ta leiab vastuarmastust. Armastuse keerulisus seisneb küsimuses, kas leitakse ühiseid igatsusi ja eesmärke. Ühisosa avastamine ja avardamine on armastuse müsteeriumi kogemine. Seetõttu tuleb tahes tahtmata armastusest mõtelda, kõnelda, kirjutada, laulda, tantsida, maalida, luuletada jne, et kasvada armastuses ja vastastikuses mõistmises.
Armastava inimese mõtted, sõnad ja teod on pigem intuitiivsed kui ratsionaalsed, ent ometi pingsalt mõtestatud seostes armastatuga ning tema mõtte ja tundemaailmaga. Armastuse kohta võib niisiis ütelda, et see on intensiivse kogemuse ja selle mõtestamise seisund. Pingsa ja pideva õppimise olukord, kuna armastus ei ole oma loomult passiivne ega muutumatu. Toomas Paul on ühes oma jutluses ütelnud: „Armastus peaks olema järjepidev mõtisklemine selle üle, mida teha teisele, et tal oleks hea olla, et ta võiks elada rõõmsa meelega. Pidev mõtisklemine toob kaasa teotsemise selles suunas“.
Mõtestatud kogemus kui motiiv armastada
Kasvamise juures tuleb tähele panna üht olulist tõsiasja. Inimlapse areng avaldub tema tunde ja mõttemaailma muutumises. Uue Testamendi kirjade üks olulisemaid autoreid Paulus arutleb selle üle nõnda: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed“ (1Kr 13:11). Inimene on ju seesama, kes ta oli oma sünnihetkel, ent ometi hoopis midagi uut. Ta on sama, ent ometi keegi teine. Inimene kogeb armastust maast madalast läbi oma lähedaste. Kogemuse mõtestamiseni jõutakse samuti läbi teiste. Seeläbi avardub inimese võime tunnetada ümbritsevat maailma ja inimesi süvitsi ja avaramalt. Mõtestamine on aga muutus, mille enesestmõistetavuse kriisi üle tuleks veidi lähemalt arutleda.
Inimene ei saa jääda üha armunud seisundisse. Elu õppetunnid on sageli väga karmid. Inimene, kelle lootusi on petetud või kes on pidanud oma elu mõne traagilise sündmuse tõttu ümber korraldama, teab, et kõige raskem on leppida kaotuse valuga. Armastuse kaotus toob tavaliselt kaasa ka mõttekaotuse või vähemasti segaduse väärtushinnangutes. Kui keegi saab haiget, siis toob see kaasa kiusatuse teisele samamoodi või kangemini tehtu eest kätte maksta. Teha nõnda, et teinegi kogeks sedasama, mis kannatanule osaks sai. Ma ei taha pikemalt kirjutada inimkäitumise võimalikest varjukülgedest, vaid sellest, et armastuseta tunneb inimene end pooliku ja piiratuna. Armastus on kogemus, mis annab elule mõtte. Katsed enesekindlust muudele alustele üles ehitada ei kanna loodetud vilja. Olemasolemise mõte on tühine üksnes iseenda kogemuste kogemise ja teadmiste teadmise tarvis. Pime raev ja viha on sarnased pimeda austamise ja ihalemisega. Need on deemonlikud nähted ses mõttes, et inimene on tahtlikult või tahtmatult jäänud oma kinnisideede või kujutluste kütkesse, mis ei lase enam mõista ümbritsevat ilma ja hinnata adekvaatselt ei enda ega teiste käitumist.
Erich Frommi järgi evib armastus nelja olulist tunnust, milleks on hoolitsus, vastutus, lugupidamine ja teadmised. Hoolitsus avaldub kõige ilmsemalt ema hoolitsuses lapse eest. Ükski armastusavaldus ei tunduks siiras, kui näeksime, et ema väikelapse eest ei hoolitse. Nii on ka armastusega loomade ja taimede vastu. Kui keegi ütleb, et armastab lilli, aga unustab neid järjekindlalt kasta, siis näitab see vähest huvi ja hoolt. Huvi ja hoole puudumine viitab aga armastuse puudumisele. Armastus on aktiivne hoolitsus selle eest, mida armastame. Ta avaldub vastutusvõimes, valmiduses vastutada. Lugupidamine välistab ühe inimese ärakasutamise teise poolt. Lugupidamine tähendab hoolitsust selle eest, et teine inimene saaks kasvada ja areneda. Armastatu hoomamine kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega annab teadmise. Teadmisteta aga ei kujune lugupidamist, hoolitsus ja vastutus oleks teadmisteta pimedad.
Kasvamine armastuses
Jeesuse õpetatud palves esitatud soov, et Issand annaks meie võlad andeks nii nagu meie andeks anname oma võlglastele (Mt 22:37–39) on üpris järgimatu panganduses, ent omavahelistes suhetes ja vaimset tervist silmas pidades paratamatu ja tingimusteta tarviline akt, et enda ja ligimesega rahus edasi elada. Seesama vaimsus väljendub Jeesuse antud kaksikkäsus armastada Jumalat ja ligimest nagu iseennast. Selles seoses on oluline meenutada, et isekus ja enese armastamine on vastandid. Isekas inimene ei armasta, vaid pigem põlgab end, sest püüdlus elu nautida üha luhtub. Elumõnud ei ole eales küllaldased, et kustutada nälga tõelise elu järele. Pigem võib liigne lustimine muuta töntsiks võime tunda rõõmu vastastikusest hoolimisest, vastutusest, lugupidamisest ja teadmistest.
Me mõistame teist inimest tema tunde ja mõtteviisi omaksvõtmise kaudu nõndasamuti kui oleme ise mõistetud seeläbi, et teine on kogenud samu või vähemalt sarnaseid tundeid ja mõelnud meilegi osaks saanud mõtteid. Mõistame teist inimest tema tunde ja mõtteviisi omaksvõtmise kaudu ja oleme ise mõistetud teise tunde ja mõttemaailma kaudu. Mõistmise puhul ei pea ma silmas pelgalt arusaamist või taipamist, vaid seda, et see eeldab sügavamat kaastundmust ja mõtlemist kui biheivioristlik kalgilt olustiku tingimustest tuleneva käitumise muutuste kirjeldus. Kaastundlik mõistmine (selline, mil pole mingisugust pistmist haletsemisega) aimab teises inimeses armastust ja on seetõttu aldis loobuma enesekesksusest armastuse kasuks.
Armastuses kasvamine tähendab sirutumist selle poole, mis vabastab eksistentsiaalse üksinduse ängistusest. See tähendab tunde- ja mõttemaailma, emotsionaalse ja ratsionaalse intelligentsuse avardumist üle viimsete piiride. Evangelist Johannes on ses küsimuses radikaalne. Ta on kirjutatud nõnda: „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1Jh 4:16).
Allan Praats (1963) on EELK Viljandi Pauluse koguduse õpetaja.
