„Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne, siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast, nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu. Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses.“ (Fl 2:1–5)
Tänast jutlust tahaksin alustada pisut ebaharilikumas vormis kui tavaliselt, rohkem muinasjutulaadse algusega. Aga nagu ikka igas muinasjutus on selleski jutus sees oma iva, oma õpetussõna.
Elas kord poisike, ta oli vaevu üksteist aastat täis saanud. Ütleme, et poisi nimi oli Joosua, sest kui ta oma perre esiklapsena, vanima lapsena sündis, siis oli tema isal mõlkunud meeles sõnad, mida Jumal oli kord öelnud Moosese abilisele Joosuale: „Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!“ (Jo 1:9.) Ja nõnda saatiski seda poissi, Joosuat, alati isa poolt antud nimi ja seesama mõte sinna juurde: Ole vahva ja tugev! Ning seda pidi Joosua tõesti olema. Pidi olema vahva ja tugev, kuna tema isa, kes selle nime oli talle pannud, oli varakult surnud ning tema ema pidi kasvatama üksi veel kolme Joosuast nooremat õde-venda. Ja nõnda pidi ka see poiss, Joosua, oma vähestest aastatest hoolimata juba varakult mehe eest väljas ning hooles olema, et perele laua peale ikka midagi söödavat panna oleks. Ema käis küll küla rikkamates peredes abiks igasuguseid töid tegemas, olgu selleks siis viljalõikus või pesupesemine, kus iganes abi vajati, ometigi ei olnud kunagi küllust majas, pigem vastupidi, tundus et maja põlisasukaks oli puudus, puudus kõigest: nii toidust kui ka sellest, et viledaks kulunud riiete asemel vastu talve midagi soojemat ümber tõmmata oleks. Poisile tundus, et ta ei mäletagi, millal ta viimati kõhu korralikult täis sai. Võib-olla siis, kui isa veel elas ja ükskord suure kalasaagiga koju tuli, nõnda et jagus nii oma toidulauale, kui ka vahetuskaubaks, et kaupmees Ibrahimilt nii lambiõli kui ka soola osta. See oli aga siis, kui isa veel elas. See oli enne suurt tormi kolm aastat tagasi… Sest Galilea järvel, või merel, nagu seda kutsuti, võis tuul lained üsna ruttu teravaks ning ohtlikuks peksta ning vahel juhtus ka nõnda, et kalurid ei tulnudki enam kalapüügilt tagasi. Sellesama järve ääres otsis nüüd tööd ka see poisike, Joosua. Ta oli kaluritel abiks, kord ühe mehe juures, kord teises paadis, leides toimetamist seal, kus abikäsi parasjagu just vajati. Ja tema töötasugi sõltus suuresti sellest, kuidas oli kaluritele õnn naeratanud. Kui kalasaak oli olnud külluslik, võis ka Joosua koduseid rõõmustada, tuues töötasuna kaasa kala. Tihti juhtus aga ka nii, et kõigest oma vaevast hoolimata ei antud talle midagi, sest kala lihtsalt ei olnud või oli teda nii vähe, et ei raatsitud lihtsalt anda. Hoiti omale.
Sel päeval, millest nüüd juttu on, oli samamoodi. Päev oli tõotanud küll hea tulla, märgid olid näidanud, et kala peaks jaguma. Joosua oli juba varakult kodunt lahkunud, ema poolt kaasa pandud viis odraleivakest kotis. Ometigi pöördus tuul ning hoolimata kogu päevasest rassimisest, ei õnnestunud saada erilist saaki, kõigest prügikala. Siiski oli mees, kelle juures Joosua sel päeval tööd tegi, tema peale halastanud ning visanud talle töötasuks kaks kalakest. Kaks pisikest kalakest. Joosual oli nutt kurgus, kui ta oma päevateenistuse vastu võttis. Sellest ei saa ju keegi söönuks. Ta küpsetas need kalad sealsamas lõkke peal ära, ometigi ei tundnud ta nälga. Meeleheide oli ta kurgus, see ei lasknud süüa isegi neid viit odraleiba, mis ema talle teemoonaks kaasa oli pannud. Joosua oli väsinud päevasest rassimisest, ta oli justkui näljane ja justkui polnud ka. Pettumus oli nõnda suur. Joosua asutas kodu poole minema. Ühtäkki pani ta tähele rahvasumma, suurt kogunemist, ning temani jõudis küsimus, et kas kellelgi on midagi söödavat. Pikemalt mõtlemata hõikas ta vastu, et temal on: viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele? Siis aga võttis üks mees need leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes seal ümber maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga neid, kes leivust olid söönud, oli viis tuhat meest, naised ja lapsed veel peale selle. Ja kui nende kõhud olid täis saanud, ütles see mees oma kaaslastele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!“ Ja siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud. Ning see mees – kaaslased hüüdsid teda Ješuah ehk Jeesus – saatis ka Joosua koduteele, andes talle kaasa nii palju süüa kui too vaid kanda jaksas, öeldes talle: „Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!“
Tulles nüüd kirjakoha juurde Pauluse kirjast filiplastele, mis tänase jutu algusse säetud, siis jääb seal kõlama palju märksõnu. Järjest üles lugedes on need: julgustus Kristuses, armastuse lohutus, Vaimu osadus, südamlikkus, kaastunne, täielik rõõm, armastus, ühtviisi mõtlemine, alandlikkuses üksteise ülemaks pidamine, mitte ainult enese, vaid ka teiste kasu…
Esitatud nimekiri kujutab ju tegelikult omadusi või kvaliteete, mille puudujäägist oleme sunnitud tunnistama. Iga päev võime ajalehtedest lugeda või uudistest kuulata vastupidiseid teateid. On ju uudised enamasti negatiivse sisuga, ikka on midagi juhtunud, ja tavaliselt just halba, hea uudis pole hea uudis, sest see ei müü hästi.
Vähe sellest, tundub, et head juhtubki maailmas kuidagi tunduvalt vähem kui halba. Kui mõtiskleda lähemalt äsja loetletud märksõnade üle (osadus, südamlikkus, kaastunne, armastus), siis pigem tulevad esmalt pähe manitsused, nad tunduvad võib-olla mõnes osas isegi suhteliselt tavaliste eetiliste nõuannetena. Võib ju pikalt rääkida, kui väga oluline on ikkagi üksmeel ja teineteisemõistmine inimeste vahel. Sellest on ikka räägitud ja räägitakse ka edaspidi, sellel baasil tehakse ühiskondlikke kokkuleppeid, või ehk isegi riikidevahelisi lepinguid, neis on ikka juttu üksmeelest, koos tegutsemisest ja teineteisemõistmisest, ikka ja jälle räägitakse sõprusest ja armastusest. Mingis esituses võib see kõik tunduda kulunud klišeena, ometi nõnda see on, et üksmeel ja armastus kogu inimühiskonnas, aga kitsamalt ka igas üksikus inimgrupis, seega siis ka koguduses, on väga olulisel kohal. Eks tavaliselt lähtutagi just nendest või analoogsetest eetilistest tõekspidamistest ning vähemalt ideeliselt oli enam-vähem samadele väärtustele üles ehitatud ka näiteks kommunistlik režiim. Ometigi see ei töötanud, isegi hoolimata oma üllastest ja headest ideedest. Midagi jäi justkui puudu.
Kogu meie elust jääb midagi justkui puudu, kui me nende tõekspidamiste juures ühe olulise teguri ära unustame. Kõige olulisem oli nimekirjas kõige esimeseks säetud: selleks oli julgustus Kristuses, või ka teisisõnu öelduna, Vaimu osadus. See on ühes ja samas Vaimus viibimine; mitte nõnda, et igaüks oma arusaamadest ja oma tõekspidamistest lähtub, vaid et tõesti tunnistatakse kedagi ülimaks ning kelle nime alla kõik ühendatakse. See on Jumala olemasolu tunnistamine, ja seda mitte üksnes kusagil kõrgel ja kaugel ebamäärases vaimusfääris, millest kellelgi nagu õiget ettekujutustki pole, vaid jumalik sfäär, Jumala kohalolu tunnistamine peab olema toodud ka inimsuhetesse, kõige tavalisemasse argipäeva.
Ja see ei pea kujutama endast kõrgeetilist pilotaaži, püüdlust olla kõige ausam, kõige õilsam ja kõige eetilisem. Need püüdlused kalduvad pigem juba variserlusse. Jumala kohalolu tunnistamine siin maailmas, Kristuse julgustusest osasaamine, osadus Vaimus, võib seisneda ka pisiasjades, millele algul tähelepanugi ei osata pöörata. See võib seisneda kasvõi viies odraleivas ja kahes kalakeses.
Väikesest võib kasvada suur, sest kasvatajad, need, kes kasvama panevad, ei ole mitte inimesed, vaid Jumal.
Me seisame iga päev igasuguste ja kõikvõimalike eetiliste valikute ees, me ei pääse nendest kuhugi.
Ometi ei ole ju usu sisu paljudes eetilistes valikutes, mille ette võime igal oma päeval seatud olla. Me seisame igal oma päeval ka Jumala palge ees. Ja siis ei olegi küsimus mitte niivõrd selles, kuidas iga konkreetse eetilise dilemma puhul otsustan, vaid oluliseks saab see, kas mul on osadus, osadus Jumalaga ja Jumala kaudu ka teiste inimestega, kas mul on julgustus Kristuses. Sest kuis muidu ma suudaksin seisma jääda, püsima jääda Jumala ees, kui mul poleks julgustust Kristuses. „Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!“ – nõnda ütles Jumal Joosuale. Samamoodi ütleb ta ka meile. Me ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed (Ef 2:19). Meil on julgustus Kristuses, armastuse lohutus, Vaimu osadus. Me peame seda siis mitte vaka all hoidma, vaid läbi oma igapäevaelu elada püüdma; elades osaduses nii Jumala kui kaasinimestega.
Jutlus on peetud EELK Tartu Maarja koguduses 30.7.2006.
