„Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.” (1Jh 4:1)
Vaimude ja vägedega tuleb meil tegemist teha iga päev. Tänapäeval on infotulv meeletu. Kui me ise ei piira, siis elame pidevas infomüras: raadio, telekas, internet… Info üleküllus aga nüristab suutlikkust eristada. Inimvõimel on piirid, nii ei jää aega analüüsiks, palveks ja lõpuks oleme suures segaduses, endale õieti aru andmata, mida me usume, mis on meie tõekspidamised. Vaimud ja väed mõjutavad meid nii hingeliselt, füüsiliselt kui mentaalselt. Me räägime: „mina tunnen” või „mina mõtlen”, aga see mida me tunneme või mõtleme on seotud sellega, millise vaimu endale ligi laseme. Näiteks võib meil olla kalduvus lubada endale ligi vaime, mis kutsuvad meis esile uhkuse, ahnuse, lõbujanu, kadeduse, apluse, raevukuse või laiskuse, või siis vaimu, mis toob esile tarkuse, mõõdukuse, vapruse, õigluse, usu, lootuse ja armastuse. Selleks et vaimudel vahet teha, tuleb õppida neid ära tundma. Piibli alguses räägitakse, kuidas inimene sai valitsusjõu muu loodu üle, andes neile nimed. Esmane on nime andmine, ära tundmine, seejärel saab nimetatavaga suhestuda ja otsustada, kas lasta ta endale ligi või mitte.
Koonduslaagris piinu ja õudusi kogenud Viktor E. Frankl jõudis kannatuste kaudu olulise tõdemuseni: stiimuli ja reaktsiooni vahel on ruum. See ruum on meie võime valida oma vastus. Me oleme vabad valima oma vastust igas olukorras. Valik tähendab aga ühtlasi ka vastutust. Vastutame, kui asjad lähevad valesti, vastutame ka siis, kui me endale antud vabadust üldse ei kasuta, ehk lihtsalt instinktiivselt reageerime välistele mõjutustele ja ebasoodsate tulemuste puhul süüdistame olusid või kedagi teist.
Millisest vaimust on kellegi elu ja tegevus kantud, nähtub viljast: „Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.” (Mt 7:18) Ka need, kel on ette tuua iseenesest häid, vägevaid vilju meie, inimeste, meelest – kes on teinud vägevaid tegusid, ennustanud, kurje vaime välja ajanud Jeesuse nimel, ei pruugi olla hea vilja kandjad. Mitte see, kes oskab kasutada õigeid sõnu, jätta vaga mulje, ei tee veel õiget asja, õiget teeb see, kes teeb Isa tahtmist. Kui meie tegudel on viljad, kui me oleme lasknud Jumalal enda läbi tegutseda, siis oleme vaid teinud seda, mis on iga Jumala lapse kohus, olnud tema tööriistaks. Hetkel, mil me hakkame Jumala tööd pidama enda omaks, enda suuruseks, asjaks millega uhkustada: „Jumal tegutseb just minu läbi, just minu palvel on jõud,“ seal oleme valel teel – uhkuse ja kõrkuse teel.
„Iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast /../” (1Jh 4:2) Kes tunnistab Sõna lihaks saamist nii ajaloolise isikuna kui läbi terve maailma ajaloo tänase päevani: Jeesuse tegutsemist, tema reaalset toimimist inimeste eludes, Jeesuse tulekut meie juurde ka täna läbi mateeria, läbi armulaua. Kes on Jumalas, see kuulab tõde, selle jaoks kõneleb tõde, mida apostlitest saati kristlikus kirikus on hoitud ja edasi antud. Kõik selle väänamised, tänapäeva inimesele kohandamised võivad küll tunduda ahvatleva teena, sest olla populaarne, laiade masside poolt tunnustatav, on suur kiusatus. Aga mitte kuulajaskonna suurus ega kuulutaja vägevus pole oluline. Ainult üks on suur ja peab saama suureks ja oluliseks meie keskel – Jeesus Kristus.
Mitte miski ei sünni Jumala teadmata: „Kui su keskel tõuseb prohvet või unenägija ja ta lubab sulle tunnustähe või imeteo, ja see tunnustäht või imetegu sünnib, millest ta sulle rääkis, öeldes: „Käigem teiste jumalate järel, keda sa ei ole tundnud, ja teenigem neid!”, siis ära kuula selle prohveti või selle unenägija sõnu, sest Issand, teie Jumal, katsub teid, et teada saada, kas te armastate Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest” (5Ms 13:2–4). Läbi kiriku ajaloo on erinevad väärnähtused ja -õpetused aidanud läbi mõelda, tunnetada ja sõnastada usku. Mõttevigade tegemine ja eksimine on inimlik ja juhib meeleparandusse, aga „kui need vead on tuvastatud ja kui vigade tegija neid tahtlikult kordama hakkab,” on tegu hereesiaga (Tarmo Toom „Varakristlik teoloogia”). Kirikus on aegade jooksul olnud erinevaid suundumusi ja kui nad pole olnud õiged, on nad kadunud aegade hämarusse, ometi kirik on püsinud puhastatu ja kindlana.
On palju õpetusi, mis meelitavad otsima lunastust mujalt kui Jumala juurest. Tihti nad ise ei nimeta oma jumalat, keda nad teenivad, aga üks ühiseid nimetajaid on inimene ise – ise enda lunastamine. Meie omas sisemises kirikus ja templis peaks olema kindlad, keda me teenime, keda armastame kõigest oma südamest ja kõigest hingest. Otsustamaks, mis on tõde ja mis eksitus, pöördugem Jumala poole, küsigem Temalt palves, uurigem pühakirja, pöördugem selle õpetuse poole, mida kirik on järjekindlalt kandnud ja siis otsustagem, mis vaimuga on tegu. Usaldagem Jumala tööd kõigi inimeste juures ja seda, kuidas läbitunnetatud ja läbivõideldud tõdesid on koondanud ja säilitanud Kristuse kogudus läbi aegade tänase päevani. On asju, millega Jumal tuleb katsuma meie usku, siis saame otsida vastuseid ja kinnitust, kasutada seda stiimuli ja reaktsiooni vahelist ruumi, otsustusvabaduse ruumi, ja on asju, mille puhul me võime täies usalduses tunnistada juba läbi tunnetatud tõdesid ja alandliku meelega usaldada. Isegi kui me alati kõigest kohe sügavuti aru ei saa, siis Jumal laseb meid aja jooksul kasvada Tõe sisse. Aamen
Triin Simson (1974) on EELK Käina ja Pühalepa koguduse õpetaja ja haiglakaplan.
