”Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame.” (Ps 90:12)
Äsja tähistasime suvist pööripäeva, mis on pöördepunkt looduses. See on justkui sõnum, et siit nüüd enam edasi minna ei saa, tuleb ümber pöörata. Kui takistus on tee peal risti ees, tuleb langetada otsus, kas minna tagasi, muuta suunda, lasta asjadel isevoolu minna? Sunnitud pöördepunkt ei ole kunagi midagi meeldivat, sest asjad ei lähe ju nii nagu me soovisime või ette kujutasime. Teinekord võib see olla aga pääsetee ummikust, kui me ei oska ega suuda enam ise asjade käiku muuta. Siis toimub midagi, sekkub Jumala sõrm ja olukorrad pöörduvad ootamatul viisil meie kasuks.
Nii või teisiti on iga sunnitud pöördepunkt meile meeldetuletuseks. Meeldetuletus sellest, kui vähe meie tahtmisest sõltub. Meeldetuletus, kui üürike ja ebakindel on meie olemine siin. Selle vastu võib protestida, aga targem on sellega rahu teha. Sest nii langevad maskid ja me näeme, mis on oluline ja püsiv. See on nagu jumalik ettehooldus, mis juhatab meid nende argiste õppetundide läbi oma lootust ebakindla ja kaduva külge mitte ankurdama.
Kuidas leida enda seest see kergus võtta vastu muutusi? Eriti neid raskeid, kus meilt võetakse nii palju, et me ei usu enam üldse toime tulevat või ellu jäävat. Kuidas sellele vaatamata leida endas julgust võtta vastu, mida elul meile pakkuda on, ja mitte jätta elamata hirmust kõik kaotada?
Martin Luther ütleb Suures Katekismuses: ”Millest su süda kinni hoiab ja millele ta loodab, see ongi tegelikult su Jumal”. Mille külge me oma usalduse kinnitame ja millel laseme end tasakaalust välja viia on viimselt eksistentsiaalne küsimus. See ei ole hommikune valik kapi ees seistes rohelise või sinise pluusi vahel ega ka otsus valida raamatupidaja, õpetaja või kellassepa amet. See on otsus, mida teha, kui meil ei ole enam neid valikuid, kui tee ongi püsti ees. Kas heidad meelt või tuled tagasi oma kõigutamatu keskme juurde?
Kristuses ilmutatud Jumal on üks kummaline ankrupunkt. Ta ei ole kõigutamatu mitte selles mõttes, et Ta püsiks ilmasambana alati paigal, kelle juurde me saame tagasi pöörduda. Ta on hoopis alati kõigutamatult meie kõrval, kuhu iganes me ka ei läheks. Alalises liikumises, alati lähedal. Ei ole sellist kõrgust, kaugust, sügavust, mis suudaks lahutada Kristust inimesest, kes loodab ainult tema peale ja kes n-ö riputab oma südame tema külge. Inimene „ei saa sügavamale kukkuda kui Jumala käte vahele“ (A. Pötzsch). See tunnetus annab julguse elada, kerguse muutustega toime tulla. Kõigest hoolimata alati Jumala peopesal!
Soovime ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi nimel meie lugejatele hingekosutavat suve, milles oleks julgustust ja kergust igaühele, ning teatame, et ka sel suvel jääb meie ajakiri juulikuus puhkepausile.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2021. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
